Eesti poliitikuid ja ametnikke erutavad teemad panevad päris tihti nõutult õlgu kehitama – ajal, mil kehtivat maailmakorda tahetakse ümber teha, Euroopa Liidu majandus mandub ning meie endagi väljavaated üleliia head pole… Piirame meie aga kiirusi, kirume autojuhte ja räägime transpordimurede lahendamisest kastirataste ja rongide abil. Sest nii olla väga turvaline. Roheentusiastide peas peaksid autod ja bussid sõitma aina aeglasemalt ja harvemini ning rongid aina tihedamalt ja kiiremini. Mis siis, et tihedamalt sõitvad rongid on tegelikkuses tänu oma suurusele ja olematule pidurdusvõimele väga ohtlikud ning kalli taktipõhise sõiduplaaniga kaasnevad pidevalt üles-alla pendeldavad tõkkepuud tekitavad tulevikus maanteeliiklejatele tihedaid seisakuid.
On siililegi selge, et mida rohkem ronge sõidab ja mida kiiremini need liiguvad, seda enam hakkab juhtuma nendega ka õnnetusi. Seda aga huvitaval kombel murekohana ei nähta – kui inimene jääb rongi alla, siis on ta rumal ja ettevaatamatu. Rong on ju suur ja kohmakas ning teda tuleb austada.