Autorisaate tegemise võimalust pakuti Märt Treierile ka paar aastat tagasi, kuid tookord ei kõlksunud mõtted veel kokku. “Ilmselt pidi sobiv mõte ootama oma õiget aega,” muheleb Treier, kes on Eesti inimese olemuse üle mõtteid mõlgutanud kogu oma ajakirjanikuameti vältel.
“Juba ainuüksi rakurss leida ühele või teisele asjale psühholoogiline seletus, tuua keskpunkti psühholoog, annab tohutult võimalusi. Ilmselgelt oma esimeste saadetega alles katsetame viisi, kuidas saade võiks kokku ja lahku käia, aga võimalused ise on väga võluvad, mida kõike võiks teha,” tõdeb Treier, kelle soov on teha saade, mis poleks järjekordne kiirtoit allakugistamiseks, vaid paneks televaataja kaasa mõtlema ja ise asjade kallal pusima.
“Kui rääkida vormist, eriti raadiomaastikul, aga üha enam ka mujal, siis kiputakse enamasti tegema intervjuusid,” tõdes Treier. “See žanriline piiratus ei ole minu arvates hea. Võetakse keegi ette, räägitakse jutud ära ja minnakse laiali.”
Treier toob võrdluseks enda kogemuse raadiosaate ettevalmistamisel ja tõdeb häbenemata, et saadete ettevalmistamisprotsess võtab temal oluliselt kauem aega. “Nikerdasin kunagi Vikerraadios saadet nimega “Beethoveni sõber” ja kirjutasin üht saadet neli-viis päeva kokku. Terve päev läks montaažiks, et valmiks 55-minutiline saade. Ka Vikerraadio hommikuprogramm sünnib mitmepäevase töö tulemusena.”
Psühho Autor/allikas: Patrik Tamm
Treier meenutab, et nägi omal ajal kõrvalt raadiolegendi Helgi Erilaiu saadete sünnitusvalusid ja õppis temalt väga palju. “Iga detaili ja iga fragmendiga nägi ta pööraselt vaeva, et need kukuksid välja täpselt sellised, nagu ta tahtis. Kustutamine, asendamine, ümbermõtlemine ja ümbertegemine. Kõik selline väärtuslik tegevus on viimasel ajal jäänud natuke unarusse.”
Saade annab põneval moel võimaluse iseendas selgusele jõuda
Formaat, milleni kahe saate tegemisega on hakatud lähenema, annab Treieri sõnul loomingulisema lähenemisvõimaluse.
“Saate pealkirja “Psühho” ma vist ise plahvatasin välja. Psühholoogia ei ole ju täppisteadus, vaid jääb alati natuke poolikuks, aga selles poolikuses on mingi eriline võlu. Näiteks võib sõna “psühho” lõpetada mitmel erineval viisil, ja kui soovite, võite jõuda ka lõpuni “-paat”. Pealkiri jätabki midagi õhku. Selle sõna ümber on ruumi mõtiskleda muuhulgas ka selle üle, kas ja kui palju me hingeteadusesse üldse usume,” sõnas Treier.
Õhkkond saates on provotseeriv
Saatejuhi sõnul võiks ka õhkkond saates olla veidi provotseeriv. “Ma ei salga, et see, kui kikilipsuga härrasmees istub põrandal, mis tegelikult on küll kõrgemal asetsev poodium, tekitab küsimusi. Kui küsimused tekivad, pole aeg jooksnud tühja. Meenus kellegi öeldud lause, et kõik, mis meid teise juures häirib, aitab paremini mõista iseennast,” mõtiskleb Treier, kes ka ise saatejuhina on stuudios veidi tavatu, sest põrandal istuvatest külalistest ei saa ju erineda. “Veidi ebamugav istumine annab kohe uue helistiku.”
Psühho Autor/allikas: Patrik Tamm
Saade kombib ka piire, kuidas rääkida naerul näoga väga tõsistest asjadest. “Kas see on hullumeelsuse tunnus või tutvustab pigem võimalust, kuidas saame asju oma peas pöörata. Selleks ei pruugi mu vastas tingimata istuda psühholoog, see võib olla inimene, kes mõistab mõtestada, näiteks kunstnik või laulja.”
“Olen mõelnud nii, et ärevad ajad võiksid tuua mingisugust laadi piiride avanemise, et me hakkame nägema ka mingeid muid asju, aga valulävi ei ole inimestel tänapäeval enam väga kõrge. See tähendab, et joostakse hoopis omadega kokku, maailm läheb veel kitsamaks kätte, kui enne oligi ja nüüd hakkab valu tekitama ka see, mis enne ei tekitanud ehk see iseendas uitamine võib vahel olla paras piin,” arutleb Treier.
Oluline on nii saate sisu kui ka teemadevääriline teostus
Saate ettevalmistusprotsess algas juba eelmisel kevadtalvel, kui meeskond tuli kokku ja tehti kuus-seitse ajurünnakut. “Asi pole ainult teemade leidmises, vaid ka selles, kuidas seda teles lahendada. Kui tuli sobiv teema, hakkasime kohe otsima, kuidas seda saaks teostada,” meenutab Treier.
Psühho Autor/allikas: Patrik Tamm/ERR
Eestis pole seni olnud väga tavaks kutsuda psühholooge telesaadetesse arutlema tõsistel ühiskondlikel teemadel, aga mujal on seda tehtud küll. Näiteks Prantsusmaal on sellised jutusaated väga populaarsed ja prantslased võtavad psühholooge väga tõsiselt. “Sealses kultuuriruumis on saanud vaatajad rohkem küpseda ja on sellisele lähenemisviisile vastuvõtlikumad. Psühholoog on seal inimene, kellel on midagi ühiskonnale öelda ja kes oskab arutleda. Just arutada asjade üle, mitte tulla kohe valmis menüüga,” selgitab Treier, keda saate tegijad endale eeskujuks on seadnud.
Psühho Autor/allikas: Patrik Tamm
Igas saates on vähemalt üks psühholoog, vahel ka mitu. “Ka ajakirjanik peab olema heas mõttes psühholoog,” lisab Treier. “Inimeste vastu huvi tundmata seda tööd pikalt teha pole võimalik. Ajakirjaniku aju ju töötabki niimoodi, et terve elu on kui ettevalmistus järgmiseks saateks.”
Treier toob ka välja, et arutlemiskunst teeb tänapäeval vähikäiku. “Igaüks taob oma trummi, lootuses, et see on teistest kõvem, ja kohta, kus arutatakse tõsimeeli selle üle, mida teine pool ütles, leiab küll, aga kuskilt juhuslikust kohast, kus keegi on võtnud tõesti sisuliselt arutada. Meil on Eestis arukaid inimesi küll, aga neil pole küllalt kandepinda. Neil on kuskil oma aiake, kus nad arutavad ja plaani peavad, võib-olla korraldavad aeg-ajalt ka väiksemat sorti meistrivõistlusi, aga ülejäänud hüppavad kusagil suurel batuudil ja võidab see, kes kõige kõvemini põrkab,” nendib Treier.
Külahull on tänapäeval juba väärikam olla kui sädeinimene
Iseenda ja oma terve mõistusega ehk nagu vanasti öeldi, talupojamõistusega kontakti saamine ei ole Treieri sõnul üldse mitte lihtne ülesanne. “Põhjus võib-olla selles, et pilt meie peas on väga moonutatud. Ajastu suunab meid sinnapoole, et tavalisus on sõimusõna. Nii hakkab meile tunduma, et me ei olegi tavalised inimesed, vaid väga erilised. Mõni ju lausa ütleb: “Ma ei ole normaalne inimene, ma ole täitsa hull”, millega ta kiidab ennast. Hullus võib olla tänapäeval midagi, millega rõhutatakse oma erilisust. Külahulle on muidugi alati olnud. Vanasti ei olnud see väga igatsetud tiitel, aga nüüd tundub, et kui kõrvuti panna sädeinimene ja hull, siis see viimane võib juba isegi paremini kõlada. Hull hüppab batuudi peal kogu aeg ringi, see on nii põnev, et teised tahaks ka sinna,” tõdeb Treier.
Psühho Autor/allikas: Patrik Tamm
Kuhugi on kadunud need inimesed, kes võtavad iseenda ja oma sõpradega arutamiseks aega. “Aega isegi oleks, aga pika mõtte mõtlemise oskus kaob telefonide ajastul vist küll ära. Arvan, et paljud unistavad sellest, et võiks jõuluõhtulgi jalutama minna, vaadata koos taevast ja kuud, aga filmi on telekast lihtsam vaadata.”
Saate eesmärk on pakkuda vaatajale pusimiseks teemasid, mis teda edasi kannaksid
Treier meenutas, kuidas vaimulik Jaan Tammsalu talle kord rääkis, et oli tüüp inimesi, kes tulid talle oma muret kurtma, Jaan rääkis nendega pikalt, võttis aega, rääkis veel, siis sai kokku lepitud, et midagi tuleb teha, et olukorda muuta ja nende mõtetega mindi lahku. Natukese aja pärast tulid samad inimesed tema juurde tagasi ja alustasid otsast peale rääkimist. “Ilmselgelt on selle taga juba mingi masohhism, et leiduks ainult uued kõrvad, kes tahavad mind kuulata, aga pole häbi minna tagasi ka vanade kõrvade juurde, andmata endale aru või siis lihtsalt mitte hoolides sellest, et me raiskame kellegi aega, sest meil endil puudub igasugune tahtmine midagi muuta,” tõdeb Treier. “Ega me teisi väga ei näegi, oleme endaga nii ametis, ja pikapeale tekib vist ka veendumus, et nii eriline inimene nagu mina nõuab ka väga erilist kohtlemist ja nõuannet.”
“Psühho” saate taga seisab väike tiim, kuhu kuuluvad rezissöör Maarika Lauri, toimetaja Lota Viik, produtsent Janno-Hans Arro ja kultuuritoimetuse juht Erle Loonurm.
Psühho Autor/allikas: Patrik Tamm/ERR
Lisaks stuudioaruteludele on igas saates intervjuud ka stuudiost väljas põnevates paikades. “Käisime skulptor Tauno Kangroga tema vanalinna ateljees, kirjanik Maarja Kangroga ajasime juttu kirjanike majas ja Kadri Voorandi tabasime ülikiirel ajal Tallinna lennujaamast. Ka see on aja märk, kui aega ei ole või kui räägime sõjahirmust ja oleme lennujaamas, mi on ju samuti märgiline koht. Oma kodus on inimene ka natuke teist nägu kui anonüümsel stuudiopinnal.”
Muidugi ei jõua 45-minutilise eetriaja jooksul läbi käia igat viimset kui nüanssi, mis kõnealuse teemaga seostub, aga Treieri arvates on tähtis see, et mingi kelluke hakkaks vaataja peas helisema ja soovitavalt heliseks kolmveerand tundi järjest.
“Kogu selle saate eesmärk võikski olla, et kui saade kõnetab ja inimene saab sellest mõne koha mõtlemiseks kätte, siis tal on pärast seda mõnda aega iseendaga huvitav. Ja mitte ainult iseendaga. Ma arvan millegipärast, et inimesed unistavad veel sellest, et oleks kamin, tassike teed, teine inimene ja mingi teema, mis kannab,” muheleb Treier.
Esimene saade on ETV eetris 16. detsembril kell 22.05 ja räägib tunnustamisest.
Kas õiglane tunnustamine on võimalik ja kas tunnustus on see, mis paneb meid end tundma väärtustatuna? Mis on see, mis meid lõppkokkuvõttes õnnelikuks teeb? Saate külalised on psühholoog Anu Realo, skulptor Tauno Kangro, kirjanik ja Eesti Kirjanike Liidu juht Maarja Kangro ja tippjuht Kai Realo.
Teine saade on ETV eetris 17. detsembril kell 22.05 ja keskendub sõjahirmule.
Mis toimub meie peas, kui peame hakkama saama sõjahirmu ja selle ilmingutega? Kuidas mõjutavad pidevad kriisid meie loojate elu ja loomingut? Kas sõda võib inspireerida elama hetkes või olla pärssiv jõud? Milline on kriiside anatoomia ja kuidas avaldub see inimeste tarbimiskäitumises? Saate külalised on kriisinõustaja ja -psühholoog Tiina Naarits, ajakirjanik, kirjanik ja ajaloolane Andrei Hvostov, muusik Kadri Voorand, kunstnik Flo Kasearu ja tarbimispsühholoog Ivar Soone.