Automüük on automüüjate hinnangul nii uute kui ka kasutatud autode seisukohalt sedavõrd halb, et sektor on ka kaks aastat pärast maksude kehtestamist masendavas olukorras. Kas riik tunnistab, et päris kõik ei läinud nii, nagu plaaniti?
Jah, on keeruline ette näha, kuidas uued maksud käitumist mõjutavad, aga esialgu me ei tea veel isegi ühe täisaasta numbreid. Eelmise aasta lõpus müüdi terve kuu jagu autosid rohkem. Sellel suvel tundus, et olukord on stabiliseerunud, aga aasta lõpus on müüginumbrid olnud tõepoolest väiksemad. Aasta lõpu mõne kuu müüginumbrite pealt ei saa ju teha mitme aasta kohta ette otsuseid.
Kui ma ei eksi, siis väitsite, et elektriautode müük on kasvanud.
Korrektne on öelda madalama süsinikuheitega, mitte ainult elektriautode, aga veelgi jõudsamalt näitavad numbrid hübriidautode müügikasvu.
Selles olukorras peabki midagi kasvama. Kasvavad nimelt proportsioonid ja hübriidautosid müüaksegi rohkem. Neid müüakse kogu maailmas rohkem ka sellepärast, et bensiini- ja diiselmootoriga autodel on lihtsalt väga suured registreerimistasud.
Seaduse keskkonnaeesmärk oli, et ostetaks väiksema süsinikuheitega autosid. Elektri- ja hübriidautod kasutavad kütusena elektrivõrgu vahendusel kodumaist tuult, selle asemel et osta maksebilansi mõttes bensiini või diislit teistest riikidest.
Kokkuvõttes meie autopark ju vananeb. Kuna need autod, mis meil siin ringi sõidavad, ei ole elektriautod, läheb keskkonnaolukord keerulisemaks.
Üks eesmärk oli seadusel ka see, et inimesed kasutaksid oma autod lõpuni. Eesti autoparki iseloomustas suur autode arv: neid oli palju näha seismas hoovides ja korteriühistute parkimisplatsidel. Autod jäeti seisma ja osteti uus. Oli ka selliseid mehi või naisi, kes auto katkiminekul ostsid 1000 euro eest uue, ja nii oli mõnesse aeda neid juba seitse-kaheksa kogunenud.
Automüüjad ise ütlevad, et romuautode teemat ei lahendanud mitte mootorsõidukimaks, vaid lõpuks võeti vastu otsus, et kui sõidukit alles ei ole, saab selle omanik ise registris kustutada. Enne seda nõuti lammutustõendit, milleta sõidukit kustutada ei saanud. Selle otsuse vastuvõtmine venis riigi poolt ligi viis aastat ja oli lihtsalt kliimaministeeriumi pikka aega tegemata töö.
Ma ei oska öelda seda nii täpselt, aga kui automüüjad nii ütlevad, siis ma ei hakka nende öeldus kahtlema. Küll aga tean, et romusõidukite probleemid lahendati seoses mootorsõidukimaksu menetlemisega, et selle kehtima hakkamise ajaks oleks registrid puhtamad. Tean, et nendele autodele anti üleminekuajaks ka erisused.
Paistab, et ka sektoril endal ei ole aega olukorraga harjuda. Töötukassa andmetel on töötukindlustushüvitist saanud juba 250 inimest, koondatud töötajate arv on aga veelgi suurem. Kuidas sellele vaadata – kas nagu loomulikule kaole?
Ma arvan, et seda ei saa kindlasti loomulikuks kaoks nimetada. Inimesed vahetavad töökohti ja siirduvad ühest ametist teise. Eestis on kusagil 500 000 töötajat ja sama palju ettevõtteid otsib töökäsi. See on inimeste liikumine ja ma ei usu, et lahtiste kätega meistrimehed kauaks töötukassasse jäävad.
Te ei näe seda kui sunnitud lahkumist?
Vot ei tea, ma ei oska selle kohta öelda.
Kas riik võiks neid asju teada, kui ta seadusi teeb?
Kõike ette ei näe ja on väga palju asjaolusid, mida riik üldse ei mõjuta. Mootorsõidukimaks on selline, et autoga sõitmisel on väliskulud: tuleb teid ehitada, hooldada ja remontida. Näiteks võtab pargitud auto tee ääres ära teeruumi, mida on olnud vaja riigi poolt ehitada. Lisaks liikluspolitsei ja õnnetused, mille klaarimiseks tuleb teha kulutusi riigi rahakotist. Seetõttu tuleb raha koguda ühiskassasse. Sellest pääsu ei ole ja maksud proovitakse kehtestada nii, et need oleksid ühiskonna poolt õiglaselt tajutud.
Sain ma nüüd õigesti aru, et teie hinnangul oleks parem, kui neid pargitud autosid oleks võimalikult vähe?
Mitte mul, vaid ma arvan, et kõigil on lihtsam liigelda, kui teeruum ei ole liigselt täis pargitud.
Eestis on fakti ees see, et paljudel inimestel on vaja autot. Te tegite ju mõned asjad ka justkui lihtsamaks – näiteks uut bussikest on võib-olla soodsam osta, kui oli eelmise kava järgi. Siin on aga üks väike lõks, mida automüüjad lahkelt välja toovad: inimesed ei saa oma praegusest kaubast lahti, sest registreerimistasu puudutab ka kasutatud autosid ja see turg on praegusel hetkel sama hästi kui surnud. Kas jälle natukene lühike mõte?
Rahandusministeeriumi poolt riigikokku toodud seaduse esimene versioon oligi selline, et maksustatakse ainult riiki sisse toodavaid autosid. Aga Euroopa Komisjon – õigemini üks Eesti päritolu ametnik – juhtis meie tähelepanu, et niimoodi seda seadust kehtestada ei saa. See rikub Euroopa põhimõtet, et sõidukid peavad saama üle Euroopa Liidu riigipiiride liikuda samadel tingimustel. See tähendab, et omanikuvahetust Eestis tuleb maksustada sarnaselt Lätist või Soomest ostetud autoga.
See muudatus tehti riigikogus. Me küsisime veel ekstra Euroopa Komisjoni arvamust, kas on õige teha nii või naa, ja saime kindla kirja, et kõik omanikuvahetused tuleb registreerimistasuga maksustada. Registreerimistasu kogumise eesmärk jäi samaks, mistõttu tasud ühikule vähenesid. Keskmine registreerimistasu Eestis ongi kusagil 600–700 eurot ja imporditud autodel 1000–1200 eurot.
Mõnegi auto hinnast võib registreerimistasu moodustada väga suure osa – kolmandiku või midagi taolist – ja see ongi müügi kinni tõmmanud. Me nüüd teame, kes on süüdlane, aga poliitikud on ju ometi selleks, et see pusa lahti harutada. Missugune on lahendus?
Jah, järgmine mootorsõidukimaksu muudatuse eelnõu juba valmib. Rahandusministeeriumis on seaduste muutmine ja kohandamine olukordadega – ka ettenägematutega – tavapärane. Ei suudeta ette näha, kuidas ühiskond käitub või mootorsõidukimaksu vastu võtab. Seadusemuudatused on pigem normaalsus kui erisus.
Mida te nüüd muuta tahate?
Üks on kindlasti see, et puuetega inimestele tahetakse teha täiendavaid leevendusi. Väiksem asi on see, et laste nimel olevad autod saaksid praegu kehtima hakanud maksusoodustuse tagasiulatuvalt esimesest jaanuarist. Iga alaealise lapse kohta saab vanem või eestkostja 100 eurot mootorsõidukimaksu soodustust. Riigikogu sai aga kirja, kus keegi kirjutas auto kohtutäituri eest peitmiseks lapse nimele ja nüüd jääb tal kasutamata õigus saada toetust, sest auto on lapse nimel. Selliseid juhuseid on ka.
Me räägime asjadest, mida me ju ühiskonnana juba teame. Ma sain aru, et te tahate veel midagi muuta.
Praegu on ikkagi see, et kui auto on lapse nimel, siis laps ise enda maksusoodustust ei saa.
Rahandusministeerium prognoosib, et automaks toob järgmistel aastatel riigikassasse kokku umbes 205 miljonit eurot. Sellest 120 miljonit tuleb registreerimismaksust ja 85 miljonit eurot aastamaksust. Kas praeguseks kujunenud olukord ei suuna riiki neid prognoose muutma?
Riik on ise juba nendes prognoosides muudatusi teinud. Erinevad puuetega inimeste grupid said puudetoetuste tõusu hüvitiseks, et neil tekivad mootorsõidukimaksuga uued vältimatud kulud. Sellest planeeritud 100 miljonist läks esimene 10 sotsiaalkuludeks ja 14 kasutati veel alaealiste lastega seotud maksusoodustuseks. Vahepeal unustati Rahandusministeeriumis ära, et 10 miljonit oli juba puuetega inimeste soodustusteks kasutatud. 85 miljonit suunati juba teedesse, nii et see on suhteliselt paigas. Mis puudutab registreerimistasu, siis võib-olla tõesti peab üle vaatama, millised on need mõistlikud. Aga kui teada, et keskmine registreerimistasu on siseriiklikel tehingutel alla 1000 ja imporditud autodel üle 1000 euro, siis ei oskagi öelda, kas see on liiga kallis, arvestades, et autoliisingu periood on viis aastat. Seda peab kaaluma ja mõtlema.
Te seadsite siiski mõistlikkuse küsimärgi alla. Kelle arvamusest te lähtute, et see otsus teha või tegemata jätta?
Kuigi võib tunduda, et poliitikud ühiskonna häält ei kuula või neil puudub sotsiaalne närv, tehakse sellised otsused ikkagi ühiskondliku arvamuse pinnalt, mida me võib-olla ei käi tänaval kogumas. Kui üks inimene ütleb, et tal on kõrge automaks, siis vaatame maksuameti laekumisandmeid ja analüüsime sealt trende. Riiki ei saa juhtida tänavaküsitluste põhjal.
Millised andmed te maksuametist välja võtate, et otsustada selle põhjal mida?
Me vaatame, kuidas inimeste käitumine on tegelikult muutunud.
Läti ja Leedu elavad täna õitsengus, seal toimub ka automüük. Meie teeme siin vähikäiku, mis on tõepoolest toonud kaasa probleeme. Küsimus ei ole tingimata selles, et Eestil oleks vaja palju uusi autosid, aga paljudel on neid tõenäoliselt vaja. Kas te näete, et soovitus olukorraga harjuda on praegu kõik, mida te saate öelda, pluss väike vihje, et võib-olla keegi arutab neid küsimusi?
Me siiski näeme, et Eestis on väga palju autosid. Automaks on osaliselt ka varamaks ja jõukamad inimesed, kellel on mitu ilusat, suurt ja võimsat autot, maksavad mootorsõidukimaksu tegelikult palju rohkem.
Kui neil on ilusad suured elektriautod, siis oluliselt vähem.
Elektriautode tasu on tõesti väiksem, aga elektriauto hind on kallim. Elektriautod tekitavad vähem reostust ja kasutavad valdavalt kodumaist tuule- ja päikeseenergiat.