Eesti kodudes seisab keskmiselt üle kümne kasutult vedeleva elektroonikaseadme alates vanadest mobiiltelefonidest kuni katkiste laadijateni.
Peamised põhjused, miks väärtuslikku toorainet sisaldav tehnika ringlusse ei jõua, on inimeste hirm oma isikuandmete pärast ning seadmete parandamise keerukus ja kõrge hind.
Kõige sagedamini jäävad koju seisma väikesed elektroonikaseadmed: vanad nutitelefonid, arvutid, laadijad, juhtmed ja puldid. «Kui pesumasin katki läheb, viiakse see jalust ära jäätmejaama, aga väike seade mahub ilusti prügikasti või unustatakse sahtlisse,» selgitas Otsason.
Üks suurimaid takistusi on aga andmeturvalisus. «Inimesed ei julge oma vana arvutit või telefoni kogumiskasti viia, sest ei tea, mis nende andmetest edasi saab,» tõi Otsason välja levinud mure. Lahendusena nähakse mõnes Euroopa riigis juba kasutusele võetud turvalisi ja lukustatud kogumiskaste, mis tagavad, et seadmed jõuavad usaldusväärse käitlejani.
Parandamine – kallis ja keeruline
Kuigi parandamine on parim viis seadme eluea pikendamiseks, on see praktikas sageli frustreerivalt keeruline. Argo Alaniit tõi näite, et sageli maksab varuosa, näiteks uus aku või klaviatuur, peaaegu poole uue seadme hinnast, mis muudab parandamise majanduslikult ebamõistlikuks.
«Tootjad on lihtsalt nii rikkad ja võimsad,» nentis Alaniit, viidates, et isegi kui Euroopa Liit kehtestab reegleid, nagu parandamisõigus või ühtsed laadijad, leiavad suurkorporatsioonid viise, kuidas tarbijat ikkagi uut seadet ostma suunata. «Tehakse ilus, aga habras toode. Kui see läheb katki, on see tarbija, mitte tootja vastutus.»