Rukkijahust seakujulist leivapätsi nimetati nääriorikaks. Leiva üks ots vormiti sea peana teravamaks, külgedele tehti mügarikud, mis märkisid jalgade kohti. Mõnikord vormiti sellisele leivale ka sea nina, sõõrmed ja silmad, sellele võidi vajutada ka märke või anda talle muud moodi väge.
Kurgja perenaine Inge Sipelga rääkis, et leib hoiti kogu pühade aja laual ning pandi kevadeks tallele. Kui kari siis esimest korda jälle välja lasti, sai iga loom palukese. Selleks ajaks oli leib küll juba nii kõvaks kuivanud, et seda tuli enne vees leotada.