Töölaud, viil ja kullatolm – sellised detailid jäävad tavaliselt kaadri taha, jutuks tuleb juveelikunst. Tallinna spetsialist Kristina Mosjagina jagas MK-Estoniaga oma hinnalise elukutse eripärasid: rääkis, miks on seda ametit parem õppida meistri käe all, selgitas, millele pöörata tähelepanu väärisesemete valikul ning kuidas leida kingituseks sobiv ehe, kui eelarve on piiratud.
– Kas teie ametis on vaja eriharidust või saab olla ka iseõppija?
– On muidugi ka iseõppijaid. Kuid ilmselt on siiski kiirem ja õigem õppida meistri käe all. Tema jagab kogemusi, näitab ette, parandab seal, kus vaja. Mulle tundub, et see on kõige õigem variant. Sest meie alal on kõik seotud praktikaga. Amet on selline, et õppimiseks tuleb väga palju oma kätega teha ja nii mõnigi viga läbi elada.
– Milline oli teie teekond?
– Mul on kõrgharidus, lõpetasin Venemaal äri- ja disainiinstituudi, õppisin arhitektuurikeskkonna disaini teaduskonnas. Juba õpingute ajal sain aru, et kõige rohkem armastan töötada kätega, armastan loomingut. Kuid siis ma veel isegi ei mõelnud, et võiksin saada juveliiriks.
Siis aga tuli juveliiritöö ise minu juurde. Minu vanematel on äri – nad valmistavad ehteid merevaigust. Hakkasin neid aitama, käisin näitustel, suhtlesin palju juveliiridega, külastasin nende töökodasid ja see atmosfäär puges mulle väga hinge.
Seejärel leidsin Tallinnas meistri, kelle juures õppida, ja läksingi tema juurde õpipoisiks.
– Kui kaua juveliirid õpivad?
– Õppida võib lõputult. Minu õpetaja näiteks ütleb: „Olen 25 aastat ametis, kuid ikka jätkan õppimist, iga kord leian midagi uut.“
Kui aga rääkida baasoskustest, siis siin sõltub palju inimesest endast. Keskmiselt piisab poolest aastast kuni aastast, et põhitõed selgeks saada.
– Kas te suudate nullist – algusest lõpuni – ehte luua? Ja kas juveliiridel on ka spetsialiseerumine?
– Kõik alustavad ühisest baasist: metalli sulatamine, valtsimine, jootmine. Hiljem valib igaüks suuna, milles ta soovib meistriks saada.
Tavaliselt „suunduvad“ mehed kettide valmistamisse – see on nende lemmikteema. Naised teevad sagedamini sõrmuseid ja kõrvarõngaid.
Mõni loob oma kollektsioone ja töötab vaid disainerina – ei võta tellimusi, vaid arendab oma ideesid. See on juba teine lugu: siin on vaja erilist disainerimõtlemist ja kunstnikupilku.
Mina olen enda jaoks valinud töö klientidega ja eritellimusel ehete valmistamise. Iga kord on midagi uut ja see on väga huvitav.
Tavaliselt tuleb inimene valmis sooviga: toob pildi või näidise – ja me arutame, mida saaks muuta või paremaks teha. Nii on lihtsam. Sest kui klient ütleb „tahaks midagi erilist“, selgitamata näidete abil, võib juhtuda, et minul tekib asjast oma nägemus, tellijal oma. Töö võtab palju aega, kuid tulemus võib lõpuks valmistada pettumuse.
– Milliseid ehteid armastate kõige rohkem luua?
– Sõrmuseid. Teen neid kõige sagedamini. Kõige rohkem meeldib mulle töötada vääriskividega, kuid ka klassikalisi abielusõrmuseid, ilma kivideta, armastan väga teha.
– Kui keeruline on juveliiril alustada omaenda äriga? Või on meeskonnas töötada siiski lihtsam?
– Meeskonnas on kindlasti lihtsam. Esiteks, kui mõnda asja ei tea, siis keegi oskab alati nõu anda – jagame pidevalt üksteisega kogemusi.
Teiseks aitab meeskond koormust jaotada. Ühel juveliiril võib olla liiga palju tellimusi ja ta annab osa tööst näiteks sellele, kes on spetsialiseerunud kettidele. Sulle kui algajale tähendab see nii praktikat kui ka teenistust.
Pealegi on töökojas juba olemas korralikud varustus, mida algajal on lihtsalt võimatu kohe osta.
Foto: Marek Paju
Ilma kindlustuseta
– Kas vastab tõele, et Eestis on vähe meistreid, kes töötavad vääriskividega?
– Jah, pole just palju neid, kes suudavad professionaalselt ja korralikult kinnitada suuri kive – näiteks smaragde. See oskus nõuab eraldi väljaõpet.
Kivide kinnitamine (setting) on protsess, mille käigus fikseeritakse kivi ehtesse. Mõned arvavad, et kivi on „liimitud“, kuid see pole nii.
On olemas erinevaid kinnitusviise: uputamine, käpad/krapid, või muud variandid, valik sõltub disainist ja kivist endast. Näiteks “käpad” on sellised väikesed haaratsid, mis hoiavad kivi ehtes kinni.
Kivid on üsna habras materjal. Isegi teemant, mida peetakse kõige kõvemaks, võib mõraneda. Kivi hind võib aga ulatuda 100–200 tuhande euroni.
– Aga kui kivi kogemata puruneb? Kas juveliiridel on kindlustus?
– Kindlustust ei ole. Kuid see risk arvestatakse alati töö hinna sisse. Seepärast küsitakse näiteks smaragdi kinnitamise eest sageli kaks korda rohkem kui teemandi puhul – smaragd on väga pehme ja habras.
Ausalt öeldes pole ma seni kuulnud, et Eestis oleks kellelgi purunenud 100 tuhat eurot maksev kivi.
Väikesed kivid on aga omaette teema. Neid võib lihtsalt ära kaotada, sest alati on tõenäosus, et üks-kaks lendavad kusagile „stratosfääri“. Paned kivi paika, plõks – ja hüppabki minema! Ja ongi kõik, otsime mööda tervet töökoda taga… Pooleteisemillimeetrist kivi ei õnnestugi mõnikord üldse leida.
Meistrid arvestavad need kaod töö hinna sisse – see on protsessi normaalne osa.
– Aga kui kaotate kivi, mida on võimatu asendada?
– Juveliir hindab alati, kas tasub konkreetset kivi töösse võtta. Näiteks võib ta ehte täielikult ette valmistada – teha pesa, käpad, viimistleda kõik ideaalseks, kuid kivi enda annab lõpuks kinnitamiseks spetsialistile, kes tegelebki ainult sellega. See on tavapärane praktika: igaüks teeb seda, milles ta tugevam on.
– Kas meister peab tundma kivide kvaliteeti ja lihvi?
– Jah, meil on baasteadmised olemas, kuid me pole gemmoloogid. Ehk siis sajaprotsendilise täpsusega me kivi määrata ei suuda.
Teemante me kontrollime – selleks on olemas spetsiaalsed seadmed. Kuid näiteks topaasi eristamine akvamariinist võib olla keerulisem. Siin aitab kogemus ja vilunud silm.
Kui on vaja täpset tuvastamist, saadame kivi spetsialiseerunud firmadesse – seal tehakse spektromeetria ja väljastatakse ametlik sertifikaat.
Kõrge proov
– Kas puhtast kullast tooteid üldse leidub?
– Peamiselt kasutatakse kindla prooviga kulda ehk sulamit. Proov näitab puhta kulla protsendilist sisaldust tootes.
Näiteks proov 585 tähendab, et sulamis on 58,5% puhast kulda, ülejäänu on teiste metallide lisandid. Proov 750 on 75% kulda, millele lisatakse vastavalt vajadusele seda, mida vaja: punase kulla puhul rohkem vaske ja vähem hõbedat, kollase puhul aga rohkem hõbedat ja vähem vaske.
Lisandid on vajalikud vastupidavuse tagamiseks. Puhas kuld on iseenesest väga pehme: sellest tehtud esemed kriimustuvad ja kuluvad kiiresti, võivad painduda, eriti kui need on õhukesed.
– Aga hõbe?
– Hõbe on veelgi pehmem. Seepärast kasutatakse ehtekunstis hõbedat prooviga 925 – lisatakse vaske, et sulam oleks tugevam.
– Kui inimene toob originaalse vanaaegse ehte, kas teil kui spetsialistina pole kahju sellist asja ümber teha?
– Mõnikord näen, tegu on käsitööga, mida on kahju sulatada. Aga klienti ümber veenma ma ei hakka. on juba ehtega kohale tulnud, on ta suure tõenäosusega oma otsuse juba langetanud.
Protsess: vormi viilimine on monotoonne töö, kuid just sel hetkel „sünnib“ toode. Foto: Marek Paju
Kulla hinnaga
– Milline on olnud teie kõige kallim töö?
– Hiljuti valmistasime töökojas kihlasõrmuse väga kalli kiviga – hinnaga üle 200 tuhande euro. Kõrge kategooria teemant. Ka selliseid kive võib Eestis kohata.
Juveliiri juurde tulevad enamasti inimesed, kellel on suurem ostueelarve ja kes eelistavad individuaalset tööd. Keskmine inimene, kes tahab näiteks abieluettepanekut teha, läheb tavaliselt poodi ja ostab valmis sõrmuse.
– Kes tellivad sagedamini – mehed või naised?
– Naised muidugi. Nemad valivad sagedamini kõrvarõngaid, sõrmuseid, ripatseid. Mehed tellivad endale peamiselt kette ja riste.
Kui aga jutt on kingitustest, siis tulevad mehed enamasti kihla- või abielusõrmuste järele. Mõnikord tulevad paarid ja valivad koos.
– Paljudel on hirm, et viivad ühe koguse kulda, aga tagasi saavad vähem. Kuidas see tegelikult käib?
– Kõik on väga läbipaistev. Meie kaalusid kontrollib regulaarselt Metrosert. Kui inimene toob kulda, kaalume selle kliendi juuresolekul ja fikseerime kaalu.
Kui tellija tuleb valmis tootele järele, kaalume uuesti juba valmis tööd ja kontrollime kõik üle. Kui ehe tuli kergem – tagastame vahe. Kui aga metalli on vaja rohkem, maksab klient puuduoleva kulla kinni või toob oma kulda lisaks.
Võltsing või investeering?
– Hiljuti ilmus uudis, et pandimajadesse tuuakse üha sagedamini võltskulda. Kas inimene suudab võltsingut palja silmaga tuvastada?
– Pigem mitte. Väga sageli on võltsingud lihtsalt metall, mis on kaetud kullakihiga. Et aru saada, mis on sees, tuleb kattekiht maha kraapida, teha sisselõige. Kodus on seda praktiliselt võimatu kindlaks teha.
Parem on viia ese metallide kontrolliga tegelevasse firmasse. Neil on aparaadid, mis näitavad täpselt koostist: kulla, hõbeda, vase protsenti. Nad annavad eksperthinnangu ja siis teate täpselt, kas proov vastab deklareeritule.
– Kas ehted võivad olla investeering?
– Muidugi on olemas investeerimiskivid. Kuid üldiselt on ehted pigem viis raha säilitamiseks kui teenimiseks. Sest te maksate nii metalli kui ka meistri töö eest, ehet hiljem sama hinnaga maha müüa on aga peaaegu võimatu.
Samas on ehted ikkagi väärtus. Näiteks tuleb klient, käes sõrmus: „kingitus eksmehelt“. Ja mis sest, et see ei tooda kasumit, aga see on siiski parem kui näiteks telefon, mis kahe aasta pärast vananeb. Kuld aga tõuseb hinnas.
Üleüldse on tore, kui mehed kingivad naistele ehteid!
– Kas vastab tõele, et metall – eriti kuld – vananeb ümbersulatamisel?
– Ei, vastupidi – liigne põleb välja ja kullaproov muutub hoopis kõrgemaks.
– Kes paneb proovi?
– Juveliir – nii proovi kui ka oma firmamärgi.
Töökojas: juveliiritöö nõuab ülimat täpsust ja püsivust. Foto: Marek Paju
Juveliiri nõuanded
– Kuidas ehete eest hoolitseda? Mida teha, kui hõbe on tumedaks läinud?
– Ideaalis tuleks ehe tuua professionaalsesse puhastusse. Me poleerime selle õigesti ära ning puhastame ultrahelivannis.
Valge kuld näiteks kaotab aja jooksul oma katte ja seda tuleb uuesti roodiumiga katta, et läige taastada.
Juveelipoodides müüakse spetsiaalseid salvrätikuid ja lahuseid, kuid need sobivad pigem kergeks, pindmiseks puhastuseks. Kui mustus on kivide all või raskesti ligipääsetavates kohtades, on seda kodus keeruline eemaldada.
Ka kividega tuleb olla ettevaatlik – mitte kõik neist ei talu keemiat ja ultraheli. Smaragdid, turmaliinid, merevaik, pärlid – need kõik on väga tundlikud materjalid. Neid ei tohi ultrahelivanni panna.
Tuleb ette, et neiud, kel on kodus maniküüriinstrumentide puhastamiseks mõeldud ultraheliaparaat, panevad sinna ka ehteid – ja imestavad hiljem, kui nendega midagi juhtub. Ultraheli võib kive lõhkuda.
Näiteks pärlid kinnitatakse kõige sagedamini spetsiaalse liimiga. Ja liim võib pärast selliseid manipulatsioone oma omadused kaotada.
Üks hapramaid kive on smaragd. Selle haprus on tingitud looduslikest pragudest ja soontest, mida nimetatakse “žardiinideks” (jardin on prantsuse keeles „aed“). Need annavad kivile unikaalsuse ja iseloomu, kuid muudavad selle kergemini purunevaks.
– Daamidele teadmiseks: mis kahjustab ehteid? Paljud pesevad ju nõusid sõrmuseid ära võtmata.
– Ja käivad saunas ning jõusaalis. Parem oleks muidugi ära võtta.
Muidu võib toode kattuda rasvase kihiga, kullale jäävad aga mehaanilisest mõjutamisest kriimud, mida saab eemaldada vaid juveliiri juures poleerides.
Kuidas valida kingitust?
– Pühad on varsti käes. Mida kinkida kallimale? Ja kas ehete puhul on olemas selline asi nagu mood?
– Mood puudutab suuremal määral brände ja nende kollektsioone. Kuid kui rääkida individuaaltellimustest, valivad inimesed peaaegu alati klassika. Ehet tahetakse siiski kanda pikki aastaid, mitte vaid ühe hooaja.
Seepärast tellitakse midagi universaalset: näiteks on populaarsed sõrmused, millel on keskel üks kivi ja külgedel väikesed kivid, või siis kividest ring (eternity ring).
Kettidega on sama lugu – tellitakse klassikalisi punutisi: bismarck, ankur ja teised järeleproovitud variandid. Need on asjad „sajanditeks“, mida saab hiljem pärandada.
– Kunstkivid – hea valik või märk halvast maitsest?
– Igaühele oma. Kui eelarve pole suur, aga hing ihkab teemandi moodi säravat kivi, siis miks mitte valida moissaniit?
Selle omadused on peaaegu samad mis teemandil. See on vaid veidi pehmem – kui teemandi kõvadus Mohsi skaalal on 10, siis moissaniidil umbes 9–9,5.
– Kas on olemas reegleid: kellele millised ehted sobivad?
– Pigem mitte. See on väga individuaalne. Näiteks tellivad mehed endale tihti massiivseid pitsatsõrmuseid, vahel ka kividega – näiteks punase rubiiniga keskel. Kõik sõltub inimese maitsest.
– Millele ehete valikul tähelepanu pöörata?
– Oluline on jälgida, kas ese on seest õõnes või mitte. Parem on vältida seest õõnsaid ehteid, eriti kette.
Puhutud ketid näevad välja massiivsed, kallid ja uhked, kuid on sisuliselt tehtud justkui fooliumist – painduvad kergesti, lähevad ruttu mõlki ja on vähem vastupidavad.
Kui ehtel on kivi, tuleb vaadata käppasid – haaratseid, mis kivi hoiavad. Need peavad olema piisavalt tihedad ja hästi liibuma. Liiga peened või lühikesed käpad hoiavad kivi halvasti kinni.
– Kui eelarve on väike, milliseid kive eelistada?
– Võib panna tsirkooni – see näeb abielusõrmuses hea välja. On olemas ka moissaniit – see kuulub odavamate kivide seas kõrgemasse segmenti.
Järgmine aste on kunstteemant – kivi, millel on täiesti sama struktuur nagu looduslikul teemandil, ainult et laboris kasvatatud. Sisuliselt on see seesama teemant, lihtsalt mitte looduslikku päritolu.
– Aga poolvääriskivid?
– Tegelikult sellist mõistet nagu „poolvääriskivid“ ei eksisteeri. Kõiki kive loetakse vääriskivideks – lihtsalt tavaelus on harjutud neid jagama kalliteks ja kättesaadavamateks.
Näiteks ametüst või topaas maksavad vähem. Kuid see ei tee neid „poolväärtuslikeks“ – need kuuluvad lihtsalt soodsamasse segmenti.
– Miks on tuntud brändide ehted nii kallid?
– Peamiselt brändi, nime tõttu. Ja ausalt öeldes pole nende kvaliteet alati ideaalne.
Juhtub näiteks, et ketil on lukku hoidev rõngas halvasti joodetud või on jootmine tehtud halvasti.
Kividega on reeglina kõik korras. Kui näiteks Tiffany tootes on kollane teemant – siis see on tõesti ehtne looduslik kivi.
– Kas juveelitoodetel on oma energeetika?
– See sõltub sellest, millesse inimene usub. Aga meie ütleme alati naljatades: kui sulatame metalli tuhande kraadi juures, põletab tuli kõik ära. Igasugune endine „energeetika“ kaob lihtsalt ära.
Foto: Marek Paju
Hetk, mil ehe „sünnib“
– Kuidas saada tuntud meistriks?
– Siin on kõik lihtne: tuleb teha kvaliteetset tööd. Eriti aktuaalne on see Eestis, kus kõik on väga kompaktne ja kõik tunnevad üksteist.
Tuleb osata klienti kuulata, tema soove mõista, ning siis kujuneb ajapikku ka maine.
– Millised on juveliiri elukutse plussid ja miinused?
– Miinus on selles, et kui töötad enda heaks, töötad ilma puhkepäevadeta. Ja veel – ettenägematud olukorrad.
Juhtub, et teed ehet kuu aega, aga lõplikul poleerimisel ilmub nähtavale tilluke poor või defekt, mida on võimatu eemaldada. Või näiteks töötad keti kallal: poleerimisel libiseb see ootamatult käest, poleerimisketas tõmbab selle vahele – ja kõik rebeneb puruks. Siis tuleb metall uuesti ümber sulatada ning kõike otsast peale alustada.
Plussid on vabaduses. Sa reguleerid ise oma graafikut: millal töötada, millal puhata. Ja muidugi suhtlemine inimestega.
Kuid peamine ameti pluss on muidugi hetk, kui näed valmis tööd. Oled selle taga istunud nädalaid, teinud iga sammu käsitsi – ja siin ta on sinu ees – selline, nagu sa kavandasid. See on väga meeldiv tunne.
– Kas naisjuveliiril on raske selles ametis töötada? Mehi on vist rohkem?
– Mehi on tõesti rohkem. Naisel võib olla raske puhtfüüsiliselt: painutada paksu sõrmust, hammustada katki rasket keti lüli – jõudu jääb mõnikord väheks. Ja siin ongi meeskonnatöö suur pluss: saan poiste juurde minna ja abi paluda.
– Milliseid omadusi on meistril vaja?
– Eelkõige püsivust – töö on väga peen ja aeganõudev.
– Kas on ka kutsehaigusi?
– Randmed võivad valutama hakata, selg, kael – nagu ka igaühel, kes kaua istub. Kuid juveliiridel on olukord veidi parem: me tõuseme pidevalt püsti, käime töökojas ringi, viime midagi sulatama või poleerima, naaseme jälle laua taha. Hea nägemine on soovitav, muidu võib defekti lihtsalt mitte märgata, midagi valesti poleerida.
– Kui palju aega võtab ehete valmistamine?
– Kõige lihtsamaga läheb päev. Näiteks abielusõrmused. Keerulisemate töödega kuu. Tavaliselt on töös paralleelselt mitu projekti: täna tegin osa ühest esemest, homme teisest.
– Milline tööetapp on lemmik ja milline mitte?
– Ilmselt viilimine ja vormi väljatoomine. See on monotoonne, aga mulle meeldib – sel hetkel ese justkui „sünnib“. Kõige ebameeldivam on poleerimine. See on must töö: pasta lendab igale poole laiali, katab käed, näo ja riided. Hea nahk on meie ametis haruldus.
– Metalliga töötamisel lendab tolmu – kas see kogutakse pärast kokku?
– Me pühime töölaua niiskete salvrätikutega puhtaks, paneme need kotti ja kogume. Hiljem viime afineerimisele, kus kõik üles sulatatakse ja puhas metall eraldatakse.
Jämedam viilipuru ei lähe samuti raisku – see kukub kogumisalusele, pühime selle pintsliga kokku ja saadame ümbersulatamisele.
On olemas vältimatu metallikadu – umbes 8% toote kaalust. See on see osa, mis põleb ära või kaob töö käigus. Seepärast lisatakse see protsent lõppkaalule.
Tegelikkuses, eriti sõrmuste valmistamisel, võivad kaod olla ka suuremad – juveliir arvestab selle alati hinna sisse.