Legendaarne bioloog Jakob von Uexküll hakkas 1909. aastal elusolenditest rääkides kasutama omailma mõistet. Selle taga lasuva ideestiku kohaselt kujundavad iga liigi ja isendi omapärad nende subjektiivset maailmataju. Seetõttu ei saa inimene kunagi teada, mis tunne on päriselt olla forell, ja sama hästi on forellil keeruline end inimese perspektiivi seada.
Hilissügiseses jäises vees ülesvoolu rühkiva forellina on inimesel ennast tõepoolest üsna keeruline ette kujutada. Küllap suudab aga igaüks ette kujutada segadust, mida põhjustab rännulise teele kerkinud ületamatu sein, millega paljusid Eesti paise võrrelda võib. Keskkonnaameti andmeil on Eesti 1000 paisust 75 protsenti kaladele ületamatud.
Jõed koos oma lisaojade ning -jõgedega moodustavad ühtse ja sidusa vetevõrgustiku, mida kujundavad mitmed inimtekkelised survetegurid.
Tartu Ülikooli vooluveekogude ökoloogia nooremteadur Jürgen Maidla nentis, et jõgede õgvendamine, lähimineviku kaldametsade raadamine, hajureostus ja paisutamine võimendavad üksteise kahjulikku mõju ning piiravad ja lihtsustavad sellega kogu süsteemi ökoloogilist toimimist. “Lihtsustatud ökosüsteem ei paku enam piisavalt liikumisvõimalusi, varjepaiku ega mitmekesiseid elu- ja toitumisalasid,” selgitas Maidla.
Eestis on ligi 1000 paisu. Fotol on kohtades 1 ja 4 Jägala jõgi loodusliku laiusega, 2 Linnamäe elektrijaama pais ja 3 paisjärv ise. Autor/allikas: Alusandmed ja foto: maa-amet ning Eesti Looduse infosüsteem
Paisu taga on vaesunud jõgi
Lisaks vetevõrgustiku killustamisele takistavad paisud jões peenemate osakeste ja elustiku liikumist. Uuringute kohaselt püüavad paisud kinni näiteks 70-94 protsenti jõe transporditud seemnetest ja muudest paljunemisvõimelistest taimeosistest. “See mõjutab allavoolu olevaid taimekooslusi, mis toiduvõrgustiku kaudu mõjutavad omakorda tolmeldajaid ja teisi elukaid,” kirjeldas Jürgen Maidla.
“Paisust allavoolu hakkab jõgi end sügavamaks ja ühetaolisemaks kujundama, sest ülesvoolu pärinevaid setteid ei tule enam nii palju juurde. See võib põhjustada nii allavoolu jõesängi kui ka jõesuudme degradeerumist,” lisas nooremteadur.
Maidla sõnul võib võrrelda looduslikku jõepõhja maksana, mille vee puhastamisvõime on seotud veekogu põhja läbivooluga ja mitmekesisusega. Kui jõge paisustada ja elupaiku lihtsustada, näiteks sirgendades sängi või eemaldades vette kukkunud puid, tekib oht, et jõepõhi ummistub ja väheneb veekogu isepuhastusvõime.
Paisude killustava mõju leevendamiseks luuakse kaladele kalapääse, mida on erinevat tüüpi. “Näiteks on kambrite või astmestikega variandid, kus kala peab trepistikust üles minema. Neid on üritatud teha nii, et seal oleks puhkamiskohti, aga tihti on seal hästi tugev vool,” ütles Maidla. Tänapäeval rajatakse sagedamini ka väikesi kunstojasid, mis paisust ringiga mööda kaevatakse. Selliseid kalapääse leiab Eestis näiteks Jägala ja Purtse jõel Vetla ning Sillaoru paisul.
Kuigi kalapääsud võivad leevendada paisu takistavat mõju osade kalaliikide rändele, on see Maidla sõnul puudulik kompromisslahendus. “Kalapääsul on üks funktsioon – see on tehtud selle jaoks, et kala saaks sealt läbi ujuda. See ei leevenda aga muid probleeme, nagu setete ja taimeleviste allavoolu transporti,” nentis ta.
Lisaks paisu tõkestavale mõjule on Maidla sõnul paisu taha tekkinud paisjärvedel lai pealispind. Seetõttu soojeneb seal vesi päikeselistel suvepäevadel oluliselt rohkem kui paisuta jões. Sooja vee mõju kandub allavoolu ja võib muuta jõemitmetele kalaliikidele ja muule elustikule ebasoodsaks elukekkonnaks. “Olenemata kalapääsu olemasolust on paisjärv ise ikkagi alles, rändel olevad kalad peavad sealt tee mööda leidma ning nende suremus on sageli suurem kui jões.”
Geneetiline mitmekesisus
Eelnevad uuringud on üheselt näidanud, et paisud vähendavad vooluveele omaste kalade arvu ja liigilist mitmekesisust. Märksa vähem on uuritud seda, kuidas see mõjutab silmale nähtamatut osa – geneetilist mitmekesisust.
Geneetiline mitmekesisus on oluline, sest see võimaldab kalapopulatsioonidel kohastuda pikaajaliste muutustega ja kohaneda aasta jooksul muutuvate keskkonnatingimustega. “Mida geneetiliselt mitmekesisem on populatsioon, seda rohkem on erinevate strateegiatega isendeid, kes muutuvates oludes ellu jäävad ja järglasi saavad,” kinnitas Jürgen Maidla.
Head näidet kujutavad lõhelised, kelle puhul sõltub elustrateegia valik – kas rännata merre või jääda jõkke – suuresti geenidest. “Ameerikas on üks kohalik lõheliik (Oncoryhnchus kisutch, coho salmon), kellel on lausa neli elustrateegiat: osad otsustavad mageveelise jõe, teised seisuveega märgala kasuks, osad rändavad merre ning erinevus tuleneb veel sellest, millal nad rändavad,” tõi Maidla näite.
Taoline mitmekesisus tagab liigi püsimajäämise. Kui ühes elupaigas tingimused näiteks veehulga vähenemise tõttu halvenevad, saavad teiste strateegiatega kalad siiski järglasi ja populatsioon säilib.
Eesti ojade ja jõgede looklevus. Autor/allikas: Alusandmed: maa- ja ruumiamet; kaart ja analüüs: Jürgen Maidla
Paisude mõju täpsemaks hindamiseks kalapopulatsioonidele uurisid Jürgen Maidla oma kolleegidega kalade geneetilist mitmekesisust 15 Eesti jões. Lõviosa jõgedest asus Põhja-Eestis ja jõed jagati vaatlustel kolme kategooriasse: vabalt voolav jõgi, kus ei ole paisu; kalapääsuga paisujõgi; ja kalapääsuta paisujõgi. Igast jõest püüti kalu mitmest kohast, paisuga jõgedes nii paisust üles- kui ka allavoolu.
Kokku võttis töörühm uimedest koeproove ligi 1500 kalalt: 828 forellilt ja 670 trullingult. Maidla põhjendas kalaliikide valikut hästi eristuvate eluviisidega, mille võrdlus võimaldab paisude mõju paremini mõista.
“Forell on hästi liikuv kala. Ta teeb oma elu jooksul läbi pikki rändeid kudemisalade ja toitumisalade vahel. Lisaks on tal kaks eluvormi: jõeforell ja meriforell. Osad forellid otsustavad minna merre toituma ja osad jäävad jõkke, kudemas käivad kõik jões,” selgitas nooremteadur. Seevastu on trulling paikne kala, kes ei liigu elu jooksul palju.
Esialgsed tulemused kinnitasid, et paisud – eriti just kõrged ja kalapääsuta paisud – vähendavad paisust ülesvoolu jäävate forellide geneetilist mitmekesisust. Samal ajal suurendavad need erisusi paisust üles- ja allavoolu jäävate kalade vahel. Seejuures ei suuda mitmed kalapääsud vahet tasa teha. Trullingu puhul selline muster välja ei tulnud – seda võib vähemalt osaliselt seletada liigi paikse eluviisiga.
Uuringu muutis keerukamaks asjaolu, et jõed pole ühesugused. Erinevalt trullingust asustati forelli varem ka Eesti jõgedesse, mis mõjutas samuti populatsioonide geneetikat. Kuigi teadlased arvestasid uuringus forelli asustamise mõjuga, tuleb Maidla sõnul täpsemate tulemuste saamiseks kaasata analüüsi ka teisi mõjutegureid. “Plaanime analüüsi panna ka muid tegureid: kui pikk on vabalt voolav jõelõik paisude vahel, kui kõrge on pais ja milline on kalapääs,” sõnas nooremteadur.
Kasutud paisud
Paljud Eesti paisudest on jäänukid varasematest aegadest, mil vesiveskiga jahvatati jahu või kasutati veejõudu saagimiseks. Eelmise sajandi teises pooles hakati rajama ka hüdroenergiajaamu. Nendeosakaal Eesti energiatoodangust on aga marginaalne. “Eesti on väga tasane maa. Tänapäeva mõistes on Eesti võimsam hüdroenergiajaam Linnamäe pais, mis on väiksema võimsusega kui üks tuulik. Statistikaameti andmetel moodustab hüdroenergia kogu Eesti elektritoodangust alla ühe protsendi,” kinnitas Jürgen Maidla.
Nooremteaduri sõnul on paisu negatiivne mõju keskkonnale kordades suurem kui sealt saadav väike kasum. Nii kalade kui ka muude protsesside jaoks oleks parim lahendus paisu eemaldamine. Vaba voolu taastamine on eeldus, et jõest saaks taas elurikkust ja geneetilist mitmekesisust toetav kvaliteetne elupaik.
Seda kinnitavad nii teadusuuringud kui ka seireandmed. “Näiteks läks Vasalemma jõel Vanaveski paisu alamjooksul pais 2018. aastal osaliselt katki. Hiljem taastati jõe vaba vool täielikult. Kalad said rännata ja Tartu Ülikooli Eesti mereinstituudi seirest nähti, et lõhe jõudis iga aastaga järjest kaugemale ja arvukus paisust ülesvoolu suurenes. Samamoodi nähtub see eemaldatud Sindi paisu puhul – meriforell, vimb ja jõesilm on jõudnud kaugele ülesvoolu ning harujõgedesse,” tõi Maidla näite.
Vanaveski paisust mööda pääseda üritav forell. Autor/allikas: Jürgen Maidla
Paisu eemaldamisele seisavad enamasti vastu osa kohalikest elanikest. “Enamik paisjärvi loodi eelmise sajandi teises pooles ehk inimesed on elanud seal kogu oma elu. Inimlikult on arusaadav, miks inimesed oma paisjärvest kinni hoiavad. Minu sõnum on aga, et ka paisjärve asemele tekkiv vabalt voolav jõgi koos kaldaaladega võib olla selline, mille saab kujundada kogukonnale heaks ajaveetmise kohaks,” rõhutas nooremteadur.
Ühe levinuima ettekäändena paisu säilitamiseks tuuakse, et paisjärv on olnud oma kohal juba piisavalt kaua, et sinna on tekkinud oma ökosüsteem. “Tõsi, seal on tekkinud uued kooslused, näiteks jõekarpide asemel on järvekarbid. Seda ei saa nimetada siiski pikaajaliseks ökosüsteemiks, sest nad on enamasti alla 100 aasta vanad,” ütles Maidla.
Lisaks eeldavad paisjärved hooldamist, mille käigus lastakse järv mõnekümne aasta tagant tühjaks, et eemaldada põhjasetted. “Paisjärv pole kindlasti järvega võrdväärne,” kinnitas Maidla.