Riigieelarve lastakse 2,2 miljardi euroga miinusesse ning auku kaetakse samas mahus laenuraha peale võtmise ehk tulevaste põlvede maksustamisega. Riigikogu rahanduskomisjoni reformierakondlasest esimees Annely Akkermann leiab ometi, et tõsise julgeolekuolukorra tõttu ei ole praegu aeg eelarvedefitsiidi pärast muretseda. Selle seisukohaga ei saa nõustuda.
Kui riigi aastased kulud ületavad tulusid enam kui kahe miljardi euro võrra, on muretsemiseks põhjust igal ajal. Ka praegune hetk ei ole selles mõttes mingi erand. Suurde laenuauku sukeldumine eeldaks vähemalt selget ja läbimõeldud strateegilist visiooni, kuidas sellest august ka välja tulla. Seda eriti olukorras, kus Eesti sündimus on juba niigi katastroofiliselt madal, langeb edasi ning püstitab järjest uusi negatiivseid rekordeid. Rahvastik vananeb, maksumaksjate osakaal ühiskonnast väheneb. Milline on selles olukorras strateegiline visioon? Või ongi see nüüd uus normaalsus – kasvatada riigivõlga nii kaua, kuni juba 2029. aastal kulub ainuüksi intressideks ligi pool miljardit eurot aastas, edaspidi veelgi rohkem? Ja pärast meid tulgu või veeuputus?
Sama küsitav on eeldus, et kaitsekulutuste tõstmise nimel peaks ühiskond ka ilma veenva sisulise põhjenduseta igal juhul leppima mitme miljardi euro suuruse eelarvedefitsiidiga. Ei Riigikogus ega laiemas avalikus arutelus ole ma kuulnud vähegi veenvat selgitust, kuidas Eesti tegelik sõjaline võimekus Venemaa-suguse tuumariigi vastu tänu nendele hiigelkulutustele kvantitatiivselt paraneb. Pigem on ilmne, et mingit kvalitatiivset arenguhüpet ei toimu – ka pärast neid kulutusi ei ole meil ballistilisi rakette, tanke, hävitajaid, pommitajaid ega terviklikke õhutõrjesüsteeme, tuumarelvadest rääkimata. Küll aga pumbatakse Eesti tänaste ja tulevaste maksumaksjate raha massiliselt kodu- ja välismaisesse sõjatööstusesse. See meenutab häirivalt juttu Ukraina võidule aitamisest: sajad miljonid ja miljardid liiguvad kiiresti edasi, ent deklareeritud eesmärk ei saabu – ega saanudki saabuda.
Isegi kui möönda, et halva julgeolekuolukorra tõttu ei ole praegu aeg massiivse eelarvedefitsiidi pärast muretseda, tekib paratamatult küsimus: miks siis peaks praegu olema endiselt aeg muretseda CO2 pärast? Kui riigikaitsevõime tugevdamine on tõepoolest absoluutne prioriteet, oleks ju loogiline panna pausile ka igal aastal sadu miljoneid neelav nn rohepööre koos sellega kaasneva energiasõltumatuse lõhkumisega. Seda aga ei tehta. Nii nagu ei peatata Rail Balticu ehitust ega pingutata tõsiselt sõja ärahoidmisele suunatud Venemaa-suunalise diplomaatia taastamise nimel. Järelikult ei usuta ka ise, et maksimaalsed kaitsekulutused on vältimatult vajalikud. Tegelikud eesmärgid asuvad mujal.
Sarnast mustrit nägime ka koroonaajal. Kui ühiskonda veendakse, et ees seisab erakordselt suur ja hirmutav oht, eeldatakse, et selle ohu vastu võitlemise loosungi all võib suuri otsuseid langetada ilma sisulise põhjendamiseta. Valedega saab opereerida kriitikavabalt ning hiiglaslike summade liigutamine muutub üllatavalt lihtsaks. Poliitika ongi paraku sellistest valedest sügavalt läbi imbunud – ja mida suuremad rahad on mängus, seda paksem ja tihedam on valede kattekiht.
Varro Vooglaid, Riigikogu liige, EKRE fraktsioon