- Holokausti mälestamine on muutunud Saksamaal jäigaks katekismuseks. Sellest on saanud omamoodi poliitiline religioon koos oma “vaimulikkonnaga”, kes korraldab teisiitmõtlejatele nõiajahte.
- Lääne toetuses valitseb Ukraina ja Gaza puhul silmatorkav ebakõla. Paljud, kes seisavad Ukraina eest, toetavad samal ajal Iisraeli sõda Gazas. Samal ajal näeb globaalne lõuna konflikte läbi oma prisma.
- Rahvusvaheline kogukond on loonud kurjuse hierarhia, kus genotsiidi juriidiline määratlus ja selle seotus holokaustiga varjutavad tänapäevaseid inimkannatusi.
- Putini sõda Ukraina vastu on “püsiva julgeoleku” ideestikust lähtuva paranoia musternäide. Sissetungi loogika ei ole vastus vahetule ohule, vaid soov tappa naaber, et too ei saaks hiljem ohuks muutuda. Sama tegevusloogikat võib näha ka Gazas.
- Nõukogude repressioonid ja Lääne koloniaalvägivald on sarnasemad, kui tunnistada tahetakse. Nii natside Generalplan Ost kui ka nõukogude küüditamised olid oma olemuselt koloniaalprojektid.
Professor Moses, teid peetakse sageli sakslaseks või juudiks, ent tegelikult kasvasite üles kristlikus kodus Austraalias, riigis, mis klaarib siiani arveid oma koloniaalmineviku ja aborigeenidega. Kas Austraalia asunduskolonialismi prisma andis teile Saksa mälukultuuri lahti kirjutamisel eelise, mida kohalikel ajaloolastel polnud?
Dirk Moses: Teie küsimusel on mitu tahku. Mis puudutab mu nime ja tausta – mu ema on saksa sisserändaja ja isa austraallane. Isa kaitses doktorikraadi Saksamaal, kus ta kohtus mu emaga. Nad abiellusid ja asusid elama Austraaliasse, kus isa õpetas ligi kolm aastakümmet Queenslandi ülikoolis Saksa ajalugu.
Seega olid Saksa ajalugu ja kultuur meie kodus alati omal kohal. Meil käisid sageli seoses isa tööga külas Saksa ja Iisraeli ajaloolased. Mäletan ähmaselt ka lapsepõlvereisi Iisraeli, kus külastasime ajaloolast Walter Grabi. Samuti käisime aeg-ajalt Saksamaal ema sugulaste juures. Seega olin nende põhjuste tõttu tõesti Saksa ajaloo suhtes eelhäälestatud.
Ülikoolis keskendusin siiski peamiselt Austraalia ajaloole. Olin bakalaureusetudengina 1980. aastate keskel Austraalia rassiajaloo uurija Raymond Evansi õpilane ja puutusin nende teemadega kokku juba varakult. Hiljem õppisin California ülikoolis Berkeleys Saksa intellektuaalajalugu kriitilise teooria suurkuju Martin Jay käe all. 1990. aastatel olid kogukonnas kesksel kohal vaidlused Saksamaa holokaustimälu, mälu-uuringute ja intellektuaalajaloo üle.
Need teemad paelusid mind sügavalt, sest tundsin juba siis huvi ajaloolise õigluse küsimuste vastu. Seda nii Saksa kui ka Austraalia kontekstis, kuigi tol hetkel käsitlesin neid veel eraldi valdkondadena. Kirjutasin doktoritöö Saksa intellektuaalidest ja natsiminevikust. Töö valmis 2000. aastal ja ilmus raamatuna 2007. aastal. Seal pakkusin välja suhteliselt optimistliku lõpplahenduse väga piinarikkale ja keerulisele debatile selle üle, mida natsiminevik Lääne-Saksamaa sõjajärgse demokraatia jaoks tähendab.
Kui vaadata 1950. ja 60. aastate arutelusid, ei olnud põhiküsimuseks mitte “Miks toimus holokaust?”, vaid pigem “Miks Saksa demokraatia läbi kukkus ja kuidas vältida selle kordumist?”. Sellele küsimusele pakuti konkureerivaid vastuseid, eriti külma sõja kontekstis, mis oli toona selgelt määrava tähtsusega.
Samal ajal, 1990. aastate lõpus, lahvatas Austraalias väga terav ühiskondlik debatt riikliku poliitika üle, mille käigus eraldati põlisrahvaste lapsi – eriti nn segaverelisi – vägisi nende peredest ja paigutati kinnistesse asutustesse või valgetesse kasuperedesse. See praktika, mis kestis kuni 1960. aastateni, lähtus rassistlikust loogikast: arvati, et need lapsed on paremal järjel, kui nad assimileeritakse valgesse ühiskonda. Põlisrahvaste kogukondadele oli see sügavalt traumaatiline kogemus, sarnane Põhja-Ameerika internaatkoolide süsteemile.
1990. aastate keskpaigaks viis põlisrahvaste aktivism ametliku uurimiskomisjoni loomiseni. 1997. aastal avaldatud raport “Bringing Them Home” kirjeldas laste eraldamist peredest genotsiidina ja nõudis reparatsioone. See vallandas omakorda Austraalia rahvuslaste hulgas ägeda vastureaktsiooni – nad lükkasid mõiste “genotsiid” raevukalt tagasi.
Doktorandina paluti mul Freiburgis sel teemal sageli sõna võtta, kuna olin linna ainus austraallane. Nii jätkasin Saksamaa uurimise kõrval ka Austraalia ajaloo käsitlemist. Siiski hoidsin tollal Saksamaad ja Austraaliat intellektuaalselt eraldi lahtrites.
Uurides aja jooksul ka genotsiidi kontseptuaalajalugu ja selle mõiste looja Raphael Lemkini töid, mõistsin, et ta oli asunduskolonialismi loogika oma määratlusse juba algselt sisse kirjutanud. Natside projekt Ida-Euroopas hõlmas juudi ja slaavi rahvastiku ümberasustamist ning nende asendamist sakslastega – see oli selge kolonisatsiooni vorm. Sellest arusaamast lähtudes jõudsingi lõpuks oma 2021. aasta raamatuni “The Problems of Genocide”.
Dirk Moses. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Saksamaad peetakse seageli oma “minevikuga tegelemise” maailmameistriks. Aastakümneid nähti holokausti süü tunnistamist piletina liberaalseks demokraatiaks saamisel. Aastal 2021 šokeerisite aga Saksa eliiti, nimetades seda mälukultuuri jäigaks katekismuseks – usuliseks dogmaks, mille ülempreestrid karistavad ketsereid. See käivitas Saksamaal üleriigilise arutelu. Kuidas me siia jõudsime? Kuidas muutus kultuur, mis pidi looma vaba ja avatud ühiskonna, selliseks, mis tühistab kunstnikke ja keelab n-ö tõe kaitsmise nimel meeleavaldusi?
Dirk Moses: Minu sekkumine ei olnud niivõrd historiograafiline kui poliitiline, ehkki see tugines teaduslikele järeldustele. Mind jahmatas, et Saksamaal hakati järjest tühistama kunstnikke, intellektuaale ja teisi – nende seas ka paljusid USA juute. See mõjus Saksa poliitilises kultuuris autoritaarse ja illiberaalse pöördena. Ma ei tahtnud seda lihtsalt hukka mõista, vaid ka sellest aru saada.
Sai selgeks, et teatud tegelased Saksamaa poliitilises ladvikus, meedias ja ametkondades – näiteks antisemitismivolinikud – kasutasid holokaustimälu ja antisemitismisüüdistusi nende vastu ära. Need kampaaniad olid sageli koordineeritud ja sotsiaalmeedias joonistusid välja selged mustrid.
Sügavamal tasandil nägin holokausti mälestuse sakraliseerimist – see oli muutunud pühaks. Antropoloogiline kirjandus püha ja profaanse kohta näitab, et püha määratleb just see, mida ei tohi puudutada ega rüvetada. Seda ei tohi millegi muuga segada, vaid see seisab kõigest kõrgemal.
Nägin selles kontekstis, kuidas Saksa eliit tõrjus igasuguseid vihjeid sellele, et holokaustil võiks olla koloniaalseid mõõtmeid või varasemaid Saksa koloniaalgenotsiide – näiteks hererode ja namade vastu tänapäevases Namiibias – saaks käsitleda holokausti eelkäijatena. Selliseid ideid peeti ketserlikeks.
Seepärast kirjeldasingi seda kultuurilis-poliitilist formatsiooni poliitilise religioonina. Holokausti käsitletakse Liitvabariigi asutava vägivallana ning avalikku ellu on tekkinud vaimulikkond, kes jõustab ortodoksiat ja korraldab seda, mida ma nimetasin nõiajahiks või usupuhastuseks.
Tuvastasin selle “katekismuse” viis põhitõde:
- Holokaust on ainulaadne;
- Selle ajendiks oli eranditult antisemitism, täpsemalt saksa “lunastav antisemitism”;
- Antisionism on antisemitism;
- Rassism ja antisemitism on täielikult eraldiseisvad nähtused;
- Saksamaa riiklik aluspõhimõte (Staatsräson) on Iisraeli julgeoleku tagamine.
Empiiriliselt märkasin, et igaüks, kes mõne neist põhimõtetest kahtluse alla seadis, heideti avalikust elust kõrvale. Neid tembeldati relativiseerijaks, eitajaks või antisemiidiks. Eraelu võis küll jätkuda, kuid ortodoksiat vastu võtmata muutus avaliku karjääri tegemine peaaegu võimatuks.
Ma kasutasin teadlikult terminit katekismus, mitte näiteks käsud, et rõhutada nähtuse kristlikku mõõdet. Asi on kristliku Saksamaa lunastamises, mitte juudi pärandis.
See toob meid ühe teie kõige provokatiivsema hiljutise väljaütlemise juurde. Ütlete, et Saksa riigi kirglik Iisraeli kaitsmine on moondunud omamoodi “riiklikuks antisemitismiks”. Lugejatele kõlab see ilmselt paradoksina. Kuidas saab juudi elu kaitsmiseks loodud poliitika viia selleni, et – nagu te väidate – progressiivsed juudid liigitatakse riigivaenlasteks?
Dirk Moses: Juudi elu, eriti Ameerika Ühendriikides, kuid vähemal määral ka Saksamaal, on äärmiselt mitmekesine. USA-s on pikk mitte-sionistliku juudi poliitika traditsioon – näiteks bundism. Paljud juudikogukonnad on ajalooliselt eelistanud diasporaale omast identiteeti, selle asemel et määratleda juutlust Iisraeli riigi kaudu.
Ehkki enamik juudi kogukondi seab praegu Iisraeli oma ühiskondliku elu keskmesse, on palju neid, kes seda ei tee. Just nemad on Saksa mälukultuuri sihtmärgid. See sihikulevõtt toimub koostöös etableerunud juudi organisatsioonidega, mis näevad neis mitte- või antisionistlikes rühmitustes sageli sisemisi rivaale, usust taganejaid ja ohtu.
Kui vaatame tagasi 1920. ja 1930. aastate Saksamaale, leiame midagi häirivalt sarnast. Toona ärritasid antisemiite eriti just ilmalikud, vasakpoolsed juudid – tegelased, keda seostati nn juudibolševismi ja kultuurimarksismiga. Neid peeti kultuuri lagundajateks ja seostati nn mandunud kunstiga.
Sama tegelaskuju – ilmalik, intellektuaalne, antisionistlik juut – on taas Saksa riigi sihtmärk. See järjepidevus on sügavalt murettekitav. Nii muutub see, mida ametlikult esitletakse riikliku antisemitismi vastase võitlusena, paradoksaalsel kombel ise riikliku antisemitismi vormiks.
Dirk Moses. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Eestis jälgitakse väga tähelepanelikult sõda Ukrainas, samal ajal kui maailm vaidleb genotsiidi definitsiooni üle Gaza kontekstis. Te väidate, et meie kinnisidee selle konkreetse mõistega loob hierarhia, kus teised massikuriteod tunduvad vähemolulised. Kas keskendudes nii palju genotsiidi kavatsuse tõestamisele – olgu Mariupolis või Gazas –, riskime sellega, et jätame märkamata sõdu tegelikult käivitavad hirmuäratavad loogikad?
Dirk Moses: Esmalt olgu öeldud, et olen kindlalt Venemaa agressioonisõja vastu. Toetan Ukraina rahva enesemääramisõigust, sealhulgas Krimmis, mis annekteeriti ebaseaduslikult. Ehkki rahvusvahelisel õigusel on palju puudusi, pakub see väikestele rahvastele ja okupeeritud kogukondadele – nagu ukrainlased ja palestiinlased – siiski mingit kaitset, säilitades normid, mis taunivad vallutusi ja okupatsiooni.
Selles mõttes näen paralleele Ukraina ja Palestiina olukorra vahel. Ometi toetavad paljud, kes seisavad Ukrainaga, samal ajal ka Iisraeli – selline seisukoht pole minu meelest koherentne. Mõlemal juhul on tegemist võimsa naabri tegevusega, kes okupeerib ja annekteerib nõrgema naabri territooriumi. See ongi olukorra tuum. Ent poliitilised liidud varjutavad sageli seda lihtsat tõsiasja.
Probleem genotsiidi mõistega selle tänapäevases tähenduses seisneb selles, et see on muutunud kultuuriliselt holokausti sünonüümiks. Ehkki genotsiid, sõjakuriteod ja inimsusvastased kuriteod on Rahvusvahelise Kriminaalkohtu Rooma statuudi alusel juriidiliselt võrdsed, on genotsiidi hakatud pidama n-ö kuritegude kuriteoks.
Seetõttu tunnevad paljud ohvrigrupid survet raamistada oma kannatusi genotsiidina, et saavutada suuremat tunnustust ja nähtavust. Sellel on suur sümboolne tähendus, sest väide “me oleme genotsiidi ohvrid” viitab paralleelile holokaustiga, mis on üleilmastunud ühiskonnas muutunud absoluutse kurjuse võrdkujuks.
Oluline erinevus on ka selles, et genotsiidi mõistetakse kui kuritegu identiteedi vastu – mingi rühma eksistentsi vastu –, samas kui inimsusvastased kuriteod on suunatud tsiviilisikute vastu lihtsalt seetõttu, et nad on tsiviilisikud, mitte tingimata identiteedigrupi liikmed. See eristus on soodustanud vägivallast mõtlemise etniliseks muutumist ja toonud kaasa olukorra, kus identiteedipõhine kannatus seatakse esikohale teiste massikuritegude ees.
Viies selle loogika oma lõppjärelduseni, näeme probleeme: kui väita, et Hamas pani 7. oktoobril umbes 1200 inimese tapmisega toime genotsiidi, siis võib Iisrael tappa vastuseks 100 korda rohkem palestiinlasi ja õigustada seda kui eetilist tegu – sest Iisrael väidab, et tema tegevus lähtub sõjalisest loogikast ja enesekaitsest, mitte genotsiidikavatsusest. Iisraeli toetajad ütlevad seepeale, et äärmisel juhul pandi toime mõned sõjakuriteod.
Praeguses raamistikus peetakse Hamasi 1200 inimese tapmise pärast väidetavas genotsiidiaktis kurjemaks kui Iisraeli, mis on tapnud enesekaitse sildi all enam kui 60 000 palestiinlast. Küsin lugejatelt: kas me tõesti tahame kurjust niimoodi mõista?
See ilmestab olukorra absurdsust ehk seda, kuidas me järjestame metsikusi selle alusel, kas need ületavad genotsiidi lävendi või mitte. Just sellest räägibki minu 2021. aasta raamat The Problems of Genocide – seal vaatlen ma selle kurjuse hierarhia ajaloolist kujunemist
Kuna juriidilised definitsioonid veavad meid alt, olete välja pakkunud alternatiivse mõiste: “püsiv julgeolek” (permanent security). Kirjeldate seda kui riigi paranoilist püüdlust olla täiesti haavamatu – “tappa naaber, et too ei saaks hiljem ohuks muutuda”. Kas Putini sissetung on selle musternäide? Kas sõja mõistmine ennetava löögina “täieliku turvalisuse” nimel muudab seda, kuidas peaksime sellele reageerima?
Dirk Moses: Jah, ma arvan küll. Putin on sissetungi õigustamiseks esitanud mitmesuguseid põhjendusi. Üks neist on ajalooline: Ukraina polevat iseseisev riik; ukrainlased olevat tegelikult venelased; ning Ukraina kuuluvat loomulikult Suur-Venemaa koosseisu. Need on ajaloolis-õiguslikud argumendid. Ent ta on toonud välja ka julgeolekuargumendi: ehkki Ukraina ei ole Venemaale praegu oht, võib temast saada oht tulevikus, kui ta astub Lääne mõjusfääri. Näiteks paikneksid Ukrainas raketid, mis jõuavad Moskvasse palju kiiremini kui need, mis pandaks teele Lääne-Euroopast – liiga kiiresti, et neid saaks tõrjuda. Putini loogika järgi ei kujuta see võimalik tulevikuoht endast mitte lihtsalt ohtu, vaid eksistentsiaalset ohtu. Seetõttu tuleb sellega tegeleda kohe.
See ongi püsiva julgeoleku doktriini tuum: suurriikide julgeolekuasutuste eesmärk pole mitte üksnes reageerida olemasolevatele ohtudele, vaid tuvastada ja neutraliseerida võimalikud ohud enne, kui need tekivad. Igal suurriigil – olgu selleks Venemaa, USA, Iisrael või Hiina – on üksused, mis tegelevad just sellise strateegilise ennetustööga.
Sellest vaatepunktist muutub Ukraina liikumine Lääne orbiidile Venemaa jaoks talumatuks riskiks – mitte sellepärast, mis Ukraina täna on, vaid sellepärast, mis temast tulevikus saada võib. Seepärast kohtleb Venemaa teda juba nüüd eksistentsiaalse ohuna. Sissetungi eesmärk ei olnud ainult Ida-Ukraina osaline annekteerimine, vaid kogu Ukraina kui elujõulise iseseisva riigi destabiliseerimine või isegi hävitamine. Ja kui selle täielik vallutamine pole võimalik, jääb eesmärk jätta maha purustatud ja majanduslikult elujõuetu riigijäänuk.
Poliitikateoreetik John Mearsheimer on selle Vene julgeolekuloogika üsna selgelt lahti seletanud. Realistina aktsepteerib ta suurriikide julgeolekuloogikat ja möönab sisuliselt nende õigust nii toimida, käsitledes seda rahvusvaheliste suhete n-ö seaduspärana. Mina sellega ei nõustu. Mina seisan väikeste ja haavatavate kogukondade poolel – näiteks Eesti, või Ukraina, mis on küll suur territooriumi ja rahvaarvu poolest, kuid ajalooliselt haavatav –, samuti riigita rahvaste, nagu palestiinlaste või kurdide poolel. Just nende kogukondade õigused litsutakse võimsate ja paranoiliste naabrite poolt tavaliselt maatasa.
Üks väheseid tõelisi teise maailmasõja järgse rahvusvahelise korra saavutusi oli selge õigusnormi loomine, mis keelas vallutused ja okupatsiooni. Tänapäeval on hakatud seda normi avalikult õõnestama. Praktikas on seda varemgi rikutud, kuid riigid vähemalt tunnustasid seda sõnades. Isegi USA tunnistas veel hiljuti, et Palestiina alad on ebaseaduslikult okupeeritud ja Krimm ebaseaduslikult annekteeritud.
Täna aga näeme avalikult rohelise tule näitamist: Venemaa annekteerib Ukraina alasid ja Iisrael Palestiina territooriumi, võib-olla varsti ka Liibanoni või Süüria alasid. See tähendab ÜRO-l põhineva rahvusvahelise korra süstemaatilist lammutamist. See on väga ohtlik, eriti väikeriikide jaoks.
Dirk Moses. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Liigume Gaza sõja loogika juurde. Iisrael väidab, et sõdib Hamasi, mitte Palestiina rahvaga, ometi on tsiviilohvrite arv jahmatav. Te olete vihjanud, et püsiva julgeoleku loogika alusel kaob eristus tsiviilisiku ja võitleja vahel, sest tervet elanikkonda nähakse võimaliku tulevikuohuna. Kas oleme tunnistajaks uut tüüpi sõjapidamise normaliseerimisele, kus enesekaitse lubab tsiviilinfrastruktuuri täielikku hävitamist?
Dirk Moses: Kahjuks küll. Iga tervemõistuslik inimene, kes jälgib Iisraeli sõjategevust – eriti pöörates tähelepanu ministrite, telekommentaatorite, ajakirjanike ning kogukonna- ja usuliidrite avaldustele –, näeb laiaulatuslikku ühiskondlikku ja riiklikku konsensust, mis on Gaza elanikkonna lõpliku eemaldamise poolt.
Kuna Egiptus keeldus avamast piiri massiliste deporteerimiste hõlbustamiseks, näib uus strateegia seisnevat selles, et elu Gazas muudetakse nii väljakannatamatuks, et inimesed lahkuvad lõpuks ise. Seda tehakse järk-järgult – paarsada inimest ühel lennul, paarsada teisel. Mõned nendest kummituslendudest maandusid juba näiteks Lõuna-Aafrikas.
Pikaajaline poliitika näib olevat rahvaarvu maksimaalne vähendamine, samal ajal kui Iisrael on tegelikult annekteerinud üle poole Gaza territooriumist – sealhulgas kogu viljaka põllumaa. Lugejad peaksid teadma, et geograafiliselt jaguneb Gaza kaheks piirkonnaks: mereäärne lääneosa, mis on liivane ja põllumajanduseks kõlbmatu, ning idapoolne savirikas piirkond, kus varem kasvatati suurem osa viljast ja puuviljadest. See idapoolne osa on nüüd hõivatud ja jääbki hõivatuks.
Isegi kui Gaza oli varem vaevu elujõuline, siis nüüd ei ole ta seda enam kindlasti. See on osa totaalsest sõjast Palestiina ühiskonna vastu.
Genotsiidi mõiste looja Raphael Lemkin kasutas seda terminit algselt hävitussõdade sünonüümina. Tema arvates oli selline sõjapidamine levinud antiik- ja keskajal, ent asendus väidetavalt tsiviliseerituma sõjaga, kus võitlejad ja tsiviilisikud hoiti rangelt lahus.
See, mida me praegu näeme, on aga selle ideaaliga vastuolus. Iisraeli ametnikud väidavad, et nad sihivad Hamasi, mitte tsiviilisikuid. Kuna Hamas tegutseb nende sõnul rahva seas – tunnelites, kodudes, ühiskondlikes asutustes –, on aga tulemuseks massilisel hulgal tsiviilohvreid. Iisraeli ametnikud väidavad, et see on paratamatu linnalahingu loogika.
Seda on aga raske uskuda, arvestades täppisvõimekust, mida näitas Iisrael mujal – näiteks tappes konkreetseid isikuid Iraanis või Kataris. Nad võiksid kasutada seda täppistehnoloogiat ka Gazas, kuid ei tee seda, sest see on kallis. Selle asemel kasutavad nad tonniseid pomme, mis pühivad minema terveid korterelamuid, et tappa üks Hamasi realiige, kes võib olla lihtsalt politseinik või munitsipaaltöötaja Hamasi juhitud kohalikus omavalitsuses.
Iga selline rünnak võib olla iseenesest sõjakuritegu, kuid kui vaadata üldist mustrit, eriti sellist nagu on kaardistanud Forensic Architecture oma raportis “Genotsiidi kartograafia“, näeme, et raketilöögid katavad pea kogu Gaza sektorit. Kaart on tabamustest kirju. Keeruline on põhjendada, et Gaza selline hävitamine on tervikut vaadates vaid sõjategevuse kõrvalprodukt, mitte selle eesmärk. See on tahtlik, mitte juhuslik.
Nii et kuigi Iisrael väidab, et ründab vaid Hamasi, ründab ta tegelikkuses kogu elanikkonda. See pole kõrvaline kahju, vaid süsteemne loogika. Ettekääne, et Hamas peidab end tsiviilisikute seas, pole selle taustal tõsiseltvõetav. Teame droonioperaatorite tunnistustest, et Iisraeli AI-sihtimissüsteemid ootasid sageli enne rakettide teele saatmist, et sihtmärk astuks oma koju. Teisisõnu oodati ründamiseks hetke, mil kohal oleks ka tsiviilisikud, sest eesmärk polnud vaid operatiivtöötaja kõrvaldamine, vaid Gaza hävitamine tükkhaaval. Seda tehti rahvusvahelise õiguse järgimise kattevarjus.
Me teame seda, sest pärast piirkondade puhastamist Hamasi võitlejatest tegi Iisraeli armee maatasa terveid kvartaleid, et neid ei saaks enam hiljem kasutada. See rikub rahvusvahelist õigust, mis lubab hävitustööd ainult vahetu sõjalise ohu korral, aga mitte ennetavalt. See on püsiv julgeolek.
Dirk Moses. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Globaalse Põhja ja Lõuna vahel paistab olevat tohutu lõhe selle osas, kuidas neid konflikte nähakse. Saksamaa ja USA kasutavad holokausti kui ajaloo keskset traumat. Lõuna-Aafrika ja Brasiilia lähenevad Gazale kolonialismi ja apartheidi prisma kaudu. Kas see “läänelik” mälumudel, mis asetab holokausti keskmesse, on nüüd meie silme all murenemas? Kas näeme Lääne ajalookonsensuse lõppu?
Dirk Moses: Usun küll. Kuid tuleb teha selge vahe Lääne poliitilise eliidi ja laiema avalikkuse vahel. On tõsi, et Lääne poliitiline eliit raamistab neid teemasid endiselt läbi holokaustimälu. Ent Lääne avalikkus distantseerib end neist ametlikest narratiividest üha enam.
Näiteks Saksamaal on ligikaudu 80 protsenti elanikkonnast olnud juba pikka aega Gaza sõja vastu. Märkimisväärne osa sellest ei usalda peavoolumeedia kajastusi. Sotsiaalmeedia kaudu näevad inimesed ise, mis tegelikult toimub, ja paljud tunnetavad selle sõja genotsiidset iseloomu. Nad ei näe seda pelgalt Hamasi-vastase taktikana. Paljud nimetavadki seda otsesõnu genotsiidiks või täpsemalt genotsiidisõjaks, mis haakub Raphael Lemkini algse määratlusega.
See avaliku ja ametliku narratiivi ebakõla on kaasa toonud kaks olulist tagajärge: esiteks süveneva usaldamatuse ajakirjanduse vastu ning teiseks holokaustimälu kui moraalse valuuta devalveerumise. Paljud tunnevad, et seda mälu on väärkasutatud ja instrumentaliseeritud, et õigustada vägivalda, mida nad peavad õigustamatuks.
Minu meelest on see traagiline. Holokaustimälu peaks kindlasti jääma Euroopa mälukultuuri keskmesse. Holokaust oli Euroopa ajaloo suurim genotsiid ja vastutavad polnud ainult sakslased. Natsi-Saksamaa liitlased ja kohalikud võimud lõid tihti oma riikide juudi elanikkonna hävitamises aktiivselt kaasa. Sageli kasutati Saksa okupatsiooni kattevarjuna, et ellu viia enda etnonatsionalistlikke eesmärke.
Samas peaks holokaustimälu eksisteerima kõrvuti teiste ajalooliste kuritegude mälestamisega, sealhulgas Lääne-Euroopa koloniaalvõimude omadega. Meil on vaja terviklikumat arusaama Euroopa kriminaalsest ajaloost. Praegune suundumus holokaustimälu instrumentaliseerida, näiteks Gaza sõja õigustamiseks, seab selle laiema mäluprojekti ohtu.
Suur osa teie tööst seob holokausti koloniaalajalooga. Ida-Euroopas ei koloniseerinud meid aga ülemereimpeeriumid, vaid meie naabrid – Vene impeerium, balti-sakslased ja Nõukogude Liit. Lääne postkoloniaalses teooria jääb taoline kontinentaalse imperialismi sageli varju. Kas teie raamistik võimaldab selle lünga täita? Kas saame koondada Gulagi ja Atlandi ülese orjakaubanduse ühe vägivalla mõiste alla?
Dirk Moses: Suurepärane küsimus! See puudutab nähtust, mida ma nimetan partisaniajalooks– rahvuslike ajalookäsitluste kalduvust olla partisanlik kahes mõttes: ühest küljest erapoolik ja õigustav ning teisalt ülistades teise maailmasõja aegseid partisanidest vastupanuvõitluse kangelasi.
Ida-Euroopa uurijad on rakendanud piirkonnale postkoloniaalset teooriat juba aastaid, sest vallutuse, okupatsiooni ja kultuurilise assimilatsiooni loogika on silmatorkavalt sarnane Lääne koloniaalvõimude omaga. Minu raamistik ei seo neid kogemusi ainult sunnitöö kaudu, vaid ka püsiva julgeoleku loogika kaudu. Nii Nõukogude küüditamisi kui ka Lääne koloniaalvägivalda ajendas paranoiline imperiaalne vajadus kõrvaldada nn ohud – olgu need siis “bandiidid”, “kodanlikud natsionalistid” või “primitiivsed metslased”. Kui vaatame ajalugu selles valguses, näeme, et nii natside Generalplan Ost kui ka Nõukogude Liidu poliitika olid Euroopale kohaldatud koloniaalprojektid.
Samas on koloniaalse vaatenurga rakendamine Ida-Euroopale keeruline. Koloniseerimise keel on selles piirkonnas olnud sajandeid riigiloome keskmes. Mõisted nagu “põline” ja “dekoloniseerimine” võivad osutuda kahe teraga mõõkadeks. Ühelt poolt väljendavad need õigustatud vastuseisu Vene või Saksa imperialismile. Teisalt saab neid kasutada poliitilise relvana, kujutades kohalikke vähemusi “kolonistide” või võõrvõimude kollaborantidena.
Näiteks ei peetud juudi kogukondi sageli mitte põlisrahvaks, vaid võõrkehadeks. See arusaam mängis nende tagakiusamises traagilist rolli. Balti riikides ja mujal võimaldas “juudibolševiku” stereotüüp natsionalistidel raamistada juutide mõrvamise kaitsva “antikoloniaalse” tegevusena Nõukogude imperialismi vastu.
Loobudes võistlusest “kes kannatas rohkem” – Auschwitz versus Gulag – saame need ajalood integreerida laiemasse arusaama sellest, kuidas impeeriumid, olgu need liberaalsed, fašistlikud või kommunistlikud, kasutavad vägivalda, et kontrollida julgeolekuohuks tembeldatud elanikkonnarühmi.
Dirk Moses. Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Sõjajärgne kord ehitati loosungile “Ei iial enam”. Vaadates aga Ukrainat, Gazat ja Sudaani, näib rahvusvaheline õigus võimetu. Kui genotsiidi juriidiline määratlus on liiga kitsas ja ÜRO halvatud, millist uut moraalset keelt me vajame? Kuidas rääkida massivägivallast 21. sajandil – ja see peatada – ilma mineviku lõksudesse langemata?
Dirk Moses: Arvan, et kõigepealt vajame analüütilist keelt – just sellist, nagu olen pakkunud välja oma püsiva julgeoleku kontseptsiooniga. Muidugi on ebatõenäoline, et see mõiste kunagi rahvusvahelisse õigusesse kodifitseeritakse, sest riigid tahavad fundamentaalselt säilitada oma õigust teha kõike, mida peavad vajalikuks, kui tunnevad end eksistentsiaalselt ohustatuna – olgu sise- või välisvaenlaste poolt. Nad haaravad massivägivalla järele, mida teised võivad pidada genotsiidiks
Oleme näinud seda loogikat Venemaaga Ukrainas, Hiinas uiguuridega Xinjiangis, Myanmaris rohingjadega ja Iisraeliga Gazas. Igal juhul väidab riik, et ei sihi rahvast kui sellist, vaid võitleb terrorismiga või kaitseb riiklikku julgeolekut. See võimaldab neil mööda hiilida genotsiidikonventsioonist, mis nõuab kavatsust hävitada inimrühm kui selline.
On tehtud katseid luua, sarnaselt genotsiidikonventsiooniga, eraldi konventsioon inimsusvastaste kuritegude jaoks, kuid isegi sellele seistakse vastu. ÜRO arutelusid lugedes näeme, et ühed suuremad vastased on riigid nagu Hiina ja Iraan – autoritaarsed režiimid, mis kardavad rahvusvahelist õiguslikku järelvalvet. Nad näevad sageli enda elanikkonda võimaliku kollaborandina, mis tegutseb vaenulike välisjõudude huvides ja õigustavad äärmuslikke meetmeid just selle kaudu.
Seega on isegi sellise inimsusvastaste kuritegude raamistiku loomine, mis oleks ühteaegu tugev ja jõustatav, poliitiliselt keeruline. See muudab veelgi ebatõenäolisemaks, et millestki püsiva julgeoleku laadsest võiks saada õigusnorm. Kuid usun, et see aitab meil mõista nende metsikuste taga peituvat loogikat.
Alles siis, kui mõistame loogikat, saame hakata looma uut moraalset sõnavara. Seepärast pöördusingi tagasi Raphael Lemkini algse raamistuse juurde. Tema jaoks polnud genotsiid sõja vastand – see oli sõja vorm. Sõda, mis ei sihi ainult vaenlase võitlejaid, vaid kogu tsiviilelanikkonda.
Näeme seda täna Gazas ja madalama intensiivsusega vormis Ukrainas. Gazas tapab Iisrael isegi nn vaherahu ajal 10–20 inimest päevas. Samamoodi korraldab Venemaa regulaarselt raketirünnakuid, mis tapavad väikese arvu Ukraina tsiviilelanikke. Need igapäevased ohvrid kuhjuvad aja jooksul, kuid kuna need pole sedavõrd vaatemängulised kui varasemad massipommitamised, kaovad need uudistest. See ongi eesmärk.
See paljastab genotsiidikonventsiooni peamise piirangu: eeldatakse, et massitapmine on intensiivne ja äkiline. Kui aga riik aeglustab vägivalda – muudab selle pikaajaliseks taktikaks, mitte äkiliseks veresaunaks –, jääb see sageli allapoole juriidilist ja meediaradarit. Ometi võivad inimkaotused olla sama laastavad.
Nii et peame lisaks moraalsele keelele ümber mõtestama ka õigusraamistikud. Vastasel juhul jääb loosung “Ei eales enam” vaid selleks, mis ta on – loosungiks.