Riigikogu jäätmereformi otsus on ajalooline ja eestlastel põhjust uhkust tunda. Keerulisest teemast tasub igaühel meelde jätta see, et pakendeid ei pea varsti enam viima kaugemale eraldi konteinerisse, vaid nende äravedu muutub võimalikuks igast majapidamisest, kirjutab Kadi Kenk.
Riigikogu otsustas äsja ära üle kümnendi kestnud paigalseisu jäätmereformi, mis lõpuks aitab jäätmemajanduse ummikust välja, teeb materjalide ümbertöötlemise lihtsamaks ning aitab vähendada jäätmeteket. Väljapaistvaim muutus iga inimese jaoks on see, et jäätmete liigiti kogumine ühtlustub üle Eesti. Pakendite äravedu muutub võimalikuks kõigist majapidamistest ning seda hakkab korraldama kohalik omavalitsus.
Kui 2008. aastal toimus “Teeme Ära!” üleriigiline koristuspäev, siis oli selle põhjuseks aastakümnete kaupa metsa veetud prügi. 10 000 tonni prügi, mis ühe päevaga kokku koguti, sümboliseeris uut ühiskondlikku kokkulepet: prügil ei ole kohta meie looduses!
See oli vastutuse võtmine oma riigi ja kodu hea käekäigu eest. See andis ka tõuke kutsuda kohalikes omavalitsustes ellu korraldatud jäätmeveo teenus, mis tähendas, et igal majapidamisel on ligipääs mugavale prügi äraveole. Samuti tähendas see, et enam polnud võimalik prügi metsa viies vältida tasu, mis prügi käitlemise eest on vaja maksta.
Palju vett (ja prügi) on aga sellest ajast merre voolanud ning kodudes tekkivate jäätmete iseloom on oluliselt muutunud. Vaata oma ostukorvi, iga ostuga saame kaasa aina suurema hulga pakendeid. See tähendab, et kuigi kodus ei teki ülemäära palju prügi (st kasutuskõlbmatuid tarbeesemeid), siis on igas kodus üle pakendeid.
Seetõttu ongi sarnaselt sellele, nagu kunagi kehtestati inimestele kohustus visata prügi prügikasti, mitte metsa, kehtestatud pakenditootjatele kohustus ise oma turule lastud pakendite eest hoolt kanda. Nii on see üle Euroopa. Kuid seda teevad tootjad ainult juhul, kui pakendid on liigiti kogutud ja pakendikonteinerites tootjatele tagastatud.
Inimlik mugavus on põhjustanud selle, et kui sa ei ela just avaliku pakendikonteineri kõrval või pakenditootja pole ise sulle pakendikonteineriteenust pakkunud, siis kodus segunevad pakendid ikka prügiga ja sealt neid enam välja ei võeta.
Seepärast võib vastuvõetud jäätmereformi hellitavalt nimetada ka “Teeme Ära!” 2.0. Kui 2008. aastal käis üheskoos prügi koristamas 50 000 inimest, siis nüüd on kõigil eestlastel võimalik oma kodu juures oma prügikastid tühjana hoida ja kodudesse voolanud suurim jäätmevoog, pakendid, tootjale tagasi anda. Nende kulul, nagu see alati on pidanud olema. 2008. aastal tegime prügist puhtaks oma looduse, nüüd teeme korda oma prügikastid.
“Jäätmerefom loob ka võimaluse tehnoloogia abil tekitada jäätmeandmete jälgitavus. Läbipaistvus annab omakorda tõuke targemale planeerimisele.”
Jäätmereform on “Teeme Ära!” 2008. aasta kampaaniaga sarnane veel teisel põhjusel. Tookord oli meie tehnoloogiapioneer Ahti Heinla välja arendanud prügikaardi, millele vabatahtlike abiga märgiti ära kõik asukohad, kus prügi leidus. Selline läbipaistvus võimaldas planeerida suuremahulist kaasamist ning logistikat. Jäätmerefom loob ka võimaluse tehnoloogia abil tekitada jäätmeandmete jälgitavus. Läbipaistvus annab omakorda tõuke targemale planeerimisele.
Aastaid on kõikide poliitiliste mängude ja äride lobitöö taustal Eestis proovitud jäätmetekke vähendamist ja ringlussevõttu arendada väga pehmelt ja heausklikult. Reeglite ja nõuete asemel on kannatlikult koputatud pakendajate ja jäätmefirmade südametunnistusele, kuid tulutult. Jäätmeveoteenus on endiselt segadusttekitav, jäätmete hulgad aina kasvavad ja seda märkimisväärselt valdkondades, kus on oluline tootjate tegutsemine.
Uus seadus muudab võimalikuks, et vähem reostavad ettevõtted saavad parem olemisest ka teenida.
Kui inimesed kuulevad, et isegi liigiti kogutud jäätmeid ümber töödelda ei saa, siis vastus sellele pole mitte liigiti kogumisest loobuda, vaid veelgi selgemalt kõige probleemsemad tooted tootjatele tagasi saata. Sest see on pakenditootjale kallis. Investeeringutel on mõtet vaid siis, kui need aitavad taolisi kulusid vältida. Tugeva seadusliku aluse tähtsust nende vastutusele võtmiseks ei saa alahinnata.
Rääkida võib veel sellest, kuidas jäätmerefomi ellu kutsumata jätmine tähendanuks meile trahve ja sedagi, et igas pakendis on tilgake Venemaa naftat. Aga õige otsuse tegemine riigikogus ei peaks kunagi olema trahvide ja ähvarduste tagajärg, vaid aluseks peaks olema sisuline arusaam, millist ühiskondlikku korda me oma riigis tahame luua. Nüüd jääb üle kohalikele omavalitsustele jõudu soovida uute süsteemide ellu kutsumisel. Puhtam Eesti on võimalik, teeme ära, uuesti.