„Me nägime toimikutes, et keegi on kirjutanud Avo Pihti nime ja mõned teised nimed. Siis tekkis küsimus: kes selle nime kirjutas, kuidas neid nimekirju tehti ja kuhu need nimed kadusid,“ kirjeldab Tigasson saates uurimistöö algimpulssi. Tema sõnul jäi teema kummitama juba eelmise Estonia-teemalise loo tegemise ajal, kui üks staažikas meremees nimetas nimekirjade segadust ajakirjanduse tegemata tööks.
Vahteri sõnul ei olnud tegu ühe eksimusega, vaid süsteemse kaosega. „Kõige üllatavam oli see, kui palju erinevaid nimekirju üldse olemas oli,“ ütleb ta. Ajakirjanikud töötasid läbi kaitsepolitsei, siseministeeriumi ja välisministeeriumi materjale, millest osa sai avalikuks alles hiljuti. „See [dokumentide hulk], mida me välja trükkisime, kaalus üle kümne kilo – ja see oli vaid väike osa kogu materjalist,“ lisab Vahter.
Saate keskmes on teise kapteni Avo Pihti juhtum, mis sümboliseerib kogu segadust. Pihti nimi jõudis esimestel tundidel nii raadioeetrisse kui ka poolametlikesse nimekirjadesse, kuid lõpuks selgus, et tema pääsemise kohta puuduvad kinnitused. „Ausalt öeldes ma algusest peale ei seadnud eesmärgiks, et me suudame välja selgitada, kes selle nime kirja pani,“ tunnistab Vahter. „31 aastat hiljem on see äärmiselt ebatõenäoline. Meie eesmärk oli näidata, kuidas see olukord üldse tekkis.“
Lisaks räägitakse saates, miks reisijate nimekirju ei peetud, kuidas noor Eesti riik püüdis kriisi esimestel tundidel toime tulla ning millist rolli mängis ajakirjandus. Samuti peatub vestlus kadunud raadiosalvestustel, mida Vahter nimetab „haruldaseks ja suure ajaloolise väärtusega materjaliks“, mis võiks aidata vastata küsimustele, millele tänaseni vastust ei ole.
Siit ka üleskutse: kui kellelgi on olemas 28. septembri 1994 raadiosalvestusi, eriti just Kuku raadio salvestusi, siis palun andke endast märku, sest Ekspress sooviks nendega väga tutvuda!
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare