Kui tahame, et meie lastel oleks tulevikus võimalus luua tööturul arvestatavat lisandväärtust, mitte olla sunnitud leppima madalapalgalise lihttööga, peame väärtustama haridust, kirjutab Ulla Saar.
Riigi eesmärk on toetada lapsi haridustee jätkamisel peale põhikooli, sest see loob neile vajalikud eeldused tulevaseks kvaliteetseks tööeluks. Just sel eesmärgil pikeneski tänavu 1. septembrist noorte õppimiskohustus 18-aastaseks saamiseni ja edaspidi tuleb noortel lisaks põhiharidusele omandada ka gümnaasiumi või kutseharidus.
Usun, et me kõik mõistame, et 15–17-aastaste koht on eelkõige koolis. Üksnes põhiharidus ei taga tänapäeva tööturul ja muutuvas maailmas ei tasuvat ametit ega kindlustunnet tulevikuks. Haridustee poolelijätmine suurendab riski jääda töötuks ja langeda vaesuse ning sotsiaalse tõrjutuse ohvriks.
Koolikohustusega lastel on alati olnud töölepinguga töötamise piirangud ning neid ei muudeta. Õppetöö ajal tohib töötada maksimaalselt kaks tundi päevas. Miks? Sest täiskoormusega töötamine ei saa käia käsikäes kvaliteetse hariduse omandamisega.
Kui teismeline pärast 8-tunnist koolipäeva koju jõuab, peaks tal olema võimalus puhata, teha trenni või tegeleda hobidega. Vajadusel on võimalik ka teha tööd, kuid noore tervise ja hariduse huvides ongi seda piiratud kahele tunnile päevas ajal, mil kool kestab.
Selline põhimõte tuleneb Euroopa Liidu õigusest. Ka rahvusvahelised kokkulepped rõhutavad, et alaealise põhitöö on õppimine. Töö on lubatud vaid kõrvaltegevusena ja tingimusel, et see ei kahjusta kooliskäimist ega tervist.
Loomulikult tuleb julgustada noori varakult esimesi töökogemusi omandama ja just selle lihtsustamiseks me olemegi majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis ka noorte töötamisega seotud bürokraatiat vähendamas ning töötukassaga erinevaid meetmeid disainimas. Ent seda saab ja tuleks teha peaasjalikult koolivaheaegadel. Alaealise lapse kõige olulisem ülesanne on siiski õppida, mängida ja puhata.
Oluline on märkida, et koolivaheaegadel on noortel võimalik töötada samadel tingimustel nagu täiskasvanutel: 8 tundi päevas ja 40 tundi nädalas. Lisaks on töölepinguseaduses erisused kutseõppuritele, kelle erialaõpe eeldab praktikavõimalusi. Näiteks võib kutsekoolis õppiv vähemalt 15-aastane töötada juba täiskoormusega oma erialal, samadel tingimustel nagu täiskasvanud.
Me ei saa mööda vaadata murettekitavast faktist, et igal aastal jätab ligi 800 põhikoolilõpetajat oma haridustee katki. See tähendab, et 800 16-aastast läheb kooli asemel mõnele lihttööle. Selline valik võib tunduda hetkes atraktiivne, kuid pikemas plaanis vähendab see oluliselt nende väljavaateid tööturul.
Eesti tööturg vajab haritud ja kvalifikatsiooniga inimesi. Tööandjad toovad esile, et nende võimekus kasvada on osaliselt just kvalifitseeritud oskustööjõu puuduse taga. Seetõttu on ka tööandjate huvides, et neil oleks töötajad, kellel on head oskused ja võime omandada tööturu muutudes uusi oskusi ja teadmisi. Selleks ei piisa üheksa klassi haridusest, vaid minimaalselt on tööturul hästi hakkama saamiseks oma elukaare jooksul vaja vähemalt keskharidust.
Kui tahame, et meie lastel oleks tulevikus võimalus luua tööturul arvestatavat lisandväärtust, mitte olla sunnitud leppima madalapalgalise lihttööga, peame väärtustama haridust. Kool on lapse põhitöö, tööelu peaks harjutama koolivaheajal ning täiskoormusega tööle jõuab minna siis, kui baastarkused ja oskused on omandatud.