Oma kõnes rõhutas ta, et jõulude sügavam mõte on kokku tulla – perekonnana, rahvana ja Jumala rahvana –, ning kutsus eriliselt märkama ja toetama neid, kes on jäänud üksi.
Piiskop Tiituse sõnul toovad jõulupühad meid kokku, üksteisele lähemale, sest perekondlike ja rahvuslike pühade mõte on veeta ühiselt aega, jutustada olulisi lugusid, jagada rõõme ja muresid ning tugevdada ühtekuuluvustunnet. Jõulurahu ei ole aga tema sõnul üksnes inimese sisemine meelerahu, vaid rahu inimeste vahel – andeks palumine, andeks andmine ja leppimine.
Ühe keskse mõttena tõi piiskop esile üksinduse kui tänapäeva varjatud epideemia ning kutsus kogu Eesti rahvast väga praktilisele sammule:
„Märgakem sel jõuluajal eriti neid, kes on jäänud üksi. Mingem igaüks vaatama kasvõi ühte inimest, kes veedab need jõulud haiglas, hooldekodus, üksi oma kodus, kes on aheldatud oma toa või voodi külge,“ sõnas Tiitus. „Viigem neile sõnum, et igaüks meist on väärtuslik Jumala ja kaasinimeste jaoks, keegi pole üksi jäetud ning et iga inimese elul, aga ka tema kannatusel ja valul on mõte ja tähendus.“
Teise läbiva sõnumina rõhutas piiskop ühtekuuluvust ja ühtehoidmist rahvana kasvava rahvusvahelise ebakindluse tingimustes.
„Toogu jõulud meid kokku ka rahvana. Olgu see aeg, mil erimeelsused ja nääklemised ületatakse ning tajutakse, hoitakse ja ka sõnastatakse seda, mis meid rahvana seob ja liidab,“ ütles Tiitus, kutsudes Eestit mitte jääma üksi ka rahvusvahelisel tasandil: „Ärgem jäägem üksi Euroopas ja maailmas, otsigem liitlasi, toetajaid ja sõpru, olgem ise headeks liitlasteks, toetajateks ja sõpradeks.“
Piiskop meenutas, et jõulude kristlik tuum on Jumala tulemine inimesele lähedale: Jumal on jõululapses ületanud vahemaa igavese ja ajaliku, nähtamatu ja nähtava, jumaliku ja inimliku vahel ning tulnud meie olemistasandile. See tähendab, et ka inimesed ise kuuluvad kokku, on sama päritolu ja Jumala lapsed – selles peitub inimeste väärtus, väärikus, ühtsus ja osadus.