Dr Kaarel Kree räägib, et haigus tabab enamasti 50.–70. eluaastates inimesi, sest just sel ajal hakkavad silma sees toimuma loomulikud muutused. Klaaskeha, mis noores eas on ühtlane ja geeljas, hakkab vanusega veelduma ja võrkkestast eemalduma. Enamasti kulgeb see probleemideta, kuid kui ühendused on mõnes kohas liiga tugevad või võrkkest on õhem, võib klaaskeha seda liikumisel rebida.
Suurem risk on dr Kaarel Kree sõnul inimestel, kes on tugevalt lühinägelikud (prillitugevus –6 D ja rohkem), kellel on olnud silmatrauma või kellele on tehtud silmaoperatsioon (nt kaelõikus). “Samuti on suurem risk neil, kel on juba varem teises silmas esinenud võrkkesta irdumist. Sellistel puhkudel on regulaarne silmakontroll veel eriti oluline,” ütleb ta.
Dr Joonas Pent lisab, et kuigi haigust võib esineda ka noorematel, on see pigem erand ja seotud tavaliselt silmatrauma või mõne muu silmahaigusega. Viimastel kümnenditel on üks irdumise alatüüp – traktsionaalne võrkkesta irdumine – muutunud haruldasemaks, sest diabeedi ja enneaegsete laste silmaprobleeme suudetakse paremini ravida.
Esimesed märgid: valgussähvatused ja varjud
Võrkkesta irdumine võib alata märkamatult. Dr Kaarel Kree täheldab, et mõnel inimesel võib võrkkesta irdumine tekkida tundide või päevadega, teisel võib see kulgeda hoopis aeglasemalt. “Sõltuvalt kahjustuse ulatusest võib inimene märgata vaateväljas esinevat halli või tumedat varju, nagu tuleks ette kardin, mis liigub vaatevälja servast keskosa poole,” räägib ta.
Eraldi sümptomitena võivad esineda vaateväljas ka valgussähvatused või äkki tekkinud mitmed hõljumid tumedate täpikeste või niidikestena. “Valgussähvatused tekivad, kui klaaskeha “sikutab” võrkkesta ja see tõlgendatakse valgussignaaliks. Kui aga tekib järsku ohtralt väikeseid hõljumeid, võib see olla märk, et võrkkesta on tekkinud rebend,” hoiatab dr Joonas Pent.
Kogu artikli lugemiseks telli ajakiri 60+.