“Nooruses sai ise ka küllaltki palju lollusi tehtud ja hiljem imestatud, et kust tuli see julgus ja pealehakkamine,” kommenteeris ettevõtja Anti Oidsalu oma poegade vägivaldset käitumist 1980. aastate lõpus aset leidnud sündmuses, kus vägivallajoovastuses pojad rüüstasid rongivagunit ning hiljem laamendasid alevi vahel.
Meelis Oidsalu meenutas, et sellele olukorrale eelnes vene miilitsa käskiv pöördumine, kui tema vanem vend hoidis jalgu rongis tooli peal. “See oli poolpoliitiline akt. Tol ajal oli miilitsavastane hoiak ja punkliikumine seostus enesemääramisega. Antud hetkel oli seos noorte inimeste peos natuke meelevaldne,” sõnas julgeolekuekspert ja teatrikriitik Meelis Oidsalu.
Anti Oidsalu oli 1990. aastate keskpaigani avalikult tuntud ettevõtja ja ärimees. Muu hulgas töötas ta Harju maavanemana, kuulus Tallinna vanalinna päevade käivitajate hulka, juhtis Estonian Airi ja Pakterminali. Praegu töötab Anti eraettevõtluses.
Vanem vend suri traagiliselt
“Kolmest vennast vanim on tänaseks surnud. Suri siis, kui ma olin 16-aastane. Isa poolt on mul veel noorem poolõde Kristin ja ema poolt noorem poolvend Madis. Endal mul on kolm last. 23-aastane Ellen, 20-aastane Epp ja üheksa-aastane Andreas. Minu varajase isaduse kaasanne oli ka puudega laps. Mu vanim laps Ellen on rõõsa ja rõõmus Downi sündroomiga laps. Täna olen ma oma kolmandas tõsisemas suhtes ja kärgperenduses jõudnud väga heasse kohta, ja see on väga julgustav,” tõdes Meelis, kelle vanemad läksid lahku, kui poiss oli nelja-aastane.
Meelise kasuisa, kes oli väga toetav ja väga oskuslikult võttis üle sotsiaalse isaduse osa üle, suri, kui Meelis oli teismeline. “Oma päritoluperekonnas on meil suhetes olnud väga raskeid emotsionaalseid hetki ja kriise. Anti väga oskuslikult taastas isa-poja suhte ja täna ma võin öelda, et ma olen ausas ja armastavas suhtes oma isaga ja see on väga suur asi. Ema suri 2013. aastal,” sõnas Meelis.
Meelisel on kaksikvend Jaanus, kes pole absoluutselt tema moodi. “Mina olen rohkem introvertne, Jaanuse sotsiaalsed oskused on pigem nagu isa Antil. Mina olin tundlikuma natuuriga ja võtsin kõike rohkem hinge,” ütles Meelis, lisades, et täna on kaksikvend tema olulisim turvaisik, kellele võib kõike rääkida.
Emalt võttis Meelis igapäevaellu kaasa hommikuse naeratuse. “Et esimene kontakt hommikul on naeratav ja armastav. See on nakkav ja see toidab sind iga päev.”
“Ma olen uhke Meelise üle, sest tal on süda õiges kohas,” nentis Anti, kellel on kokku üheksa lapselast.
Põlvepikkuse poisina pidi kirvega kana tapma, et saaks suppi teha
“Minu lapsepõlve kõik suved möödusid hilisnõuka kodupõllumajanduse tingimustes, kus oli rohkem loomi kui talitajaid. See ettevõtlus tootis kogu suguvõsale vorsti ja kartulit ja muid saadusi. Üsna varakult oli maal kolmekuuline lastehoid ja varakult pandi ka tööle,” meenutas Meelis. “Vanavanaemaga olime kodus ja oli vaja suppi teha, aga ta ei jaksanud kana tappa. Kaksikvennaga pidime noorte poistena, vaevu kirvest hoida suutes, seda siis tegema. Mõned lapsepõlvemängud jäid seepärast ehk küll mängimata, aga ma ei karda ka seetõttu mitte ühtegi tööd.”
Anti vanemad olid päris nõudlikud. “Füüsiline karistus tegelikult teatud ohutunnet tulevikus. Laksud, mida ma oma elus olen saanud, olen saanud lihtsalt edevusest. Kõik, mis on pinge alla asjad, seal ma lähen oma otsustes ja tegevustes ainult tugevamaks,” meenutas Anti, kes on ülikoolis lõpetanud teedeehituse eriala.
Anti meenutas ka oma lapsepõlve, et aega oli vähe sest kogu aeg oli töö ja töö. “Kui naabertalus tulid linnast lapsed ja mängisid päevad läbi, aga mina pidin oma hoovi peal kogu aeg tööd tegema, siis need olid küll valusad hetked. Mu ema pani tööle kõik, kes hoovi peal näha olid, ka võõrad inimesed,” nentis Anti. “Kui ma teist korda abiellusin, siis katkestasin selle töötegemise, mis on võib-olla päästnud selle abielu.”
Armastus muutis erialavalikut
Ühest küljest elu Kungla talus oli Meelise sõnul depressiivne. “See oli väga püüdlike ja kohusetundlike, aga ka väga üle töötanud inimeste kodu, mida me külastasime. Vanaema ärkas hommikul viie paiku, lõpetas ühe paiku ja oli kogu aeg selles rattas,” meenutas Meelis. “Vanaema teotahe, tema andestamatu enesepiitsutamine ja distsipliin oli nii meeletu, et keha lihtsalt ei tulnud järele. Kuigi ta eluaastate poolest pidas päris hästi sellele üsna õudsale töötempole vastu. Vanaema oli tõeline loodusnähtus.”
Anti karjäärivalikuga polnud tema vanemad üldse rahul. “Vanemad lootsid, et lähen EPA-sse õppima, aga tänu armastusele Meelise ema vastu, läksid asjad teisiti,” lisas Anti.
“Ema Maarja oli talumatult ilus naine,” sõnas Meelis.
Trullakas ja introvertne nohik lapseeas
“Lapseeas olin pigem trullaks ja introvertne nohik. Olin nelja-aastane, kui isa välja kolis. Mäletan isegi seda päeva, kui isa pakkis kohvreid ja ma küsisin isalt, kas ma saan hotelli kaasa tulla. See tundus nii põnev. Isa lahkumine ei ole traumaatiline kogemus mu meelest. Kasuisa roll hoidis tasakaalu peres paigas,” nentis Meelis. “Tundsin end muutuste keskel turvaliselt.”
“Suhted tol ajal väga lihtsad ei olnud. Minupoolset kibestumist oli rohkem, sest mind jäeti maha. Minu süü oli ka, aga tema jõudis oma arengus edasi palju kiiremalt ja mul oli pilt selge, et mul selles abielus enam kohta ei ole,” meenutas Anti, kelle juurde jäi elama vanem poeg Magnus.
Anti tõdes, et see otsus oli tagantjärgi vaadates viga. “Täna on mul pilt selge, et lapsed peavad ema juures olema,” lisas Anti, kellel tekkis ka uus perekond.
“Magnuse surma uurimine omal ajal ei viinud mitte kuhugi. Ta leiti kuulihaavaga ühe maja trepikojast surnuna,” ütles Anti. “See oli üks raskemaid aegu kõigi jaoks. Töötasin toona Pakterminali juhina ja töö oli see, mis aitas sellest üle saada.”
“Gümnaasiumieas mul oli ikkagi depressioon, tagantjärgi võin öelda et maandasin seda õigesti. Olin pigem introvertne, sulgusin oma tuppa, aga tegelesin seal lugemisega. Sain mõtestamistungi sellest, minust sai mingiks ajaks kompulsiivne mõtestaja, kes eraldus. Mul on hea meel, et tegin selle valiku ega läinud destruktiivsemaid teid,” meenutas Meelis. “Minu kohenemisviis oli lugemine ka siis, kui isa lahkus ja me emaga kolisime vanaema juurde. Lugemine on aidanud mul ennast koos hoida rasketes olukordades.
Pool aastat pärast venna traagilist surma suri Meelise kasuisa. Samal ajal toimus ka hingeline lähenemine oma isaga.
Paranemine depressioonist tuli siis, kui seltskondlik joomarlus jäi kõrvale
Ka kultuur on mõnes mõttes üks paremaid kohanemisvorme. “Vaadates, kuidas loovinimesed oma raskusi just loomeprotsessi kanaliseerivad, siis seda on ilus vaadata. Teades ka, kui tumedates kohtades nemad hetkiti on. Mulle tundub, et tervikuna ka ühiskonnas see vana norm, et looja on see, kes kogu aeg teeb alkot ja hävitab ennast ja selle pealt otsib ennast, otsib sealt varjust põletusmaterjali, see on kuidagi kadunud ja loomeprotsessis osatakse olla ka niimoodi, et ennast sihilikult ei hävitata,” nentis Meelis.
15 aastat tagasi oli alkoholiga enese maandamise tippaeg. “Mäletan üht pidu vanas Von Krahlis, kus reedel oli esikas ja esikajärgne pidu kestis pühapäevani. See tundus kuidagi õilis, ma teen seda ju haritud inimestega koos. Siis ma sain ühel hetkel aru, et see on vale viis kanaliseerida alkoholiga oma depressiooni, mis aeg-ajalt on tagasi tulnud. Põhiparanemine tuli siis, kui ma seltskondliku joomarluse jätsin täitsa välja,” meenutas Meelis.
“Mind on paljuski päästnud positiivne mõtlemine, mida ma olen saanud vabamüürlusest, mis on minu jaoks vooruste õpetus. Toomas Paul on öelnud, et voorused on südame püsiv tahe teha head,” nentis Anti.
Paar korda on Meelis saanud füüsiliselt karistada ja kõik need korrad on tal meeles. “Varastamise ja valetamise eest.”
“Südamlik kohtlemine on oluline, ajalises mõttes ei ole saanud kõik mu lapsed võrdset tähelepanu. Seda tunnet kogesin oma isaga ka, keda mingil eluperioodil oli mu elus vähem. Aga kontaktid temaga olid julgustavad ja sõbralikud. Ka mu enda isaduse kogemus on olnud kokkuvõttes ebastandardne, katkendlik. Ma kindlasti ei saa öelda, et olen etalonisa ja mu enda hinnangul tuli mul kooselu isadus märksa paremini välja kui distantsisadus,” nentis Meelis.