Rahvusvaheline spordikohus (CAS) rahuldas eelmisel nädalal Venemaa ja Valgevene suusaliidu kaebuse rahvusvahelise suusaliidu (FIS) vastu. See tähendab, et Venemaa ja Valgevene murdmaasuusatajad, lumelaudurid, suusahüppajad freestyle-suusatajad, kahevõistlejad või mäesuusatajad saavad osaleda veebruaris toimuval Milano Cortina taliolümpial neutraalsete sportlastena. Seda juhul, kui need sportlased täidavad konkreetsed kriteeriumid.
Venemaa suusaliit ei olnud rahul rahvusvahelise suusaliidu otsusega vene sportlaste võistluskeeluga edasi minna, pöördus spordikohtusse ja saigi õiguse. Kui vaatame Venemaa suusaliidu ja rahvusvahelise suusaliidu kaasust, mida spordikohus täpselt ütles, kui palju me üldse teame ja kas on see nüüd olukord, kus on toimunud eriti ohtlik põhimõtteline muutus?
Kõik head küsimused, hakkame otsast harutama. Kahjuks tuleb möönda, et me teame üpriski vähe selle kaasuse ja otsustuse kohta, sest rahvusvaheline spordiarbitraaž on teatavaks teinud ainult ühe pressiteate, kus nad ütlesid, mida nad lõppastmes otsustasid.
Aga kogu see argumentatsioon, see põhjendav osa on alles tulemas, kuna tegemist oli sellise kiireloomulise menetlusega, nad kiirustasid oma lõppotsust teatavaks tegema. Aga põhjendused maalitakse tagantjärele, mõnikord niimoodi tehakse. Aga mida see pressiteade siiski ütleb meile, on see, et kohus leidis, et selline üleüldine, üle välja kehtiv osaluskeeld Venemaa ja Valgevene kodakondsetele sportlastele õiguslikult ei lähe, see on liialduslik. Ja nemad leidsid, et rahvusvaheline suusaliit peaks järgima rahvusvahelise olümpiakomitee poolt ette maalitud raamistikku, mis näeb ette niisuguse kunstlikult konstrueeritud moodustise nagu neutraalne individuaalne sportlane, kes ei võistle ühegi konkreetse maa lipu all, aga kes peab eelnevalt läbi tegema teatud kontrollid, muuhulgas vaadeldakse, ega sa ei ole aktiivselt Venemaa agressiooni Ukraina vastu toetanud ja nõnda edasi. Ja kui sul õnnestub sealt ennast läbi pressida, siis sa saad ka võistelda.
Põhimõtteliselt praegune teadmine on see, et rahvusvaheline suusaliit FIS peaks siis seda Venemaa ja Valgevene sportlastele võimaldama.
On see siis põhimõtteline muutus? Sõja mõttes ei ole ju midagi muutunud, kolm aastat on need keelud kehtinud. Kas nüüd kuidagi spordikohus vaatab kogu sellele olukorrale teistmoodi või lihtsalt ongi need asjad nüüd rohkem jõudnud kohtusse?
Mina oma professionaalsusest ja sellest taustast tulenevalt ütleksin tegelikult, et väga suurt üllatust siin ei olegi. Võib-olla kui see otsus tuli, siis korraks võis niimoodi avalikkusel luu kurku lüüa, nagu Eesti spordileksikas on kombeks öelda, aga tegelikult märke selle kohta, et selline otsus võib tulla, oli ka varem. Püüdsin enda jaoks ka kaardistada, kui mitmel korral ja mis asjus üldse on rahvusvaheline spordiarbitraaž Vene-Ukraina sõja teemadel sõna võtnud. Neid kaasusi oli seal umbes viis-kuus-seitse.
Hakkamata nüüd tegema sellist detailset ajaloolist ülevaadet, siis kui esimesed otsused, mis olid jalgpalliteemadel, Vene jalgpalliliit versus FIFA ja UEFA ja vaidlus toona oli selles, et rahvusvahelised jalgpalli alaliidud, FIFA ja UEFA, olid Vene võistkonnad täiesti oma võistlustelt eemale jätnud, siis rahvusvaheline spordiarbitraaž ütles, et see on okei. Aga sealt edasi öeldi, et jalgpall on selline väga eriline spordiala, suured rahvamassid kogunevad, seal on vaja vältida mingisuguseid suuri ekstsesse ja rahutusi. Aga kui me räägime individuaalspordialadest, näiteks nagu oli üks lauatennisekaasus, siis need olidki esimesed märgid, et siin tuleb hakata juba peenema fileerimisnoaga seda liha lõikama.
Selline üleüldine keeld lihtsalt Vene või Valgevene lipu järgi ei ole okei, see on selline süü kollektiviseerimine, irdub individuaalse vastutuse ja individuaalse olemuse põhimõttest ja tulekski vaadata iga kaasust eraldi. Toona juba kohus argumenteeris nii ja nüüd tuligi sellele selline jätk. Ma pelgan, et ka see peatselt ees ootav laskesuusakaasus võib minna täpselt seda rada. Tuleb vaim valmis panna.
Aga räägime alaliitude võimalustest nendes olukordades, see on väga huvitav küsimus, sest laskesuusaliit IBU ütleb, et meil üldse sellist neutraalsete sportlaste varianti põhikirjas ei ole, me üldse ei muretse. Aga kui nüüd kohus ütleb, et ei tohi passi alusel kedagi diskrimineerida, niimoodi üle välja lüüa, kas IBU argument, et meil sellist varianti ei ole põhikirjas, kas see lendab või mitte siis?
Ütleme niimoodi, et mul on nüüd suurepärane võimalus ennast rahvusringhäälingu eetris lolliks teha, sest kui ma midagi arvan või prognoosin, siis alati on oht, et kohus lõpus otsustab teistpidi. Pigem arvan, tuginedes sellele, mida ma üldse siin elus oma juriidilistes tegemistes õppinud ja kuulnud olen ja ka CAS-i praktikast lugenud, siis ma arvan, et lihtsalt see argument IBU-l, et meil ei ole sellist neutraalse sportlase instituuti ja meid see ei puuduta, ilmselt ei lenda. Nii väga kui me ka oma sügavas südames seda ei sooviks.
Nimelt, rahvusvaheline spordiarbitraaž tihtipeale armastab ka juhinduda sellistest üldistest õiguspõhimõtetest, sõltumata sellest, millised on konkreetselt nüüd maalitud need alaliidu põhikirjad või statuudid ja nende üldiste õiguspõhimõtete hulka ju kahtlemata kuuluvad ka diskrimineerimise keeld, kaasa arvatud kodakondsuse alusel, ja võrdne kohtlemine, proportsionaalsus ja nii edasi. Teades, kuidas neid õiguslikke mõtteharjutusi tehakse, siis ongi reaalne oht, et lõpuks kohus jõuab sellise tulemuseni, et üle välja, lihtsalt sellist Vene või Valgevene keeldu ei tohikski olla.
Jah, see ei pruugi meile moraalselt meeldida, aga niimoodi on. See on selline väga üleüldine dilemma, mis kiirgub absoluutselt kaugemale ka spordimaailmast, me oleme natuke nagu sellised oma lääneliku või euroopaliku mõttemalli vangid, me tahamegi sellist iga inimese õigusi austavat ühiskonda, kus ei ole sellist meelevaldsust, samas mõnikord ikka käsi läheb rusikas taskusse ja mõtleks, et tahaks nüüd nendele venelastele panna. Aga, jah, kohtud on sellised hästi kaine ja analüütilise mõtlemise kantsid, sealt võibki selliseid arenguid tulla.
Millised variandid alaliitudel on? Kui nüüd IBU ikka ajab sõrad vastu ja ütleme, et see otsus tuleb, et lubage tagasi, siis ei ole sellega nõus, millised variandid on? Kui räägime sellest, kuidas erinevad institutsioonid paiknevad selles mängus.
Jah, tõesti, ega see hierarhia märksõna ei ole ka üdini vale sest see spordimaailm on meil konstrueeritud sellise püramiidina, et kui püramiidi tipp või siis, mõni võib-olla armastab vaadata hoopis vastupidi, püramiidi kõige alumine tase, igatahes kõige tähtsam tase ehk rahvusvaheline olümpiakomitee midagi paika paneb, siis kuivõrd rahvusvahelised spordialaliidud on omakorda olümpiakomitee liikmed, eks nad siis peavad seda rohkemal või vähemal määral tähele panema, järgima.
Aga praeguses ajahetkes ma ütleks niimoodi, et isegi kui nüüd rahvusvaheline spordiarbitraaž otsustab, et ka laskesuusatamise valdkonnas peaksid saama Vene ja Valgevene sportlased teatud tingimustel n-ö neutraalse individuaalse sportlasena osaleda, siis see kõige tundlikum teema ehk osavõtt eelseisvatest olümpiamängudest ilmselt ikkagi nende Vene ja Valgevene sportlaste jaoks ei realiseeru. Sest nad saavad sellele kvalifikatsioonivõistluste karussellile lihtsalt liiga hilja peale. Isegi kui nad nüüd seal kohtus võidavad, siis läheb veel teatud aeg, et nad siis individuaalsete sportlastena ära menetleda. Ei ole ilus öelda, aga kui IBU väga tahab, siis on ilmselt siin ka võimalik niimoodi mõnusasti aeglaselt tegutseda. Igaüks saab aru, millele viitame, aga niimoodi poole või kuu ajaga ilmselt ei õnnestu neil sportlastel seda olümpiamängudele pääsemise normatiivi ära täita. Aga muidugi, mis sealt edasi saab, on juba teine küsimus, siis nad hakkavad ilmselt naasma.
Aga õiguslikust vaatest. Inimesed loevad pealkirju, üritavad hoomata seda, et on spordikohus, kes midagi otsustab, siis on rahvusvaheline olümpiakomitee, nagu sa mainisid, kes on juba öelnud – tere tulemast! Küll neutraalsete sportlastena ja teatud kriteeriumidega, aga ikkagi, tere tulemast agressorriikide sportlased. Ja siis on kusagil alaliidud, kellel on oma reeglid, kes saavad otsustada. See virr-varr on selline, et tavaline spordisõber ei saagi aru, kelle sõna siis maksab. Kui me kõige lihtsamalt küsime selles olukorras, kas saavad venelased rahvusvaheliselt võistelda või nad lõpuks ikkagi ei saa.
Jah, see pilt ongi kirju, ongi lühike ja lihtne vastus. Isegi minusuguse jaoks, kes ma pean ka tegelikult niimoodi näpuga järge ajama ja veerima põhimõtteliselt neid teateid siit ja sealt. Olgugi et ma enne ütlesin, et spordisüsteem ja see hierarhia on niimoodi püramiidikujuline ja justkui sellest rahvusvahelisest olümpiakomiteest kõik algab ja kiirgub siis allapoole, siis fakt on ka see, et rahvusvaheline olümpiakomitee tegelebki olümpialiikumisega ja näiteks, mis puudutab seal juba erinevate spordialade maailmameistrivõistlusi, Euroopa meistrivõistlusi, mingisuguseid regionaalseid näiteks klubide sarju, sinna olümpiakomitee käsi nii väga ei ulatu. Kui üldse. Sealt võibki selline erinevate spordialade kakofoonia tulla, mõni lubab midagi, mõni ei luba.
Teame hästi, et on selliseid vägagi isegi oligarhiliste kalduvustega venesõbralikke alaliite – maadlused, poksid, vehklemised. Seal on olukorrad ühesugused, siis on sellised üpriski eesrindlikud, läänemeelsed progressiivsed jõud nagu näiteks seesama rahvusvaheline suusaliit. Niimoodi see mosaiik tekibki, täiesti erinevad suundumused ja “usulahud”.
Tulles nüüd tagasi konkreetsete juttude juurde, siis kelgutajad on juba õiguse saanud spordikohtust, nüüd siis ka murdmaasuusatajad ja sa prognoosisid, et tuleb vähemalt vaim valmis panna selleks, et läheb ka laskesuusatajatega samamoodi. Kas see uks on nüüd selles mõttes niimoodi lahti tehtud, et ei ole ühtki põhjendust, miks kohus peaks viiendas sarnases olukorras otsustama kuidagi teisiti? Kui sarnased või erinevad need kaasused selles mõttes on?
Nad ikka on erinevad. Mingisuguseid järeldusi ja prognoose saab kahtlemata teha, aga nagu juristidele meeldib öelda, iga kaasus on eriline, iga kaasus otsustatakse selle kaasuse asjaolude pinnalt ja nii edasi. See on selline stampplaat, mis käima pannakse.
Aga fakt on see, et rahvusvaheline spordiarbitraaž, kui me hästi natukene räägime ka sellest, mida ta endast kujutab – ta ei ole ju mingisugune riiklik kohus, seal on kolm-neli-viis mingit kindlat onu või tädi, kes siis oma targa peaga otsustavad. Ma just vaatasin, et rahvusvahelise spordiarbitraaži vahekohtunike listis, kust osapooled saavad noppida oma kaasuse vahekohtunikke, seal on 460 nime. Ehk see pott, kust need nimed välja tõmmatakse, kes konkreetset kaasust lahendavad, see on äraütlemata suur ja sõltuvalt sellest, kuidas see kollaaž siis tuleb sinna arbitraažipaneeli, võib olla väga erinev, seal võivad olla väga erinevate vaadetega inimesed, väga erineva tausta ja kultuuriga inimesed, kuidas nood siis asjadest arvavad. Seda esiteks.
Ja rahvusvahelise spordiarbitraaži lähtepõhimõte ongi see, et nemad põhimõtteliselt ei tunnista pretsedendiõigust. Ehk nad ei pea enda jaoks siduvaks varasemate, teiste paneelide või koosseisude otsuseid. Tõsi, nad viisakuse piirides, nagu mõistlik on, püüavad tagada, et need otsused väga seinast seina ei oleks, aga nad ikkagi mõtlevad oma peaga ja konkreetse kaasuse valguses.
Hea näide selle mõttekäigu lõppu veel on võib-olla see, et jalgpall toodigi välja väga eripärasena, et suured rahvamassid. Kusjuures hästi huvitav nüanss selles jalgpallikaasuses ehk siis Venemaa versus rahvusvaheline jalgpalliliit, oli see, et CAS viitas oma otsuse toetuseks – et venelased võib kõrvale jätta –, et paljud rahvuslikud jalgpalliliidud olid mõista andnud, et kui venelased lastakse ka mängima, siis nemad ei mängi. Ja siis rahvusvaheline spordiarbitraaž leidiski, et FIFA ja UEFA, tagamaks spordiala toimimist, et kogu süsteem laiali ei valguks, olid positsioonis, kus oli õige teha see vähem halb otsus venelaste kahjuks.
Ise jäin mõtlema, kas advokaadina saaks siis soovitada näiteks laskesuusatajatele või suusatajatele, et kohtuargumentatsiooni mõjutada, võiksite nüüd hakata riburada avaldusi tegema, et kui venelased tulevad, siis meie ei tulegi enam. Kusjuures, sellised pisikesed asjad mängivad ja sellepärast ei saagi öelda, et nüüd on asjad ette ära otsustatud. Iga kord võib midagi erilist oodata.