Oscari-võitjast Ukraina dokumentalisti Mstõslav Tšernovi ja operaator Alex Babenko Ukraina rõlgest rindreaalsusest kõnelev värske film “2000 meetrit Andrijivkani” mõjub esmapilgul kui ebausutav, ülepingutatud mängufilm või siis nagu salvestus videomängust “Call of Duty”.
Materjal on kokku pandud klassikalistest käsikaamera võtetest, sõdurite kiivrikaamerate materjalist, droonivideotest, (sh “suitsiididroonide” vaatepunktist), staabikaameraist ja esmaabipunkti kaadritest. Vaataja satub koos dokumentalistidega sellisesse sõjakaosesse, millist varem nii lähedalt filmitud pole.
On 2023. aasta suvi. Ukraina on lääne liitlaste kingitud relvade jõule ja sõjalisele nõule tuginedes alustanud vastupealetungi läbi Vene okupantide rajatud kahe kilomeetri sügavuse miinivälja. Ukraina 3. ründebrigaadi ülesanne on läbida miiniväljade vahele pressitud mõnekümne meetri laiune metsariba või õigemini apokalüptilise välimusega poolsöestunud puutüvede tüügastik, et vabastada väikeküla Andrijivka, mis on nii maatasa pommitatud, et seal pole üht tervet seinagi, mille külge Ukraina lipp “võidu” märgiks lehvima seada.
Ühest küljest meenutab Tšernovi film kunagi Vikerraadio eetris olnud Urmas Vadi legendaarset töövarjusaadet, ainult et ukrainlastest töövarjud tegutsevad ulmeliselt ohtlikus keskkonnas. Filmi mõjuvõimsus tuleb osaliselt ka sellest, et tegemist pole abstraktse Ukrainaga, vaid režissööri kunagise kodukandiga. Andrijivka asub või asus kahe tunni tee kaugusel režissööri kodulinnast Harkivist, samadel põldudel ja metsades võitles teises maailmasõjas tema vanaisa.
See paradoks – ülesanne minna koos sõduritega läbi oma lapsepõlvemaa kohta, mida enam ei ole – on filmi üks valusamaid ja kõnekamaid kujundeid. Režissööri enda sõnul räägib film ühtlasi Ukraina sõdurite distantsist maailma publikuga, Ukraina sõjast kui ekstreemsest vaatemängust, mida filmi pikitud lääne meedia kommentaatorid kirjeldavad nagu kirjeldataks jalgpallimatši.
Film tuletab meelde ka läänt Ukrainat õigeaegselt abistamast hoidnud mentaalseid miine: hirmu eskalatsiooni ees, kultuurilisi kammitsaid, süütunnet varasema tegevusetuse pärast.
“2000 meetrit Andrijivkani” sümboliseerib ka sõja ajal kitsenevat otsustusruumi. Mingil hetkel pole sõdival riigil enam häid ega ka mitte kesiseid valikuid, on ainult halvad ja hukatuslikud. Taganemine tähistaks alistumist, edasi minna on surmavalt ohtlik, paigale jäämine tähendaks kindlat hukku.
Üheksa aastat tagasi katsetas sarnast visuaalselt immersiivset sõjaajakirjanduslikku lähenemist väljaanne The New York Times, andes välja 360-kraadise vaateulatusega virtuaalreaalsusvideo lahingutest Fallujah linnas Iraagis.
“See on mingis plaanis õudselt realistlik, teisalt mingis osas kindlasti ka Ukraina vabadussõda valikuliselt kujutav film.”
Teiste 21. sajandi sõjadokkidega võrdluses tuleb esile Afganistani sõjast kõnelev “Restrepo” (2010, Tim Hetherington, Sebastian Junger), Janus Metzi 2010. aasta film “Armadillo”, mis rääkis Taani sõduritest Afganistanis. Viimane tekitas skandaali, sest filmis näidati ka Taani sõdurite reeglitevastast käitumist, mida Tšernovi filmis ei kohta. See on mingis plaanis õudselt realistlik, teisalt mingis osas kindlasti ka Ukraina vabadussõda valikuliselt kujutav film.
Hiljuti andis Ameerika telekanal PBS 17-aastase viitega eetrisse Michael Packi 2008. aastal valminud dokumentaalfilmi Fallujah ja Najafi 2004. aasta lahingutest Iraagis pealkirjaga “600 viimast meetrit”. PBS heitis filmile ette militaristlikkust, et seal puudub kriitiline kommentaar. Tšernovi filmi kohta võiks samuti küsida, et kas ja kus on sõjakriitiline autoripositsioon, aga seda tegelikult pole vajagi. Dokumenteeritud sõjaõudused on nii räiged, et need sõduritega samastumistungi ei tekita. Üks Tšernovi portreteeritud sõduritest palub, et teda ei heroiseeritaks.
Režissöör seob filmi moraalse raamistiku üheselt Ukraina kaitsesõja omaga: kodanikud on haaranud relva, et tagasi võita oma maa ja nad on valmis selle nimel taluma kosmilisi kannatusi. Mitmed filmis portreteeritud võitlejad on linateose valmimise ajaks aga surnud.
Dokumenteeritud sõjaõudusi ja filmi tegelaste järjestikku suremisi tunnistades tekib inimlikul tasandil küsimus, kui eetiline on Euroopa poliitikute sõnaline sõjakus, mis näiteks käimasolevate nn rahuläbirääkimiste käigus tundub olevat kraad kangemgi kui Ukraina eliidi enda oma. Euroopa sõjaväed seal ju verd ei vala, kui vabatahtlikud välja arvata.
Tšernov tunnistab, et töötab “õhukesel jääl”, ta tahab publikut haarata, kuid ei taha sõda romantiseerida ega teha Ukraina sõjast “ilusat filmi”. Režissöör hoiab lahingustseenid nii pikad, et tekib ammendumistunne, et kogu film ei paistaks nagu lahe action. Lahingud katkestatakse argiste vestlustega, et näeksime mundri all inimest. Heroilist montaaži ja klassikalist “katarsist” on kuni filmi lõpu rituaalse matusestseenini välditud.
Eesti vaatajal on ilmselt värskelt meeles ka Tšernovi enda varasem Oscariga pärjatud dokumentaal “20 päeva Mariupolis”. Kui tavaliselt kipuvad sõjafilmides ja ajalooõpikutes tsiviilisikute kannatused kõrvale jääma, siis tema alustas just tsiviilelanikest, seega pole tegemist sõjafetišistiga.
Mainitud Fallujah-dokis “Viimased 600 meetrit” ütleb Ühendriikide eriüksuslaste snaiper vanemseersant Karl Erickson, et tema töö on “viimane 600 meetrit” oma kodumaa välispoliitikast. See tähendab, et ükskõik, millised olid sõja poliitilised eesmärgid, tema töö on selle eesmärgi viimased 600 meetrit n-ö ära tuua, kirurgilise kiretusega.
Filmile “2000 meetrit Andrijivkani” seda motot laiendada ei saa. Sõda ei ole siin Carl von Clausewitzi vaimus poliitika jätkamine teiste vahenditega, see film näitab pigem sõja kui poliitilise valiku printsiibi ammendumist, kui inimlikku häda- ja kodukaitset.
Miiniväljade vahele pressitud “metsariba” kujund on dramaturgiliselt mõjus. Sõjalises vaates on sellise “ruumilahenduse” taga tõenäoliselt kombinatsioon okupantide vajadusest seda metsaala edasi tungimiseks kasutada, aga ka nende soovist kanaliseerida Ukraina liikumist etteaimatavasse tapatsooni.
Eraldi küsimus on, kui tõene on Tšernovi portree sõjast. Tuleb meeles pidada, et 2023. aasta vastupealetungi käigus, mil seda kitsast metsariba paljude elude hinnaga läbiti, polnud droonid lahinguväljal nii massiliselt kohal kui praegu. Seega võib rindereaalsus olla nüüd veelgi düstoopilisem kui toona.
Kulutussõja loogikat näidatakse siin iseenesest hästi. Idee, et sõja tulemus on hägune ja vahepeal saavutatu võidakse kiiresti uuesti kaotada, on laiemalt rakendatav nii laiema Ukraina sõja kui ka lääne hiljutiste pikemaajaliste konfliktide (nt Iraak, Afganistan) puhul.
Enamik kaasaegseid sõdu vajab võimsat narratiivi, mis õigustab ohvreid, olgu see siis “terrorismivastane sõda”, “iseseisvuse kaitse” või “kaasmaalaste kaitse”. Et filmis läbitakse üht kitsast surmavat metsateed mitu korda (eri päevad, eri rünnakud, eri vaatenurgad), muutub metsariba rituaalseks koridoriks – iga läbimine on nagu uus ohverdus.
Kuigi füüsiline maastik on üsna anonüümne (puud, muda, suits), mõjub film nii, et vaataja lõpuks tunneks selle ära nagu korduva absurdse unenäo. Ukraina folklooris on mets liminaalne paik, kus surnud ja elavad kohtuvad. Tšernovi filmis pole see liminaalsus enam metafoor, see kunagine metsariba on konkreetne kitsas tsivilisatsioonide vaheline koridor.
“2000 meetrit Andrijivkani” pole kindlasti film, mis võiks eestlaste kaitsetahet kuidagi turgutada. Jah, filmis nähtav Ukraina võitlejate surmapõlgus on imetlusväärne, aga mitte kuigi innustav. Pigem kutsub see jube veresauna-dokument inimesi sõda Venemaaga iga hinna eest vältima, ka siis, kui tegemist õiglase kaitsesõjaga. Ometi kinnitab film, et Balti riigid ja NATO on viimastel aastatel teinud oma kaitsestrateegias õigeid valikuid.
Erinevalt Ukrainast puudub Balti nn maakitsusel territoriaalne sügavus. Eesti, Läti ja Leedu otsus hankida pikamaa tulevõime ja viia kaitsesõda võimalusel vastase territooriumile võimaldab meil õigeaegse ja otsustava tegutsemise korral oma “Andrijivkaid” ennetada.
Filmi kitsas metsariba kahe miinivälja vahel meenutab Balti kaitse strateegilisi pudelikaelu, Suwałki koridori, mereteid kitsavõitu Läänemerel. Ahtad varustuskoridorid võivad otsustada meie kaitsesõja käigu kohe selle alguses. NATO peab neid teid suutma kaitsta. Rootsi pingutused Gotlandi saare relvastamisel ja Balti riikide merelised raketivõimed on just seda eesmärki sihtimas. Poola, Leedu ja Saksamaa harjutasid sel aastal massiivsete õppuste käigus Suwalki kaitset.
Balti riikide puhul mängib aeg veel suuremat rolli kui Ukrainas. Kui vastupanuotsuste langetamisel jäädakse liiga ettevaatlikuks või hiljaks, väheneb “manööverdamisruum” samasuguseks nagu filmis nähtavas koledas metsakoridoris.
“Me ei tohi planeerida kaitset nii, nagu oleks reservväelane lihtsalt number Exceli tabelis.”
Seetõttu tuleb rahuajal väga konkreetselt selgeks rääkida, millal ja kuidas rakendub artikkel 5; mis saab siis, kui see ei rakendu või see juhtub hilinemisega; kui kiiresti liitlased tegelikult siia jõuavad ning millist kaitsetegevust peetakse eskalatsiooniks ja millist mitte. Rahuaegne loosunglikkus neis küsimustes tähendab sõja korral kindlat jama.
Tšernovi filmis muide välditakse heroilist montaaži. Me näeme argiseid vestlusi, haavatuid, võitlejate toorest hirmu. Film rõhutab, et iga sõdur on inimene, mitte “kuluelement”. Siit moraal väikese elanikkonnaga Balti riikidele: me ei tohi planeerida kaitset nii, nagu oleks reservväelane lihtsalt number Exceli tabelis.
Eesti kaitseoperatsioon nõuab realistlikku, inimlikustatud hinnangut, milliste lahinguliste eesmärkide nimel on õigustatud suurte kaotuste kandmine. Meil on vaja väga häid meditsiini- ja evakuatsioonivõimet, teatud lahingutegevuste ulatuslikku robotiseerimist ning loomulikult ja esmajoones toimivat elanikkonnakaitset.
Kui teame, et sõdurid on meie “immuunrakud”, peame hoolt kandma, et neid ei raisataks sümboolsete, strateegiliselt mõttetute Andrijivkate peale. Selles plaanis tuleb ka NATO “kaitseme igat tolli” loosungi praktiline pool väga kainelt läbi mõelda.
“2000 meetrit Andrijivkani” võiks öelda Balti kaitse kohta, et meie eesmärk pole olla järgmine Andrijivka, et me ei soovi sattuda pikka kurnamissõtta, mida NATO pole praegu valmis pidama. Tuleb teha kõik, et selline õuduste koridor lahingusse ei avaneks. Ja kui ka avaneb, et me siis ei sõdiks üksi, liiga hilja, selge eesmärgita ja eluterve ettevaatlikkuseta.
Tšernovi sõjadokis on moraalne raamistik selge: Ukraina kaitseb oma kodu, mitte ei pea abstraktset sõda. Iga nimi, iga sõdur muutub loo osaks. Ilma loota pole rusudeks pommitatud linna või küla verisel tagasivõtmisel mingit tähendust. Balti kaitsevõime pole ainult relvad, üksused, inimesed, vaid ka lugu, mille nimel võitleme: iseseisvus, õigus vabalt elada, vabadus okupatsioonist.
Ilma tugeva loo ja selgituseta võivad ka liitlased taanduda tugitoolikommentaatoriteks, meiegi ühiskondades võib tekkida väsimus, küünilisus ning küsimus “kas me ei võiks parem järele anda?” Nagu mainitud, filmis on “2000 meetrit” ühtlasi metafoor vahemaa kohta idarinde ja lääne publiku vahel. Balti riikide rahuaegne ülesanne on seda “vahemaad” kogu aeg lühendada, isegi kui mõni liitlane tundub parasjagu olevat n-ö ära keeranud.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.