Aru selgitas, et inimeste tehnoloogiakasutus on jõudnud murdepunktini, kus inimkonnal on valida kahe täiesti erineva tuleviku vahel. Ühel pool on tee aju vabadusse, kus tehnoloogiat kasutatakse vabade ajude loomiseks ja toetamiseks. Teisel pool peibutab aga mugavust pakkuv lolluse ajajoon, mis mängib inimlikele nõrkustele.

Kaasprofessori hinnangul on valik nende vahel selge, kuid paraku kalduvad inimesed praegu vale raja poole: “Praegu oleme nii-öelda vaikimis minemas edasi sellel debiilsel ajajoonel,” nentis Aru saates “R2 päev”. Kui vabaduse tee nõuab inimeselt iseseisvat pingutust ja mõtlemist, siis lolluse ajajoonel kasutatakse tehnoloogiat peamiselt selleks, et mõtlemisvõimet vähendada ja pidurdada.

Kaasprofessor lisas, et kuigi eestlastele on iseseisvus ja vabadus ajalooliselt äärmiselt olulised. Digimaailmas toimuv inimeste tähelepanu hõivamine jäänud paljudele märkamatuks, kuigi nutiseadmete algoritmid suunavad inimeste käitumist ja valikuid üha enam. “Eestlase jaoks on vabadus tähtis. Me ei tahtnud olla Nõukogude okupatsiooni all. Miks me peaksime tahtma olla algoritmide okupatsiooni all?” küsis Aru retooriliselt

Olukorra teeb ohtlikuks illusioon, nagu oleksid inimeste igapäevased otsused nutiseadmeid kasutades läbimõeldud. Tegelikkus on neuroteadlase hinnangul teine, inimesed on hoopis osavad oma otsuste ratsionaliseerimises. “Me inimkonnana liiga ülehindame seda, kui ratsionaalsed ja targad me oleme – tegelikult me ei ole üldse nii targad,” nendib Aru.

Kaasprofessor tõi ilmeka näite argielust, kus väsinud lapsevanem lubab järeltulijal pikalt nutiseadmes olla, uskudes ise siiralt oma otsuse headusesse. “See ei ole nii, et keegi nüüd ratsionaalselt otsustab, et see on täitsa normaalne, kuidas minu kuueaastane laps on kolm tundi telefonis, sest ta saab teha seal väga palju kasulikke asju,” selgitas Aru.

Tegelikult käivitab väsimus ja lapse emotsionaalne reaktsioon ajus protsessi, mille eesmärk on leida juba sündinud olukorrale loogiline õigustus. “Me arvame, et see on ratsionaalne otsus, tegelikult paneb kogu meie selle mõtleva süsteemi tööle, et kuidas leida põhjendus, miks sellele lapsele siis see telefon anda selleks kolmeks tunniks,” kirjeldas ta enesepettuse mehhanismi.

Õige tihti ei saa süüdistada ka nii laste kui ka täiskasvanute nõrka iseloomu, vaid suurkorporatsioonide teadlikult disainitud süsteeme. Need ei ründa inimese ratsionaalset poolt, vaid tema nõrkusi. “Tiktoki algoritm on loodud nii, et ta mõjutab seda napakat süsteemi ja toetab seda napakat süsteemi,” tõi teadlane näite, viidates kiire naudingu järele janunevale ajuosale, mis kannustab pikaajalised eesmärgid tagaplaanile jätma.

Tagajärjeks on olukord, kus tehnoloogia, mis võiks inimvõimeid võimendada, hakkab neid hoopis pärssima. “Meil on tehnoloogia, mis võiks ka aidata, aga peamiselt kasutatakse seda selleks, et meie mõtlemisvõimet vähendada ja pidurdada,” kirjeldas Aru praegust suundumust.

Protsessi on võimalik kaasprofessori hinnangul peatada, kuid see nõuab ühiskondlikku mõtteviisi muutust ja sarnast teadlikkuse kasvu, nagu toimus suitsetamisega. “Mõelge 20–30 aastat tagasi, kus igal pool veel suitsetati. Toona võis ka öelda, et see on täiesti paratamatu ja muidugi tubakatööstus seda ka tegi,” märkis Jaan Aru.

Lahendus ei seisne tehnoloogiast loobumises, vaid kontrolli taastamises oma tähelepanu ja aja üle. “Kui me tahame olla tark riik, kus on targad inimesed, siis see tähendab mitte seda, et kõik kasutavad tehnoloogiat hästi palju, vaid et me kasutame seda targalt, et enda ja oma laste mõtlemist toetada,” rõhutas Aru.

Jaht keskendumisvõimele

Vahepealsel ajal saab aga igaüks oma aju teadlikult säästa ja töövõimet taastada. Keskendumise parandamiseks soovitas Jaan Aru loobuda lootusest ainuüksi omaenda tahtejõule ja tegeleda hoopis ümbritseva ruumi korrastamisega. “Esimene nipp on see, et saad aru, et mis see segaja on – segaja on tihti keskkond,” märgib ta.

Kõige lihtsam ja tõhusam meede on füüsiliste segajate eemaldamine. “Pane telefon hääletu peale, mitte midagi ei juhtu. Miks üldse peavad need kõik teavitused telefoni tulema?” küsis ajuteadlane. Kui telefon on vaigistatud ja töölaud teavitustest puhas, on ajul oluliselt lihtsam ülesandele fokuseerida, sest väline stiimul ei röövi enam tähelepanu.

Lisaks ruumile mängib rolli ka aeg. Aru soovitab ajastada keerulised ülesanded hetkedele, mil vaim on värske. “Kavandage õppimine ja teised keskendumist nõudvad ülesanded heale ajale, kus sul üldse on võimalik keskenduda,” soovitas kaasprofessor. Väsinud peaga, näiteks öösel kell kaks, pole õppimine ega töö tegemine enamasti kuigi tulemuslik.

Töövõime säilitamiseks on kriitilise tähtsusega aju puhkamine, mida Aru nimetab Fred Jüssi eeskujul “molutamiseks”. See tähendab aega ilma välise sisendita. “See on ajule nagu tegelik puhkus. Et me läbi ei põleks,on vaja seda, et aju päriselt sisendist puhkaks,” selgitab Aru.

Teadlane rõhutab, et nutitelefonis surfamine ei ole puhkus. “See, et sa lähed sotsiaalmeediasse ja istud seal, see ei ole logelemine, sest siis su aju on ikkagi domineeritud nende väliste mustrite poolt,” hoiatas ta. Tõeline logelemine, olgu see duši all käimine või aknast välja vaatamine, võimaldab ajul tegeleda oma mõtetega, mis viib sageli heade ideedeni.

Lõpetuseks lohutab Aru, et keegi ei peaks tundma end halvasti, kui suudab intensiivselt keskenduda vaid lühikest aega. “Ma arvan, et keegi ei peaks ennast halvasti tundma, kui see on tal 12 minutit või 25 minutit,” ütles ta. Inimene ei ole olemuslikult loodud kaheksa tundi järjest täiel määral keskenduma.

Lahendus seisneb pauside tegemises. “Kui tunneme, et keskendumine ära läheb, siis saab teha väikse pausi – käia korraks jalutamas või teha endale üks tee,” soovitas Jaan Aru.Pärast pausi on võimalik sageli uuesti fookus leida.