Detsembri alguses Tallinnas toimunud valikturniiril suutis Eesti edestada Hispaaniat, Hollandit ja Itaaliat ning tagas esikohaga esmakordselt pääsu EM-finaalturniirile, mis sel korral peetakse veebruari keskel Istanbulis.

Eesti naiskond oli hea kombinatsioon kogemustest ja uue põlvkonna sulgpalluritest. Koondise liidri rolli täitis 28-aastane mitmekordne olümplane Kristin Kuuba. Tema eakaaslane Helina Rüütel andis suure panuse paarismängus. Hispaania vastu tõi üksikmängus tähtsa võidu samuti 28-aastane Helis Pajuste.

Omamoodi oli võib-olla isegi otsustavam aga nooremate panus. Suurepärase turniiri mängis 22-aastane Catlyn Kruus. Vastutust võttis teinegi 22-aastane sulgpallur – Ramona Üprus.

Indrek Küüts täitis Eesti koondise peatreeneri rolli lausa kümme aastat. Koondise treener – küll mitte enam peatreener – oli ta ka äsjasel ajalooliseks kujunenud Tallinna turniiril. Pika kogemuse pealt on Küütsil kõvasti ajaloolist teadmist, et naiskonna saavutus õigesse konteksti paigutada.

“Minu jaoks ei tule see absoluutselt üllatusena, oleme mitu korda sellele väga-väga lähedal olnud. See formaat on selline, et kui sul on alagrupis üks väga tugev riik, näiteks Taani, Saksamaa meie jaoks, Prantsusmaa, Inglismaa, siis ikkagi ainult võitja läheb edasi. Meil on mõnikord olnud selline alagrupp, mis võidetav, meil on natuke puudu jäänud. Aga seekord võtsime,” hindas Küüts.

Seda palju mängijad rõhutasid ja see on ka väga selge, et kindlasti esimene kohtumine Hispaaniaga oli ikkagi võtmetähtsusega?

Kindlasti. Kuigi ka Itaalia oli täpselt seal meie tasemel ja ka Hispaania. Kõik need mängud olid olulised. Holland oli seekord natukene nõrgem teistest, aga neil oli ka põlvkondade vahetus, päris noored mängijad olid seal.

Kas Eesti koondis praegu Tallinnas mängis ikkagi parimas võimalikus koosseisus?

Eesti koondis, ma arvan küll, jah.

Kui me võtame üldse meie sulgpalliloo või siis viimased kümnendid, siis missugust tähelepanu see saavutus tegelikult väärib ja kui kõva tulemus see on?

No see on ikkagi väga kõva tulemus. Üldse Eesti sulgpall, kui natuke rääkida sellest kontekstist, on päris heal tasemel. Kui me käime sellistel võistlustel, siis tihtipeale vaatame, kuidas suured riigid, kes on suurte sulgpallitraditsioonidega, me suudame nendega võrdselt mängida. Arvestades meie klubide ja harrastajate hulka, on see ikkagi väga suur saavutus.

Missugune oskuste komplekt see siis oli, kui me natukene meie mängijaid iseloomustaksime? Just seda, mida üks või teine annab sellele naiskonnale, mis oskuste komplekt siis tõi edasipääsu seekord?

Meil on väga kogenud mängijad, Kristin Kuuba, Helina Rüütel, siis on meil ikkagi mänginud Catlyn Kruus ja Ramona Üprus, kes enam ei ole päris noored, vaid hakkavad juba parimasse ikka jõudma. Pluss siis veel oli kaasas kolm-kolm-neli noormängijat ja Helis Pajuste. Ma arvan, et see ongi selline kombinatsioon. Ainult noorte mängijatega me ei saa ja kogenud mängijaid… meil ei ole viite mängijat, kes kõik oleks samas vanuses.

See peabki olema selline, et me saame sellise alagrupi ja meil on sellised mängijad olemas, need kaks asja peavad kokku langema.

Kas praegu Eesti naiskonna puhul võib öelda, et kui see asi kokku tuleb hästi, siis summa on suurem kui liidetavad eraldi võetuna ehk et naiskonnas nad täiendavad üksteist paremini? Näiteks ka see aegu kestnud, aga ilmselt väga kogenud ja kindel kombinatsioon, kus meil Kuuba ja Rüütel mängivad paarismängu, kui on otsustav moment. Need asjad kõik tegelikult annavad suurema liidetavate summa, kui võiks pakkuda?

Kindlasti, sest Kristin Kuuba on ju keskendunud üksikmängule ja Helina Rüütel mängib paaris- ja segapaarismängu, aga see ajalugu, mis neil on – nad on tulnud juuniorid Euroopa meistrivõistlustel pronksmedalile –, nad ikkagi oskavad seda paarismängu väga hästi mängida. Kuigi nad ei mängi viimasel ajal, siis see loob olukorra, kus neil ei ole rahvusvahelisi punkte, me saame panna nad teiseks naispaariks, aga tegelikult on nad väga kogenud mängijad.

See võistkonnavõistlus ongi selline, et sul võib-olla üks-kaks tugevat mängijat, aga sellest ei piisa, sest teisel riigil on koosseis ühtlasem. See teine üksikmäng, kolmas üksikmäng, teine naispaar – need on väga-väga olulise tähtsusega.

Kui võtame meie mängijad ette – kolm-neli nime, keda spordisõber hästi teab ja juttu oli siin veel noorematestki, samas kas meil Kati-Kreet Marran äkki praegu üldse ei mängi ?

Jah, tema tõesti oli praegu puudu ja loodame, et hakkab uuesti mängima.

Mis tähendab kokkuvõttes seda, et see mängijate valik või vähemalt võimalus kaasata mängijaid on Eesti mõistes praegu naiste puhul ikkagi päris suur?

Praegu on päris suur, jah. Samasugune seis oli umbes kümme aastat tagasi, kui me mängisime Kaasanis sama võistlust Hispaania ja Bulgaaria olid alagrupis, me kaotasime Hispaaniale toona 2:3. Kati Tolmoffil oli Carolina Marini vastu matšpall ja oleks võinud selle võita. Pärast turniiri käigus oli niimoodi, et Hispaania tuli hõbemedalile ja Bulgaaria tuli pronksile. Me kaotasime mõlemale napilt, väga napilt. Toona oli ka täpselt selline olukord, kus Kati Tolmoff oli siis see liidermängija ning Kuuba ja Rüütel olidki juba toona koondises noorte mängijatena.

Aga tippmängijad Eestis, ütleme siis, Eesti mõistes praegu sellised väga head naismängijad, kas nad tulevad pigem väga kindlatest klubidest või on see pilt laiem? Kuidasmoodi meil üks või teine klubi ja ka regioon suudab panustada? Tartu ikkagi on see põhiline panustaja?

Hetkel see veel nii on, kuigi Tallinnas käib ka päris tõsine töö ja noorteklassides on neil päris head tulemused, aga praegusel hetkel selle generatsiooniga on mängijaid rohkem tõesti Tartust Triitoni klubist, on ka ülikooli akadeemilisest spordiklubist, ka meie Veeriku klubist praegu.

Põhimõtteliselt need kolm klubi Tartus on meie teadmistepagasi juures võimelised tootma Eesti koondisele sellist korralikku materjali?

Ma arvan küll.

Kuidas on seis treeneritega? Kui naismängijate hulk praegu on pigem väga positiivne areng, kas treenerite mõttes on nii, et tööd on liiga palju ikkagi vaja teha või on meil treenereid piisavalt, kes suudaks ka natuke rohkem saavutusspordile ja tippspordile keskenduvaid mängijaid hästi ette valmistada?

Ma arvan, et treenerite taha see asi küll ei jää siin Tartus ega kindlasti ka Tallinnas. Aga lihtsalt see üleminekuiga – me kaotame igal aastal nii palju mängijaid, kes seal 19–20-aastaselt otsustavad midagi muud tegema hakata, sellepärast see üleminek tippsporti noorteklassist on väga keeruline. Sa pead jätkama võistlemist, sa enam ei käi koolis, sa peaks justkui tööle või siis ülikooli minema. See on üleüldiselt Eesti spordis selline keeruline küsimus. Nendel mängijatel, kes otsustavad spordi kasuks, on kõik võimalused olemas, ma arvan.

Võib-olla mõne teise alaga võrreldes äkki teil on natukene paremini, suudate ikkagi talente hoida selle ala juures pisut kauem või kuidas sina tunnetad treenerina, kuidas see teil õnnestub?

See on keeruline, eks on neid talente ka minema läinud, aga on ka õnnestunud hoida. See ongi klubide suur töö, sellepärast et eelkõige on see sportlase treenimine ja temaga võistlustel käimine klubide kanda.

* * *

Eesti meistrivõistlustelt 15 aasta jooksul 21 kuldmedalit võitnud Heiki Sorge teeb nüüd samuti treeneritööd. Just Sorge on väga hästi kursis sulgpalli tagalast vastu vaatava seisuga, sest ta tegeleb Eesti noortekoondistega.

Samal ajal kui Tallinnas peeti täiskasvanute EM-kvalifikatsiooni, oli Sorge U-17 koondisega Hispaanias, omaealiste Euroopa meistrivõistlustel. Võistkondliku EM-i üheksas koht tähendab korralikku tulemust. Millisena näeb Heiki Sorge Eesti sulgpalli tulevikku?

“Vaadates siin, mis on nüüd juuniorid ja siis U-17, minu mõtte kohaselt, kui vaatame, et meie lõppsiht oleks olümpiamängud, siis kuna meil saab olümpiamängudele 38 meesüksikmängijat ja 16 paari, praegu on meil U-17 Euroopa edetabelis kõige parem poiss 37., kõige parem tüdruk on 25. ja paarid jäävad umbes samasse kanti,” rääkis Sorge. “Ja kui võtame nüüd maailma U-19 edetabeli, siis kõige parem poiss Marti Joost on 24., Maria Paskotši on meil 53. ja paarid tulevad 33. ja nii edasi, siis selles perspektiivis vaadates, 2028 Los Angeleses on on juba läinud, kui räägime noortest. Aga kui me räägime 2031või 2036 olümpiamängudest, siis vaadates praegust perspektiivi, ma arvan, et kui selle kallal nähakse jätkuvalt vaeva, on võimalus, et nendest mängijatest, kes on praegu U-17 ja U-19, oleksid meil esindatud aastal 2032 või siis 2036 olümpiamängudel. See on minu mõtteviis ja nägemus, mis võiks olla.”

Aga kui sa võtad nüüd laiemalt pildi, mis see sulgpalli üldine kõver praegu on? Kuidas Eesti sulgpallil sinu arust läheb just selle tagala mõttes?

Ma arvan, et tegelikult võiks ta üles suunas liikuda, sest kui arvestada seda, et me aastal 2020 saime Euroopa juunioride meistrivõistluselt võistkondlikult ajaloolise esimese pronksi kätte ja nüüd vaadates, et tegelikult needsamad mängijad, kes olid meil seal juunioride võistlustel mängisid ja praegu olid nad need mängijad, kes tõid meile punkte naistest ja tegelikult ka meestest, kes mängisid, siis selles mõttes saaks öelda, et me liigume tegelikult ikkagi selles üles, õiges suunas. Küsimus on, kui jätkusuutlikult me suudame seda teha, see on omaette küsimuse. Muidu seda tööd ei teekski.

Aga treenerite osas praegu, kas teil treenerite-õpilaste suhe on hea, ei ole treenereid puudu meil sulgpalli harrastajate mõttes ühes või teises vanuseklassis?

Selle koha pealt on hästi, et kui tuleb mängijaid juurde, siis tänu sellele tuleb ka neid treenereid juurde, need käivad koos.

* * *

Mida öelda meie seisu kohta täiskasvanud meeste konkurentsis? Raul Must on tippspordist taandunud ja tema saabaste täitmine ei oli ühestki otsast kerge ülesanne. “Meeste tase üldiselt on Euroopas ka päris palju kõrgem, õigemini palju-palju tihedam. Meestes oleme täpselt sellises olukorras, kus Raul Must on lõpetanud. Kristjan Kaljurand, Raul Käsner on ka juba päris vanad selles mõttes, et mängida sellisel tasemel. Noored on nüüd nii palju noored, et see ei olnud veel see võistlus,” arutles Küüts. “Ma arvan, et üks kolme-nelja aasta pärast on ka meestekoondis kindlasti palju tugevam.”

Veebruarikuus mängib naiskond Euroopa meistrivõistlustel kaheksa naiskonna hulgas. Mida me sellest üldse võiksime oodata? “Eks lähme proovima endast parimat anda, aga ka seal tuleb aru anda, et seal on ikkagi väga suured koondised. Taani koondisel võib-olla olukord, kus maailma esimese kümne või 20 hulgas on kolm naist, seal üksikmängus võitu loota on väga keeruline. Ja kui sa kaotad kolm üksikmängu, siis sa sisuliselt oled ka matši kaotanud,” tõdes Küüts. “Aga kindlasti lähme mingeid mänge võitma nendes matšides ja siis vaatame, kuidas läheb. Spordis on ka nii, et alati võib juhtuda, et keegi on vigastatud, keegi ei tule mingil põhjusel. Vaatame, mis võimalused meil on.”