USA sõjalised rünnakud Venezuela ranniku lähedal tekitavad Kariibi mere regioonis pingeid. Washington põhjendab operatsioone, milles on hukkunud üle 80 inimese, narkokaubanduse vastase võitlusega. See on omakorda toonud kaasa terava kriitika nii ÜRO-lt, välisriikidelt kui ka USA seadusandjatelt. Venezuela naftatankeri hõivamine eskaleeris vastasseisu veelgi.
Venezuela tankeri hõivamine oli käimasoleva vastasseisu üks kõige kriitilisem punkt ning seni kõige silmapaistvam. USA rannikukaitse tegevus tankeri ülevõtmisel pakkus vaatepilti, mida tavaliselt ainult mängufilmidest saab näha.
USA on tõrjunud kõik süüdistused tankeri hõivamise ebaseaduslikkuses ning president Trump muudkui kordab, kuidas peagi alustatakse ka maismaarünnakut Venezuela vastu. Juba üsna kaua kuuldud ähvardustest hoolimata seda seni juhtunud ei ole.
“Need ei ole ainult maarünnakud Venezuela vastu, need on maarünnakud kohutavate inimeste vastu, kes toovad meile narkootikume ja tapavad meie inimesi. Kas teate, kui me oleksime sõjas ja kaotaksime 300 000 inimest aastas, sest see on see tegeliku number, mitte sada. Kas teate, te kuulete pidevalt sajast, aga tegelikult on asi palju hullem, sest perekonnad on laastatud, kui nad kaotavad oma lapse,” ütles president Trump.
Ladina-Ameerika poliitikavaatlejad, analüütikud ja muud eksperdid rõhutavad USA-Venezuela vastuseisust rääkides pidevalt, et midagi uut selles ju tegelikult ei ole. Vastuseis algas juba rohkem kui kahekümne aasta eest, kui Venezuela presidendiks valiti omapärast vasakpoolset poliitikat ajav Hugo Chavez, kes riiki kohe talle meelepärases suunas juhtima hakkas. Pärast seda on USA-Venezuela suhted pidevas ja vahelduva intensiivsusega kriisis olnud. Selle rõhuasetuse puhul jääb tihti aga fookusest välja, et Trumpi retoorika on talle eelnenud presidendi omast oluliselt erinev.
Enne Trumpi pole keegi Venezuelale ette heitnud USA narkoturu varustamist, USA elanike narkootikumide, eriti fentanüüliga mürgitamist. Samuti on just Trump otsinud välja Monroe doktriini, mille kohaselt Ladina-Ameerika on USA mõjusfäär, kus viimane võib omatahtsi toimetada. Ei saa öelda, et Trumpi ja USA tegevus Venezuelas ühemõttelist hukkamõistu pälviks. Teisitimõtlejate hääle tegi äsja kuuldavaks opositsioonijuht Maria Cornia Machado, kes Oslos oma Nobeli rahuauhinda vastu võtmas käis.
“Ma tervitan järjest suuremat ja suuremat survet, et Maduro taipaks, et tal tuleb minna ja tema aeg on ümber. Ma jään selle juurde, mida olen öelnud mitu korda varemgi, et see ei ole tavapärane režiimivahetus. Seda ei saa võrrelda teiste juhtumitega, näiteks Lähis-Ida riikidega. Meil olid valimised. Režiimivahetust pooldab juba üle 70 protsendi elanikest ja meil on vaja toetust selle otsuse elluviimiseks,” ütles Machado.
Eksperdid rõhutavad ka, et USA narkootikumidega üleujutamisel on Venezuela roll üsna pisike ning Trumpi jaoks kaldub narkoargument üldse olema odav ettekääne, mille võib käiku lasta kohe, kui midagi paremat pähe ei tule. Üks USA tegevuse ajendeid on kahtlemata nafta, mille poolest Venezuela rikas on. Naftast, kui USA kasvava agressiivsuse tegelikust põhjusest, armastavad palju rääkida nii Venezuela autokraadist president Nicolas Maduro ise kui ka tema liitlased teistes Kariibi mere piirkonna riikides.
“Nad tahavad Venezuela rahva naftat ja selle nad saavad tankerit varastades, röövimisega. Nad on vargad, lihvitud vargad. Jah, nad arvavad, et neil on õigus varastada laev, varastada nafta, mida see laev veab ja meie peame selle hukka mõistma, loogiliselt, sest sellised agressioonid on agressioonid, mis on suunatud kõigi Ladina-Ameerika ja Kariibi riikide Ühenduse liikmete vastu,” sõnas Nicaragua president Daniel Ortega.
“Nendes oludes, mida Venezuela on kogenud 25 nädala agressiooni, psühholoogilise terrorismi, sõjaliste ähvarduste, mereröövide ja Venezuela naftat vedava laeva hõivamisega, on täielikult katkenud õiguslikud ja diplomaatilised kanalid kooseksisteerimiseks meie suurepärases Ladina-Ameerika ja Kariibi piirkonnas. Meie aga oleme arenenud ja täiustanud oma riigikaitsesüsteemi,” lausus Maduro.
Üks omapärane tahk USA-Venezuela konflikti puhul on ka Venemaa passiivsus oma vana liitlase toetamisel. Venemaa president Vladimir Putin küll kõneles Maduroga pärast tankeri hõivamist ning poetas mokaotsast ka mõned asjakohased fraasid, kuid Venemaa tegelik abi Venezuela on muutunud täiesti sümboolseks ning sisuliselt lõppenud. Seda nii sõjalise, kui rahalise abi osas. Ka Hiina ei tõtta Venezuelale appi. Ilmselt on mõlemale olulisemad parasjagu üsna head suhted president Trumpiga ning nende säilimise nimel ollakse valmis Venezuela suuremate süümepiinadeta ohverdama.