Mängufilm
“Orenda”
Soome-Eesti-Rootsi
Režissöör Pirjo Honkasalo
Stsenarist Pirkko Saisio
Operaator Max Smeds
Heliloojad Elias Salmenkallio ja Sanna Salmenkallio
Kunstnik Tiiu-Ann Pello
Grimm Kaire Hendrikson
Kostüümikunstnik Jaanus Vahtra
Produtsendid Misha Jaari, Mark Lwoff, Pille Rünk, Ivo Felt ja Erik Hemmendorff
Osades Alma Pöysti, Pirkko Saisio, Hannu-Pekka Björkman, Tambet Tuisk, Juhan Ulfsak jt
Kinolevisse on värskelt jõudnud Soome režissööri Pirjo Honkasalo uus Eestiga kaastootmises valminud mängufilm “Orenda”. Honkasalo nimi ei vaja Soome filmi austajale tutvustamist: tema filmide hulka kuuluvad nii Cannes’i põhivõistlusprogrammi jõudnud mängufilm “Tulipea”1 kui ka mitmed tunnustatud dokumentaalfilmid, sealhulgas triloogia “Sakraalne ja saatanlik”. Seekordses mängufilmis teevad teiste seas kaasa Eesti näitlejad Tambet Tuisk ja Juhan Ulfsak ning siinsele publikule pakuvad äratundmisrõõmu tuttavad kohad, näiteks Südalinna teatri saal ja Saha-Loo kabel. Linateose keskne võttepaik on aga Osmussaar.
Linateose sõna otseses mõttes kandev jõud on “orenda”. See sõna tähendab siuu indiaanlaste keeles “seda, mis on alati olnud, mida inimesed on alati tundnud – ja mida kõik on alati teeninud” (tsitaat filmist). Kõikehõlmav pealkirigi reedab, et kergust selles eksistentsi ning religiooni puudutavaid küsimusi käsitlevas linateoses ei ole. Rõhuvaid teemasid tasakaalustavad helged, koduselt mõjuvad maastikupildid ning põhjamaised naljad, kus ei puudu must huumor ja iroonia.
Filmis avaneb kahe naise lugu: kokku saavad hiljuti lesestunud ooperilaulja Nora (Alma Pöysti) ning kirikus pettunud endine kirikuõpetaja Natalia (Pirkko Saisio). Natalia elab üksikul saarel ning Nora tuleb tema juurde ühel õhtul öömaja otsima. Kahe naise kohtumine pole juhuslik. Nora otsib Natalia üles, et täita oma äsja lahkunud abikaasa viimane soov. Oma viimases kirjas Norale palus nimelt tema mees, et just Natalia viiks läbi mehe matuseteenistuse. Palvest ilmneb aegamööda, et Nataliat ja Norat seob ühine minevik ja Nora surnud mehe ema Anna.
Üks olulisemaid teemasid filmis on pühaduse tunnetuse ja kiriku kui institutsiooni omavaheline konflikt. Kandev on luterlik idee usu individuaalsusest: igal inimesel võib olla jumalaga oma side ning jumalat võib teenida igal pool. Natalia ei ole nimelt vaimulik nagu iga teine. Matuseteenistusel ütleb ta midagi lubamatut, mille peale kohalik kirikuisa tema peale kaebab. Ja mis on see midagi lubamatut? See, et Natalia kõnetab jumalat naissoovormis. Tema sõnul ei saa kõigevägevamal Jumalal olla sugu. Vaatajale tundub hetk, mil Natalia pöördub matuseteenistusel jumala poole sõnapaariga “Jumal Ema” ühtaegu niivõrd loomuliku ja teisalt raputavana. Esmakordsel vaatamisel võib taibata, et jää just murdus, tegu on olulise hetkega, aga kohe ei pruugi mõista, miks. Vaatajas tekivad psühholoogilised käärid: stseen põhjustab segadust, aga ka elevust ja mässumeelsustki.
Kaude ei puudu iseenesest naise kui püha ja jumaliku kuvand läänemeresoome rahvaste kristlikest traditsioonidest. Näiteks pööratakse nii õigeusklike setude kui ka soomlaste pärimuses palju tähelepanu Jumalaemale3. Natalia ettekujutus kõikehõlmavast jumalast ei mahtunud aga väikesele saarele ära, see jäi kinni kodanlikesse sfääridesse. “Aga meie kirik ei olnud vaeste ja kannatajate kirik. Ega mehe kirik, kes armastab meest. Ega naise oma, kes armastab naist. See oli pappide ja vaimulike ametnike kirik.”
Režissöör Pirjo Honkasalo ütles intervjuus Sirbile: “Aga ma arvan, et elu ei ole piiratud ainult selgitatava poolega. [—] Praegusel ajal püüame keskenduda sellele, et oleme kõik eraldiseisvad inimesed. Tähelepanu alt jääb välja sellest suurem kujutluspilt.4”
Kahe naise omavaheline suhtlus ongi üks osa sellest suuremast kujutluspildist. Kuidas üks inimene teist mõjutada saab? Kui tähtis on see, et jätaksime üksteisele ruumi, et teised oleksid omakorda võimelised meid innustama midagi ette võtma? Film annab võimaluse neile küsimustele sõltuvalt omaenda vaatest tähelepanu pöörata. Saar, kus kahe naise teed ristuvad, on hääletu, kuid samavõrd oluline tegelane. Muust maailmast igas mõttes eraldatud metafüüsiline looduspaik laseb tegelastel oma vaimuseisundeid vaikuses mõtestada. Seal ei saa oma mõtete ega ka üksteise eest põgeneda.
Mitmed tegelased filmis on nimetud. Kõik ei vaja defineerimist, otsad võivad jääda lahti, sest ka elus pole kõik rollid kivisse raiutud. Näiteks pole nime Nora mehel, keda kehastab Juhan Ulfsak. Nimetu on ka oma maagilises maailmas elav orvust poiss (Luca Leino), kelle Natalia lunastuse katsena enda juurde kasvatada võttis. Poisi karakter on müstiline – teda ei saa vaadelda kui psühholoogiliselt välja arendatud tegelast. Ta on pigemini lapseliku eheduse ja veel rikkumata püha ja puhtuse sümbol, kes ilmub kaadrisse siis, kui on tarvis peategelastele meelde tuletada seda, mille nad on unustanud. “Sina oled lapsik inimene, ei oska andeks paluda” (tsitaat filmist).
Filmi jooksul on meisterlikult nimetuid näidatud nii, et nende nimetus jääb märkamatuks. Nimed ei olegi kesksed, nendele ei pöörata üleliia tähelepanu. Tegelased arenevad üksteise koosmõjul, lihvivad loo arenedes üksteise nurki. Nii on näiteks ooperitäht Nora filmi alguses kannatamatu linnavurle, keda huvitab eeskätt mugav eluviis ja kuulsus. Ta ei mõista Natalia maailma, elu kulgemise aeglast rütmi väikesel eraldatud saarel, kus kala tuleb enne söömist ise kinni püüda ja ära puhastada. Nora süüdistab end mehe surmas: vaataja võib aimata, et tema kooselu mehega oli depressiivne, mistõttu läks Nora tema juurest ära. Nüüd otsib naine Natalia juurest pihtimise kaudu sellele lunastust. Filmi arenedes muutub naine aina vähenõudlikumaks ning paistab leidvat sisemise rahu.
Natalia eluviis on seevastu küllaltki askeetlik. Ka tema oli kunagi klassikaline laulja, aga jättis selle ja kõik muu päevapealt, sest teda tabas Kristuse jõud. Koos muusikaga kuulus tema eelmisse ellu ta eluarmastus Anna, ooperitähe kadunud abikaasa ema. Koduseinte vahel põrkusid kahe naise suur armastus ja Anna poja taltsutamatu iseloom, mistõttu jäi ühine majapidamine liiga väikseks. Natalia lahkus Anna ja tema lapse juurest, läks elama väiksele saarele. Ta kahtles, kas poleks siiski pidanud jääma oma eluarmastusega, samuti hurjutas end seepärast, et ei suutnud armastada Anna poega. Naine eemaldus kõigest segavast ja siirdus esmapilgul jumalast maha jäetud paika, kus valitsevad ürgsed loodusjõud. Lahkumisest tingitud süütunne jälitas Nataliat pikka aega. Saarele kolimine oli teatav eskapism, võimalus põgeneda mineviku valu eest. Noraga kohtudes on ta aga sunnitud oma minevikuhaavadele uuesti otsa vaatama. Mõlemat karakterit ühendav nimetaja on seega süütunne. Pikapeale saavad nad üksteise abiga vastused oma küsimustele.
“Orendast” kirjutada on keeruline, sest tegu on filmiga, mis nii annab kui ka võtab vaatajalt palju. Linateos mõjub jõuliselt, hoides vaatajat esimestest minutitest kuni lõpukaadriteni lõa otsas. Segaselt algav film nõuab süvenemiseks palju energiat. See teeb vaatamise eriti esimeses pooles küllaltki väsitavaks. Sedavõrd tänuväärsem on see-eest, et lõpus leiavad mitmed küsimused vastuse. Soovitusena võikski öelda, et kergem on lasta end filmil kaasa haarata ja alistuda esmapilgul harjumatuna näivale jutustamisviisile. Filmis on ohtralt sümboleid ja viiteid, näiteks kirjandusteostele (Fjodor Dostojevski “Vennad Karamazovid”, Charles Baudelaire’i “Kurja lilled”), hulgaliselt on ka kristlikke sümboleid (kalad, vein, ohvritall). Tegu on visuaalse ja meelelise poeemiga, mis sunnib vaatajat süvenema süvenemise raskuse ja ilu pärast.
***
1 “Tulipää”, Pirjo Honkasalo, 1980.
2 “Melancholian 3 huonetta”, Pirjo Honkasalo, 2004.
3 Andreas Kalkun, Elina Vuola, The Embodied Mother of God and the Identities of Orthodox Women in Finland and Setoland. – Religion and Gender 18. VI 2017, nr 7 (1). https://www.researchgate.net/publication/319486704_The_Embodied_Mother_of_God_and_the_Identities_of_Orthodox_Women_in_Finland_and_Setoland
4 Filipp Kruusvall, Hingeotsingud väljamõeldud saarel. [Intervjuu Pirjo Honkasaloga.] – Sirp 12. IX 2025. 5 Samas.