Von Krahli teatris valmis äsja Juhan Ulfsaki lavastajatöö ja trupi ühisloominguna tükk nimega “Tagasiside”, mis uurib protestimise võimalikkust ja vajalikkust praeguses maailmas. Ulfsaki jaoks oli see esimene kord lavastada trupiga, kellega nad poolteist aastat koos töötanud on. “Minu jaoks oli see ülioluline, et see oli tegelikult minu esimene töö sellises kombinatsioonis, et mina lavastajana ja see sama trupp. Selles formaadis oli vajalik ja huvitav järgi uurida ja üksteisega veel lähedasemaks saada sellel teemal, et mida me siis öelda tahame ja teha tahame,” rääkis Ulfsak.
Tüki pealkiri kirjeldab lavastaja sõnul päris hästi tükki ennast. Juba eelmise hooaja lõpus leppis trupp kokku, et kui augustis kohtutakse, et tükki ette valmistada, siis mingeid pabereid ega materjale lauale ei tule. “Lavastaja näidendikohvrikesega ei tule, vaid me vaatame üksteisele otsa ja mõtleme, kus me oleme ja millest me rääkida tahame. Kui ma noorte käest seda küsisin, siis tuli sealt erinevaid mõtteid, aga mõte, millest me kinni võtsime, kõlas umbes nii, et kõik on nii ***, aga miks keegi ei mässa,” ütles Ulfsak, kelle jaoks see mõttekäik ei olnud liiga üllatav, sest ta on sama ka varem noorte suust kuulnud.
Juhan Ulfsak Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Ulfsaki jaoks ei ole huvitav mitte küsimus ise, et miks me ei mässa või kuidas seda tegema peaks, vaid et mis on selle mõte. “Huvitavaks läheb siis, kui tuleb lisaküsimus, et mille nimel või mille vastu mässata. Siis see vastus enam nii kergesti ei tulegi. See kõlab umbes niimoodi, et kõige vastu,” sõnas ta.
Ühelt poolt on sõjaaeg muutnud inimesed nagunii pooleldi mobiliseerunuks, teisalt ütleb Ulfsak, et kui maailmas toimub õudseid asju, ei tähenda see, et me ei peaks tegelema iseenda ja ennast ümbritsevaga. “Ma mäletan enda lapsepõlvest, et kui taldrikut tühjaks ei söönud, siis öeldi, et peab sööma, sest Aafrikas inimesed nälgivad. See on selline teatud empaatia edasilükkamise tehnika. Kui sa näiteks sõidad autoga ja su kõik mõtted on okupeeritud sellele, et jää sulab ja ajad vanainimese alla,” kirjeldas Ulfsak.
Protest kui lahendus või asi iseeneses
“Tagasiside” pani esmalt trupi uurima mässu praktilist poolt ja selle tehnikaid. “Kuidas reisikohvritest tehakse kilpe ja kuidas keha mässitakse toidukilega kokku, et pisargaas ei kahjustaks,” ütles lavastaja. Küsimusega, mille vastu tuleks mässata, tegeleti kogu protsessi jooksul. “Võib-olla oli see ka metodoloogia, noored üritasid tuua lauda erinevaid asju ja me saime üsna ruttu selgeks, et kõik konkreetsed põhjused banaliseerivad seda teemat. Nad teevad ta liiga kitsaks ja mõnes mõttes ka ohutuks. Täpselt nii see saabki olla, kui sa ei tee teatud teemal tükki, ütleme, looduskaitse, vaid sa tegeled enda sisemise sooviga protestida, siis sa jõuad täiesti filosoofilistel põhjustel teatud ummikusse, sest mäss või protest peaks midagi lahendama, aga kui sa selle peale natuke mõtled, siis sa saad aru, et ta ei lahenda ju mitte midagi. Ta justkui üritab täita mingit tühimikku oma uue asjaga, millest saab kohe varsti iseenda järjekordne farss. Ehk siis see on tegelikult päris huvitav filosoofiline küsimus,” lausus Ulfsak ja lisas, et protest praegustes oludes on siiski võimalik ja seda peabki tegema.
“Küsimus on selles, et kui sa selle asja lõpuni mõtled, siis kas sa tahad saada lahendust või on protest kui selline asi iseeneses, mis hoiabki meid sellest mugavast lahendusest kogu aeg kaugemal. Mitte see, et me pakume välja võimalusi, kuidas muuta see maailm ühe ropsuga paremaks, vaid me jätkuvalt oleme selle maailmaga konfliktis ehk siis mõnes mõttes permanentne revolutsioon,” rääkis ta.
Juhan Ulfsak Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Eestlaslik alalhoidlik hoiak võiks mässajale öelda, et parem tehke tööd ja nähke vaeva. Ulfsaki arvates tuleb mässates veel eriti tugev armastus. “Mõnes mõttes kunstniku, eriti noore kunstniku töö ongi vaadelda kriitiliselt maailma ja olla, ma ei ütleks, vastu, aga asetada ennast piisavalt tihti väljaspoole ja konflikti sellega, sest nii sünnibki ju kunst,” nentis lavastaja ja lisas, et armastust ei saa ju osta ega kuskilt võtta ega minna õhtul välja teadmisega, et täna ma tulen koju armastusega. “Armastus on mingisuguste muude kirglike ja pühendunud tegevuste kõrvalprodukt.”
Lavastus seab kahtluse alla väikekodanliku ideaali majast, perekonnast, lemmikloomadest, autost ja nii edasi. “Ma enamus asju [sellest nimekirjast] tahan, selles ei ole üldse küsimus. Aga ma pean enda nagu tsiviilelaniku ja kunstniku positsiooni siin erinevalt vaatama. Ma arvan, et kunsti kohustus, kui nii pidulikult võib öelda, võiks olla seda maailma ja ka ennast kriitiliselt vaadata. Tegelikult igasugune mäss on ka mäss iseenda vastu ja igasugune kriitika peab sisaldama tubli annuse ka enesekriitikat,” leiab Ulfsak.
Kunstniku töö osa võiks Ulfsaki arvates olla neid praeguse eluvormi mustreid vaadelda kõrvalt. “Mulle meeldib mõelda, nii nagu me rääkisime siin permanentsest revolutsioonist või mässust, mis ei otsi lahendust, võib-olla võiks ka kunstniku rahutus seisneda selles, et ta asetab ennast kogu aeg natuke väljaspoole neid mustreid, mis sest, et see maja võib ju olla ja koer ja kodutehnika, aga ta asetab end kogu aeg natuke väljaspoole nendest mustritest,” ütles lavastaja.
Viis aastat tagasi lavastas Ulfsak Von Krahlis Herman Melville’i jutustuse “Kirjutaja Bartleby” põhjal lavastuse “Pigem ei”, mis võitis hulga teatriauhindu, sh lavastajaauhinna. Lavastus räägib kopeerijast, kes hakkas äkki kõigile ütlema “pigem ei”. Ulfsak nõustub, et tema lavastajatöödega saab tõmmata paralleele, et vastuhakk või mingit laadi alternatiivi otsimine ongi lavastajana tema teema.
Juhan Ulfsak Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
“See töö oli väga oluline mu jaoks ja ma olin seda pikalt mõlgutanud. Vot see “Pigem ei”, selle filosoofiline tuum ongi selles sõnas “pigem”. Ehk siis see ei ole mingisugune valik “ei” ja “jaa” vahel. Selle ohtlikkus seisneb selles, et ma ei ütle “ei” mingisugusele kindlale elunähtusele või ebamugavusele, vaid ma ütlen “ei” sellele ühiskondlikule toimemehhanismile laiemalt ja ma isegi ei kirjelda seda, vaid ma n-ö astun kõrvale. See on see, mis teebki kunsti ohtlikuks,” rääkis Ulfsak, lisades et see võibki pakkuda nii vaatajatele kui ka kriitikutele kunsti puhul naudingut.
“Kui kunst on piisavalt hirmutav, siis nii ühiskonna, institutsioonide kui ka kriitikute taktika seda taltsutada on hakata seda ära nimetama. Ehk siis põhjus-tagajärje seos küsida miks, miks sa mässad, miks sa… Ma mässan lihtsalt seepärast, et mulle meeldib tuli ja plahvatused. Või kui ma ütlen “ei” kõigele, siis see on kohe ohtlik, sest see jääb meil nimetamata, me ei suuda sellele näppu peale panna, me ei suuda teda võib-olla isegi rahastada. See on teema, mis on mulle südamelähedane,” sõnas lavastaja.
Ulfsak usub, et iga inimene on mingil viisil enese sees lõksus enda äranimetamistes. “Me üritame mind või ma ei tea mida ära nimetada. Isegi kui sa oled sellest tüdinenud ja tahaksid teha midagi muud, siis avastad end ikka ja jälle selle oma teema juures,” ütles ta.
Klassikaline vaade kunstile on, et meie igapäevaelu on juba piisavalt kole, nii et kunstist osa saamine pakub lepitust. Ulfsaki sõnul pole siin aga tegu ei negativistliku ega positivistliku suhtumisega. “Kunstniku kohus võiks olla selles masinavärgis, milles me kõik oleme, nimetame seda kapitalismiks või igapäevaseks eluks, kahtlemine. Enda kõrvale asetamine või liivateraks muutumine selles. Ma julgen arvata, et isegi, kui kohati inimestele mõni asi šokeeriv või arusaamatu tundub, kuskil tegelikult inimesed ootavad seda. Inimesed ootavad rokkstaarilt, et oleks veidi ohtlik ja inimesed ootavad, ma arvan, kunstilt seda, et see neid natuke raputaks,” lausus Ulfsak.
Mäss filmis
Veiko Õunpuu filmis “Roukli”, kus tegevus käib sõja ajal ühes maakohas, mängib Ulfsak intellektuaali, kes kurdab, et me oleme väikesed inimesed ja ei suuda vastu seista sõdadele, suurriikide huvidele, majanduslikele ja poliitilistele võimukeskustele. Nii nagu võiks kõige selle vastu protestida, võiks protest olla vajalik ka iseendale, leiab Ulfsak. “Ma arvan, et protest võiks olla ka selline eneserefleksioon. Võib-olla ka see, millest me alustasime. See tükk, ma sain üsna ruttu aru, et seda on vaja nendele inimestele endale. Kui me jõuame selleni, et kes sellest hoolib või mis selle tagajärjel peaks muutuma, siis me jookseme võib-olla natuke kinni. Seda on vaja meile endale,” on ta veendunud.
Rainer Sarneti filmis “Idioot” mängis Ulfsak tegelast nimega Ippolit, kes küsis lõpuks vürst Mõškinilt, kuidas väärikalt surra. Dostojevski loodud vürst Mõškin oli süütu ja inimesse uskuv pühak, kes võiks olla eeskuju tänapäeva inimestelegi, et pürgida valguse poole.
Juhan Ulfsak ja Joonas Hellerma Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
“Igale poole võib pürgida, peaasi, et sa kuhugi pürgid. Ma usun, et see Mõškin on nii maailma kultuuris kui ka religioonides võtnud erinevaid kujusid. Minu üks lemmik ütlusi valguse kohta on, Leonard Cohen ütles, ma ei oska nüüd täpselt tsiteerida, aga midagi sellist, et kõiges on augud või lõhed ja need ongi need kohad, kust valgus paistab sisse,” rääkis Ulfsak ja lisas, et protesti ülesanne ongi neid lõhesid leida ja tekitada. “See soov võib olla sama, mis mõnel palju hardamal inimesel, näha seal valgust, näha seal tõde. Kui me nende tagajärgede või põhjusteni tahame minna, siis küsimus on selles, kas ma topin selle lõhe oma tõega täis. Tavaliselt inimesed ju seda teevadki ja siis tuleb järgmine põlvkond ja peab sinna uue augu lööma, et oma valgust näha. Minu arust kõik see ongi ilus,” ütles lavastaja.
Ulfsak usub, et kõik inimesed, kes kunstiga tegelevad, on väga väärtuslikud. “Need inimesed, kes sel alal töötavad ja investeerivad päriselt ka oma isikliku õnne hinnaga sellesse, et teha kunsti või teatrit või minna õhtul välja ja esineda teiste inimeste ees, jumala eest, kas ilusas kostüümis samovarist teed juues või paljalt tekno saatel verd puristades röökides, vahet pole, ma arvan, et need inimesed on idealistid ja väga väärtuslikud ja neid alati on selles maailmas üks protsent, nii nagu me loodame, et äkki see EKRE valijate protsent jääb sinna kuhugi 15 piirimaile ja veel on mingisugused protsendid vähemusi või enamusi. Ma arvan, et on alati mingi protsent neid mustaks värvitud küüntega tüdrukuid uksepoolse rivi vasakus reas, kes tahavad kirjutada luuletusi elust ja surmast ja neile peab ka mõtlema,” sõnas Ulfsak.
Ulfsak on oma väljaõppelt näitleja, lavastamise juurde jõudis ta hiljem. “See tuli Peeter Jalaka targal juhtimisel, ta kuidagi hoidis neid hobuseid ja ausalt öeldes lavastamine on olnud minu jaoks ka selline amet või tegevus, mida ma olen pidanud pikalt selliseks, et kas mul nüüd on vaja. Võib-olla see kasvas välja meie Krahli ühistest tegemistest ja töödest, sest me hakkasime tegema n-ö grupiviisiliselt oma vana Krahli pundiga asju. Eks seal need rollid niimoodi kukkusid, ilma et keegi oleks neid endale krabanud. Ütleme Taavi seal rohkem kirjutas ja Erki vaatas, mis kuskil ilusam on. Kuidagi hakkas mulle kujunema see roll, et ma ütlesin, et tule sa vasakult. Ma ei tea miks, keegi väga vastu ka ei vaielnud. Siis ma hakkasingi tegema,” rääkis Ulfsak, kes esialgu lavastas isegi Soomes.
Juhan Ulfsak Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Lavastamine on Ulfsaki sõnul raske töö, aga miski sunnib seda tegema. “Ma ütleks niimoodi, et sellises teatris, mida ma tihti teen, on see autorlus laiem kui ainult lavastaja. Tegelikult paljud osakonnad löövad kaasa, vahel on lausa grupi- või rühmatöö ja tihti, kui ma osalen mõnes sellises, siis ega ma ei tee midagi, mida ma ei taha, seal on ka minu loominguline panus. Ma õudselt kadestan neid, kes saavad üksi midagi teha, kes saavad kas maali teha või kirjutada sümfoonia. Ma pean alati grupiviisiliselt aelema teistega koos,” lausus Ulfsak ja lisas, et lavastamine on tema jaoks justkui mingisuguse pildi maalimine. “See on miski, mida ma võin vaadelda väljastpoolt, täita oma salamõtteid. Soov teha teos, kus ma saan midagi öelda, mida ma tingimata isegi ei ütle välja.”
Ulfsaki lavatöid läbistab teatud melanhoolne varjund ja enda sõnul meeldib talle sellise kurbusega tegeleda. “Ma mäletan, et ma üsna vara lugesin ka Camus’d ja tundsin kohe ära, et see on midagi minule. Kui mingi pidulikuma eneseanalüüsiga tegeleda, siis jällegi see, et ma ju pean ka mängima mingeid rolle elus, ma olen ise samamoodi selle süsteemi osa. Me räägime mässust kui millestki, mille puhul mina või teater või kunst peaks olema targem, tegelikult me oleme süsteemi osad, me oleme väga laial skaalal süsteemi osad. Meie peame tõestama riigile oma vajalikkust, Ameerikas peab tõestama ärimeestele oma vajalikkust ja me oleme selle sama masinavärgi osad, mis üritab meid kogu aeg ohutumaks teha. Me peame naeratama, peame kirjutama kulkale paberi või EFF-ile stsenaariumi, mujal maailmas võib-olla peab kapitalistile pugema. Lisaks peab naeratama, viisakas olema, inimestega hästi läbi saama. See on osa sellest mängust ja võib-olla lavastamine on minu võimalus kogu selle sotsiaalse masinavärgi juures, mida ma pean heatahtlikult elus hoidma, selleks et see kõik toimiks, tegelikult panna sinna neid toone või tundeid, mis on mu sees,” rääkis ta.
Side endise ja praeguse Von Krahliga
Von Krahli teatrit on alati iseloomustanud teatri avangard ja alternatiivse teatri otsing. Ulfsak meenutab, et teatri algusaegadel tehti väga palju asju Eestis esimest korda. “Kui ma nüüd vabamas vormis sellele mõtlen, siis see oli üks paras rock’n’roll. See situatsioon oli võrreldamatult teistsugune. Kui meile lavakast tulid tüübid meie kursusele, siis ikka õppejõud nutsid ja vangutasid päid, et te lähete hukka. Me räägime võib-olla Eesti tunnustatumatest ja parematest näitlejatest. See vastupanu, see kirjanduspõhine kopitanud teater, mida meie saime oma punkjõuguga lõhkuma hakata, siin oli nii palju mängulusti ja rõõmu. See aeg oli üsna teine. Nüüd on need võimalused kõik olemas ja nüüd on nagu teised probleemid,” tõdes Ulfsak.
Juhan Ulfsak Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Kuigi tundub, et tänapäeval teater enam millegagi üllatada ei saa, võib see õigel ajal ja õiges kohas siiski juhtuda. “Me omal ajal Krahlis naersime, et meil on ukse kõrval nagi, nagu proovi tullakse, kõik võtavad paljaks. Šokeerida ja mässata, seda peabki tegema, seda tehakse ikka, aga küsimus on selles, et see mänguväli on võib-olla sellises formalistlikus mõttes kõikjal lubav, et sa ei šokeeri formaalses mõttes, sellisel moel on see keerulisem. See ei tähenda, et mõni sõna, mõni tegu, mõni transgressiivne akt õiges kohas sisuliselt ei võiks raputada, vaid küsimus on selles, et sellest ainult enam ei piisa,” ütles lavastaja.
Ulfsaki hinnangul peaksime rohkem mõtlema mitte ainult publikule, kes kunsti tarbib, vaid ka inimestele, kes seda teevad. “On hulk noori inimesi, igal aastal, igal ajahetkel, kelle ainuke pääsetee või võimalus siin maailmas edasi elada on tegeleda kunstiga. Kas ühes, teises või kolmandas žanris. Me muretseme igasuguste inimeste pärast, aga nende pärast peab ka muretsema, sest ma olen oma elus kohtunud väga palju inimestega, kes ütlevad, et kui ma ei oleks saanud hakata tegelema kunstiga, kui ei oleks seda võimalust, seda mässu, siis mind poleks täna siin. Me peame selle peale ka mõtlema, seda on inimestele vaja,” sõnas ta.
Ulfsak ütles, et nii tema põlvkonna kui ka praeguste Von Krahli noorte vahel on tekkinud teatud side. “Jumala eest, mitte seda, et peaks kordama seda, mis me tegime, aga mingisugune liin, midagi seal on. Mida ma võin nende konkreetsete noorte kohta öelda on see, et nad on palju targemad ja kuidagi koostööaltimad kui meie kunagi olime. Me ikkagi, vähemalt need, kes lavakast tulid, olid väga klassikalise, ühesuunalise teatriharidusega ja meil läks mitu head aastat, Jalakas koolitas meid mitte läbi õppetundide, vaid läbi erinevate lavastajate, et me hakkaksime ise pead kandma ja muutusime interpreetidest loojateks. Ma näen, et selle seltskonna puhul võib nii mõnegi astme või aasta vahele jätta ja alustada kohe sellise trupi ühistööga,” rääkis lavastaja.
Ulfsaki sõnul on maailmas väga vähe näitlejaid, kes palka saavad. “Ma arvan, et ma ei eksi, kui ma ütlen, et kõigist inimestest maailmas, kes näitlejaks saavad, saavad kuupalka alla kümne protsendi. See kombineeritakse erinevatest fondidest. Me ei saanud midagi. Me saime palka nii vähe, et ma seda tuksatust oma pangaarvel isegi ei märganud. Me pidime kõiki teisi töid tegema kõrvale,” meenutas ta, lisades et sellises olukorras tuleb teha end möödapääsmatuks. “Tuleb teha olukord, kus järgmine kord raha mitteandmine on skandaal.”
Juhan Ulfsak Autor/allikas: Ken Mürk/ERR
Ulfsak pälvis äsja Eesti ja Soome vahelise kultuurikoostöö eest auhinna, mis talle endale väga oluline on. “Ma olin siiralt rõõmus selle preemia üle, sest ütleme niimoodi, et mul on olnud tihedamaid koostööperioode Soomega, praegu ma olen siiski Von Krahli teatris rohkem rakkes, aga see on väga oluline olnud, sest Eesti on ikkagi väike. Ei ole ka see Soome suur, aga kui me mõtleme saksakeelse kultuuriruumi peale, kui palju nad liiguvad riikide vahel, see areaal on suurem. Venemaaga on nagu on, sealt pole midagi võtta ja Läti ja Leeduga on keele pärast keerulisem. Õnneks, kuna sai kunagi see soome keel selgeks saadud, siis see on võimaldanud käia siit ära või näha midagi muud ja olnud hingele hea,” rääkis Ulfsak.
Eesti ja Soome teatritegijad on küllaltki erinevad ja seetõttu on koostöö olnud rikastav ja huvitav. “Näiteks kui me läheme Läti poole, Venemaa poole, kui me seal veel käisime, siis see süsteem on sarnasem isegi kui Soome oma, sest Soome teater ei baseeru sellisel peenemal kunstimaitsel ja Stanislavskil ja saksa režiiteatril, vaid selles on mingisugune rahvakultuuriline juurikas,” märkis Ulfsak. Kui meie teatraalid on kikilipsu ja vestiga, siis Soomes on kõik dressides. “See on nende jaoks selline tõsine füüsiline tegevus, Jouko Turkka ja kõik see. Meie omaltpoolt saime tuua, kasvõi koostöös Kristian Smedsiga, kellel on ikka kirves, valge küünal ja pisarad laval, sisse natuke sellist, nagu need soomlased tihti ütlevad, te olete palju euroopalikumad. Aga minu jaoks oli huvitav mitte see pseudoeuroopalikkus, vaid just see tohutu ürgne jõud, mis seal oli ja võib-olla vahel mõni peenekoelisem inimene võiks seda mingisuguseks ülemängimiseks nimetada. Üsna erinev, jah,” nentis Ulfsak.
Soome keelt oskab Ulfsak küll rääkida, aga soomlastest kuulajate jaoks on aktsent tugev. “Päris soomlase pähe mind ära ei osta,” muigas ta.
Ulfsaki esimene roll Von Krahli teatris oli Marguse tegelaskuju August Kitzbergi “Libahundis”. “See oli naljakas, ma olin aasta aega Von Krahli teatri ainus näitleja. Istusime Peeter Jalakaga ja mõtlesime, et mis siis nüüd. No tegelikult Peetril oli plaan kutsuda trupp ja siis tulid lavakast inimesed. Esimene töö, mis me koos tegime, oli üks “Libahunt”, mida Jalakas oli varem teinud ja hiljem ka teinud,” meenutas ta.
Kitzbergi sünnist möödub kohe 170 aastat. Kui tema “Libahunt” on mõnes mõttes ka mässuna nähtav, siis Ulfsaki jaoks on selle võõras versus omad kujund liiga elementaarne, et seda ise lavastada. “Ma pole osanud sinna mingit oma tugevat mõtet lisada. Aga võib-olla kunagi tuleb,” ütles Ulfsak.
Kultuurisoovitus. “Mul on väga hea meel, et on ka mida soovitada. Minu jaoks viimasel ajal on kaks naiskunstnikku eriti hinge läinud. Üks tegemas oma loometeega kokkuvõtteid ja teine, kellel see kõik on alles ees. Mina soovitaksin kindlasti minna vaadata Sirje Runge isikunäitust Kai kunstikeskuses, kus on retrospektiivselt tema tegemised. Selle nimi on “Hapral pinnasel” ja see on väga ilus kõik. Kui sellest väheks jääb, siis ma käin tihti istumas Vabaõhumuuseumis, kus on minu arust üks Eesti viimaste aastate tugevamaid teoseid, tema “Suur armastus / kaunis lagunemine”. Väga ilus töö. Teisalt ma soovitaksin kindlasti osta Riste Sofie Kääri viimane luulekogu “Aps!” ja selle inimese tegemisel silma peal hoida. Võib-olla see olekski sellele vestlusele, mis me siin täna pidasime, mingi tore raam. See mäss ja lõpuks see elutarkus ning kokkuvõte ja tegelikult paistab sealt sama valgus,” rääkis Juhan Ulfsak.