Aastal 1994 tuli Lõuna-Aafrikast välja mõistatuslik ja väga hästi säilinud muistne inimluustik. Nüüd osutab Austraalia teadlaste uuring, et Pätajala nime kandva inimlase näol võib olla teadusele seni tundmatu liigiga.
Koos Pätajala (Little Foot) säilmetega tulid samast Lõuna-Aafrikast Sterkfonteini koobastikust välja veel kahe muistse inimlase kivistised. Seni pidasid teadlased Pätajalga seni kõige paremini säilinud australopiteekuseks. Nüüd näitab kivististe uus uuring, et säilmete omanik ei pruukinud olla sama liigi esindaja kui tema kaks saatusekaaslast, vahendab The Guardian.
Uus haru sugupuus?
Omal ajal väljakaevamisi juhtinud töörühma juht ja Witwatersandi Ülikooli professor Donald Clarke määras Pätajala Australopithecus prometheus’e liigi esindajaks. Osa teadlasi arvas aga, et tegu oli hoopis Australopithecus africanus’e liigiga. Viimaseid kirjeldati esimest korda juba 1925. aastal ja neid on leitud varem samast koobastikust. Etümoloogiliselt on tuletatud perekonnanimi Australopithecus ‘lõuna(maa )ahvist’ ja sellenimelised inimlased elasid Aafrikas juba 4,2 miljoni aasta eest.
Nüüd osutab Austraalia teadlasrühm võimalusele, et Pätajalg ei kuulunud kumbagi liiki. Uue uuringu juhtivautori ja La Trobe Ülikooli küllalisuurija Jesse Martini sõnul võib tegu olla seni tundmatu ning varem uurimata inimese eellasliigiga. Siiski kuulub Pätajalg tema sõnul igal juhul inimlaste sekka. See tähendab, et inimeste sugupuus ei pruugi olla isegi mitte avastamata oksi, vaid terveid avastamata harusid.
Martini sõnul oli Clarke üks väheseid inimesi, kes uskus lõpuni, et Sterkfonteini koobastes leidus kahe erineva inimliigi luid. Selles mõttes tõestas uus uuring nüüd Martini sõnul, et Clarke’il oli õigus. Erinevalt Clarke’ist ei pea Martini töörühm aga säilmeid tingimata A. prometheus’eks.
Säilmeid uurides tegid nad kindlaks olulised erinevused, mis eristavad Pätajalga A. africanus’test. Näiteks on Pätajalal kolju tagaküljel märksa pikem kukla tasapind. Martini sõnul loetakse kukla tagaosa inimese evolutsiooni käigus võrdlemisi aeglaselt ja vähe muutuvaks piirkonnaks. Teisisõnu viitavad selle piirkonna erinevused tema hinnangul pigem eri liikidele. Lisaks paiknevadki kõik luustikel täheldatud erinevused just selles piirkonnas.
Martini sõnul oleks uue inimliigi leidmine n-ö juba tuttava materjali seast kõhutundega vastuolus, ent omal moel erakordne. Järgmiseks tulebki tema sõnul välja selgitada, kuhu Pätajala võimalik uus liik inimlaste arenguloos paigutub.
Ametlikult uue uuringu autorid Pätajalga veel ümberklassifitseerinud pole. Nende sõnul oleks õigem, et seda teevad luustikuga enam kui 20 aastat tegelenud teadlased. Nad loodavad, et Clarke’i töörühm vaatab nende oletuse üle kui heatahtliku soovituse.
Pätajala liigilise kuuluvuse kõrval on teadlaste seas erimeelsusi tekitanud ka muistse inimlase vanus. Säilmete vanuseks on pakutud nii 3,67 miljonit aastat kui ka 2,8 miljonit aastat.
Uuring ilmus ajakirjas American Journal of Biological Anthropology.