Arvestades, et selle aastaga Spotify avalik kuvand justkui palju kaotas, oli seda huvitavam jälgida, kuidas Spotify Wrapped pani taas muusikakogukonna kollektiivselt kõike eelmainitud unustama ja inimesed sotsiaalmeedias religoosselt oma kuulamisstatistikat jagama, kirjutas Merit Maarits kultuurikommentaaris.
Detsember on kokkuvõtete tegemise ja tagasipeegelduse kuu ja meeldib see või mitte, kõiksugu ülevaated ja edetabelid parimatest on paratamatult selle kõige magusam osa. Eriti kultuuris, kus omavahel sätitakse paremusritta nii aastat enim saatma jäänud raamatuid, filme ja albumeid, aga ka teatritükke.
Praegu on pooleli žüriihääletus jaanuari lõpus toimuva Eesti Muusikaauhindade nominentide väljaselgitamiseks. Eelmisel nädalal jallegi kukkus näiteks kultuurilehe Areen tähtaeg oma aasta albumite edetabeli esitamiseks. Natuke rohkem aega tagasi aga rõõmustasid voogedastusplatvormid oma kasutajaid ülevaadetega sellest, kuidas ja kui palju nad tänavu muusikat kuulasid. Eriti oodatud on alati mõistagi Spotify ülevaade, Spotify Wrapped, mis aga paneb oma kasutajad – vähemalt need, kes muusikas toimuvast veidi sisulisemalt hoolivad – iga aasta samasse moraalsesse kahvlisse.
Rootsi voogedastusgigant on jätkuvalt halvas pildis sellega, kuidas nende pro rata mudel soosib suurartiste ja -leibeleid ning jätab sisuliselt rahata kõik väiksemad tegijad, olenemata sellest, kui palju neid arvudes kuulatakse. See on muidugi juba vana ja jääb ilmselt kestvaks probleemiks. Tänavu lisandus sinna nimistusse teravamalt Spotify-poolne lõtv suhtumine asjaolusse, et platvormil kasvab AI-muusika osakaal ning puudub selgem agenda, kuidas pärisartiste selle tehisloomingu pealetungi olukorras toetada.
Paljusid pahandas ka Spotify tegevjuhi ja kaasasutaja Daniel Eki otsus investeerida tehisarupõhisesse sõjatehnoloogiasse. Esialgu ärritas see ka mind, aga asja süübides saab selgeks, et Eki rahaliigutamiste taga on soov toetada ettevõtteid, kelle tehnoloogiat kasutatakse Euroopas heidutuseks ja Ukrainas ka kaitseks Venemaa agressiooni vastu.
Arvestades, et selle aastaga platvormi avalik kuvand justkui palju kaotas, oli seda huvitavam jälgida, kuidas Spotify Wrapped pani taas muusikakogukonna kollektiivselt kõike eelmainitud unustama ja inimesed sotsiaalmeedias religoosselt oma kuulamisstatistikat jagama. Mind ennast ka. See ärgitas vestlusi, tõi kaasa sõbralikku tögamist, üllatusi.
Aga ma ei tea, kas seda saabki pahaks panna ja silmakirjalikuks pidada. Ajal, kui ühiskonnas esineb nii palju väärtussignaalimist ja enesetsensuuri, on mingil moel vabastav ning ühtlasi ainult inimlik, et korraks see valvsus kaob. Tekib ühine vaimustus millegi pealtnäha tühise osas, mis kriitikameele korraks tuimaks teeb.
Muusikainimesena võib öelda, et iga aastaga kipub jääma vähemaks albumeid, mis näivaid kuulajaid kultuuriliselt ja kogukonnana liitvat või aitaksid kaasa ühise narratiivi loomiseks. Mitte seda, et enam ei ilmuks albumeid, mis kannaks sellist kvaliteeti, aga oleme sotsiaalmeedia ajastul oma kultuuriliselt kureeritud ja omaenda ainulaadsusele rõhuvas maailmas läinud nišihuvide ja -eelistuste otsingutel nii sügavale ära, et inimesed – sotsiaalsed loomad nagu nad on – vajavadki praegu kultuurilisi ühisnimetajaid ja tüvitekste.
Kui see on üks värviline ja täiesti mittetõsine slideshow, mis võimaldab meil tunda, et tegelikult me polegi üksteisest nii erinevad, vaid kõigest inimesed, kes ometi tahavad end ka korraks aastas tähtsana tunda, siis jäägugi neile see rõõm. Kiruda – nii Spotifyd kui tuttavate ja sõprade muusikamaitset – jõuab veel ka terve järgmised 12 kuud.