ÜRO eriraportööride avaldus põhineb kontseptuaalsel segapudrul, milles ei eristata individuaalset ja kollektiivset usupraktikat ühelt poolt ning religioosse institutsiooni õiguslikku ja geopoliitilist alluvust teiselt poolt. Esimesed kuuluvad inimõiguste kaitse keskmesse, teised aga avalik-õigusliku ja riikliku reguleerimise valdkonda.
Rahvusvahelised inimõigused – nii ÜRO kodaniku- ja poliitiliste õiguste pakt (ICCPR, artikkel 18) kui ka Euroopa inimõiguste konventsioon (EIK, artikkel 9) – kaitsevad eeskätt usu sisu ja praktikat: õigust uskuda, palvetada, pidada jumalateenistusi, õpetada usku ning organiseeruda kogudustena. Need õigused on Eesti Vabariigis tugevalt ja sisuliselt kaitstud.