Värske doktor Kadri-Ann Kertsmik uuris oma doktoritöös, kuidas muuta Eesti hooned keskkonnasõbralikumaks. Enamik Eesti kortermaju ja eramaju on ehitatud aastakümneid tagasi ning just nende käitlemine määrab, kas Eesti jõuab 2050. aasta kliimaeesmärgini. Kertsmiku uurimistöö järeldus on selge: praegune renoveerimisviis ei vii sihile ka siis, kui majad saavad uue soojustuse.
Aastased kasvuhoonegaaside heitmed, kui 43% on renoveeritud. Foto: Kadri-Ann Kertsmik
Kertsmik uuris hoonete renoveerimise keskkonnamõju külma ilmastiku ja saastava energiatootmisega riikides. Ta leidis, et Eesti hoonete kliimamõju tuleneb peamiselt kütmisest ja veetarbimisest. Need moodustavad kogumõjust üle 75%. Ehitusmaterjalide osa on umbes veerand. See tähendab, et kui energiasüsteem jääb saastavaks, ei aita kliimat säästa ka hästi soojustatud majad.
Elamute süsinikujälg. Foto: Kadri-Ann Kertsmik
Üks levinud eksiarvamus puudutab vanu kortermaju. Sageli arvatakse, et 1970.–1980. aastatel ehitatud majad on keskkonnale eriti kahjulikud. Tegelikult on nende süsinikujalajälg Eestis umbes kaks korda väiksem kui uutel hoonetel, sest ehitusmaterjalide tekitatud heide on juba ammu tekkinud. Uue maja ehitamine tähendab alati uut ja suurt keskkonnakoormust, mistõttu lammutamine ja uuesti ehitamine ei ole kliima seisukohalt mõistlik.
Kütteallika mõju keskkonnajalajäljele. Foto: Kadri-Ann Kertsmik
Doktoritöö üks olulisemaid järeldusi puudutab küttesüsteeme. Kertsmiku sõnul mõjutab hoone keskkonnamõju kõige rohkem see, millega maja köetakse. Eestis annavad suurima heite gaasiküttel hooned. Palju puhtamad on tõhus kaugküte ja maasoojuspumbad. Seetõttu ei tohiks pärast renoveerimist Eestis olla enam gaasiküttel elamuid.
Uuring näitab ka, et poolikud lahendused ei tööta. Ainult akende vahetamine või osaline soojustamine võib isegi suurendada ehitusmaterjalide jalajälge, ilma et energiakulu piisavalt väheneks. Tänaste kliimaeesmärkide juures ei piisa enam „natuke parandamisest“ – vaja on terviklikku renoveerimist.