Inseneride Liidu poolt aasta tehnikaüliõpilase tiitli pälvinud TalTechi elektroenergeetika ja mehhatroonika tudeng Vladislav Musakko on elav tõestus, et unistuste poole püüdlemiseks ei ole kunagi liiga hilja.
Kolmekümnendate alguses tegi ta elus kannapöörde – müüs koos abikaasaga maha oma maise vara, rändas mööda ilma ringi ning avastas ühel hetkel Austraalia sisemaal farmis töötades, et tema tõeline kirg on siiski energeetika ja keerukad salvestussüsteemid. See avastus tõi ta pärast üle kümneaastast pausi tagasi TalTechi ja innustas juhtima vesiniku salvestamise tehnoloogiat arendavat tudengimeeskonda.
„See tunnustus annab lihtsalt kinnituse, et liigume õiges suunas ja et see, mida me teeme, on teiste inimeste poolt päriselt hinnatud,“ ütles ta TalTechi ettevõtlus- ja teadusportaalis Trialoog aasta tehnikaüliõpilaseks valimise kohta.
Äratundmine Austraalia päikese all
Pärast gümnaasiumi lõpetamist astus Musakko TalTechi elektroenergeetikat õppima pigem vanemate soovil, kuid motivatsiooni jäi väheks ja õpingud jäid pooleli.
Järgnevad aastad oli ta kui „hunt Kriimsilm“ – töötades nii välivõrkude ehitajana, kaitseväes strateegilise kommunikatsiooni üksuses, pressifotograafina ning jõudis rajada ka oma firma. Ühel hetkel tundis ta, et vajab ellu muutust, ning läks koos abikaasaga maailma avastama.
Austraalias olles muutus aga kõik. „Seal farmis, kaugel tsivilisatsioonist, töötas kogu elu päikesepaneelide ja akude peal. Ja kuna ma olin kunagi välisvõrke ehitanud, hakkas süda puperdama – mulle meeldis see süsteemi keerukus,“ ütles ta.
Ta mõistis, et inseneeria on siiski tema kutsumus, ning tagasi Eestisse jõudes andis ta TalTechi uuesti paberid sisse. „Otsustasin, et lähen tagasi energeetikat õppima ja seekord kuni võiduka lõpuni. Inseneritöö on stabiilne, aga veelgi olulisem – see on päris mõjuga töö.“
Kuna päevaõppesse kandideerimise aken oli tolleks korraks juba suletud, astus Musakko ülikooli avatud õppe kaudu. Kuid juba esimese semestri head õpitulemused andsid talle võimaluse liikuda üle päevaõppesse. Esimestest loengutest alates sütitas teda enim just energia salvestamise temaatika.
Referaadist vesinikuinnovatsioonini
Kuidas ta jõudis aga vesiniklahenduste juurde? Musakko sõnul sai kõik alguse referaadist, mille energeetikaga seotud teemast jäi tema kanda just vesiniku hoiustamise osa.
Teemat uurides jõudis ta metallhübriidideni – lahenduseni, kus vesinik seotakse metalli sisse nii, et seda saab hoida madalal rõhul ja ohutult. „See lahendus tundus veidralt lihtne – paned metalli purki, paned vesiniku sisse ja see töötab. Mõtlesin, miks seda keegi ei kasuta,“ meenutas ta.
Uudishimu ei kadunud ka pärast referaadi esitamist. Ta pani idee põhjalikumalt kirja, astus õppejõudude kabinetti ja ütles otse välja: tahaks seda lahendust päriselt proovida.
Sealt kasvas välja vesiniku salvestamise tudengiprojekt TalTechi vesinikorganisatsiooni juures. Musakko pani kokku meeskonna, esitas taotluse tudengiprojektide programmi ning hakkas samm-sammult vajalikke ressursse ja inimesi kokku tooma. Järgnesid katsetused laboris ja arendustöö.
TalTechi sees märgati teda kiiresti. Projekti põhjal kutsuti ta instituudis osalema ka muudes arendusprojektides – tema oskus ideed kirja panna, rahastust taotleda ja meeskonda juhtida tuli vägagi kasuks. Täna töötabki ta õppimise kõrval ka TalTechis vesinikutehnoloogia spetsialistina.
Vladislavi ja tema meeskonna eesmärk on muuta vesiniku hoiustamine ohutumaks, tihedamaks ja praktilisemaks.
Esialgu näeb ta tehnoloogia rakendusvõimalusi väikestes generaatorites ja mobiilsetes energiaplokkides, mis pakuvad kohapeal puhast energiat. Prototüüp on peagi valmis ning plaan on liikuda laborist pärisellu – luua hargettevõte ja hakata lahendust katsetama reaalses keskkonnas.
Pikemas plaanis sihitakse merendust, mistõttu arendatakse vesinikupaati, millega tahetakse 2027. aastal osaleda Monaco Energy Boat Challenge’il. Hiljutisel Hydraton 2025 häkatonil pandi paika paadi esialgne kontseptsioon, eelarve ja realistlik teekaart. „Me ei taha igal aastal uut paati ehitada – tahame üht alust, mida saab samm-sammult targemaks teha.“
Inseneeria ei küsi vanust
Õpingute käigus mõistis Musakko ruttu, kui eriline keskkond on TalTech. Tema jaoks pole see lihtsalt ülikool, vaid koht, kus tudeng näeb oma silmaga, kuidas lahendatakse reaalseid probleeme – alates energiasalvestusest kuni keerukate inseneriväljakuteni. „See, kuidas teadlased siin mõtlevad, on täiesti pöörane – kõige paremas mõttes. Nad vaatavad probleemi nagu malelauda, kus iga käik ja lahendus on loogiline. Sa seisad kõrval ja mõtled lihtsalt, et vau! Silmaring avardub iga päev kahte lehte laiali,“ rääkis Musakko.
Teadlaste poole pöördutakse tema sõnul mastaapsete tehniliste väljakutsetega. „ Ja ülikool on see keskkond, kus need ka ära lahendatakse.“
Ta usub siiralt, et kõrghariduse omandamiseks pole kunagi liiga hilja. Oma vanust näeb ta boonusena, millega kaasneb küpsus, võime suhtuda õppejõududesse kui kolleegidesse ning oskus näha ja kinni haarata kõigist ülikooli pakutavatest võimalustest. „Õppejõudude ülesanne on sulle oma tarkust jagada. Kui sa lähed ülikooli selle mõttega, et tahad päriselt targemaks saada, siis see paber ei olegi nii oluline. Tähtsamad on need päris teadmised,“ ütles Musakko.
TalTechi peab ta suurepäraseks hüppelauaks. „Ülikoolis on meeletult palju võimalusi – kirjutaks selle sõna kohe suure algustähega. Lihtsalt kirjuta, mine jutule, tee projekt – ja äkki avastad, et oledki juba tippfirmas praktikal või ülikooli arendusprojektis sees,“ ütles ta.
Ta ei salga, et viimased aastad pole alati olnud meelakkumine, ent see pingutus on seda kõike väärt. „See on investeering tulevikku. Tuleb mõneks ajaks oma tahtmised madalamale seada, näiteks elada pisut väiksemas korteris, kullerdada toitu tavapärasest vähem, aga see kõik on tehtav.“
Suurimaks raskuseks ei pea ta mitte kõrgemat matemaatikat või teisi aineid, vaid pigem argisemaid küsimusi, näiteks kuidas õppimise kõrvalt ots otsaga kokku tulla. „Kui on siiras huvi ja selge siht, on ka aastatepikkune paus matemaatikast ületatav – aega tuleb panustada, aga kõik on tehtav,“ kirjeldas ta.
Inseneeriat soovitab ta kahe käega – sõltumata vanusest. „Vahet pole, kas oled kahekümnendates või kolmekümnendates – insenere on Eestis juurde vaja,“ ütles ta veendunult. Tema jaoks on inseneriamet haruldane kombinatsioon kindlustatud tulevikust ja tähendusega tööst.
Kuidas see lugu Sind end tundma pani? Saada Kommenteeri Loe kommentaare