Peamine argument, mida kuuleme õpetajate karjäärimudeli kehtestamise vajalikkuse kohta, on lihtne ja näiliselt veenev: Eesti on ainus riik, kus seda veel ei ole. See kõlab halvasti. Keegi ei taha olla “ainus”.
Aga see argument jätab mugavalt mainimata fakti, et Eesti on ka üks väheseid riike, kus õpetajaamet on juba praegu tugevalt reguleeritud, sertifitseeritud ja bürokratiseeritud. Mitte vähem, vaid rohkem kui paljudes neis riikides, millele karjäärimudeli õigustamiseks viidatakse.
Eesti on PISA tippriik. Seega võiks teha eelduse, et riigid, kus on õpetajal magistrikraadi nõue, on ka PISA tipus. Siiski, PISA tippriikide näitel on näha, et bakalaureusekraad koos professionaalse õpetajakoolitusega on piisav.
Riigid, kus on magistrikraadi nõue ja kus nad PISA 2022 matemaatika pingereas paiknesid:
- Tšehhi (17).
- Inglismaa (12).
- Eesti (7).
- Soome (20).
- Prantsusmaa (30).
- Saksamaa (24).
- Island (37).
- Itaalia (30).
- Poola (13).
- Portugal (29).
- Slovakkia (35).
- Sloveenia (19).
- Rootsi (22).
See näitab selgelt, et kõrged õpitulemused ei sünni magistrikraadi kohustusest, vaid õpetamise kvaliteedist, töötingimustest ja juhtimisest.
PISA 2022 tulemused näitavad, et mitmed Eestist kordades suurema rahvaarvuga tippriigid (nt Jaapan, Lõuna-Korea, Kanada ja Holland) saavutavad kõrgeid õpitulemusi bakalaureusenõudega õpetajatega. Nendes haridussüsteemides on õpetajaks saamise miinimumnõudeks enamasti bakalaureusekraad, mitte magistrikraad.
Eesti on samal ajal 1,3 miljoni elanikuga väikeriik, kus õpetajatelt nõutakse magistrikraadi, kuigi õpetajate nappus on süvenemas, tööjõud kahaneb ja rahvastik vananeb. See seab õpetajaametile kõrge ajakulu ja rahalise barjääri ning piirab järelkasvu.
Suuremad riigid suudavad väga häid õpitulemusi saavutada ka paindlikumate kvalifikatsiooninõuetega, mis viitab, et õpetajate kvaliteeti ei määra üksnes kraadi tase, vaid kogu koolituse ja tugisüsteemi toimimine. Seetõttu on põhjendatud küsida, kas Eesti senine magistrinõue – ja lisanduvad kutsekomisjonid – on väikeriigi tingimustes jätkusuutlik või tuleks kaaluda paindlikumaid lahendusi, mis tagaksid õpetajate järelkasvu ilma hariduse kvaliteeti kahjustamata.
Kui probleem on järelkasv, miks lahendus on paber?
Riigikogus menetletava õpetajate karjäärimudeli seletuskiri on ühes asjas aus: õpetajate järelkasv on kriisis. Uusi õpetajaid tuleb peale liiga vähe ja liiga paljud lahkuvad ametist. Probleem on õigesti diagnoositud, kuid pakutud lahendus ei ole tõendatud ega lahenda juurpõhjuseid.
Ja siit algabki analüütiline tühimik. Nagu näitas ka eelnõu teine lugemine riigikogus, ei ole karjäärimudeli loojad vaatamata saadikute korduvatele küsimustele suutelised välja tooma numbrilist mõjuanalüüsi. Sh arvestades ka võimalikke negatiivseid stsenaariume ainsa esitatud positiivse stsenaariumi kohta. Tallinna Ülikooli haridusinnovatsiooni prorektor Kristi Klaasmägi on tabavalt märkinud, et õpetajate karjäärimudeli puhul on unustatud alternatiivkulu: mida me selle süsteemi nimel tegemata jätame. Sama muret jagavad ka koolipidajad, kes peavad need lubadused kuidagi rahaliselt ellu viima. Rõuge vallavanem Britt Vahter on osutanud, et omavalitsused ei vaja süsteemi, mis lisab bürokraatiat, kuid ei vasta küsimusele, kust tuleb raha.
Iroonilisel kombel loetleb seletuskiri ise väga täpselt õpetajate järelkasvu nappuse juurpõhjused, milleks on suured erinevused juhtimiskvaliteedis, keeruline töö- ja pereelu ühildamine, liiga suur töökoormus, ebapiisav tugi, piiratud karjäärivõimalused ja õpetajaameti madal atraktiivsus.
Kuidas täpselt lahendab karjäärimudel neist ühegi?
Karjäärimudel saab toimida vaid stabiilses olukorras, kuid õpetajate tööturg on sügavalt tasakaalust väljas, õpetajaid ei ole piisavalt ja koolidel puudub valikuvabadus (konkurss). Kui süsteemis ei ole inimesi, keda arendada ja kes saaks areneda, hakkab karjäärimudel paratamatult toimima filtreerimise ja vaesuse ümberjagamise, mitte järelkasvu tööriistana. Sellises olukorras ei motiveeri täiendavad lävendid, komisjonid ja portfooliod kedagi süsteemi sisenema, vaid kiirendavad sealt lahkumist.
Karjäärimudel eeldab, et õpetajal on aega, energiat ja turvatunnet panustada oma arengusse, kuid praegu kulub see ressurss ellujäämisele ja ülekoormuse kompenseerimisele. Kui tööjõuturul on puudus, tuleb esmalt stabiliseerida baas ehk töötingimused, palk ja tugi. Alles seejärel saab rääkida karjäärimudelist kui arenguvõimalusest.
Töökoormuse langetamise asemel see hoopis paisub
Ülekoormus on üks keskseid põhjuseid, miks õpetajad ametist lahkuvad. Samal ajal lubatakse karjäärimudelis alustavale õpetajale, et 25 protsenti tööajast jääb enesearenduseks ja kvalifikatsiooni omandamiseks.
Teeme lihtsa arvutuse. Õpetaja ametlik töönädal on 35 tundi. 25 protsenti sellest on 8,75 tundi nädalas ehk üle ühe täistööpäeva. Küsimus on lihtne: kes teeb sel ajal õpetaja töö ära?
Loogika eeldab, et selle töö teevad ära kas lisaks palgatud õpetajad või mentorid, seega teised õpetajad, enamasti needsamad vanem- ja meisterõpetajad, kelle töökoormus on juba praegu kõrge ja kellele lisanduvad ühiskondlikud, arenduslikud ja juhendamisülesanded. Mõjuanalüüsi selle kohta, kui palju mentortunde tekib, kes need tunnid teeb, kuidas neid rahastatakse ning kas see vähendab või hoopis suurendab koormust, ei ole.
Veelgi kõnekam on asjaolu, et kavandatav mudel eeldab uute (rohkete) komisjonide loomist. See tähendab paratamatult lisakoormust tegevõpetajatele, eriti neile, kes on juba kõrgematel karjääriastmetel ja kelle töökoormus on niigi suur.
Ja see kõik on eriti irooniline riigis, kus me juba niigi kurdame, et õpetaja tööaeg kulub liiga sageli kõigele muule kui õpetamisele.
197 ja 394 eurot bürokraatia eest
Haridustöötajate Liidu prognoosi järgi on õpetaja ja vanemõpetaja palgavahe ligikaudu 197 eurot kuus (1970 vs 2167 eurot), vanemõpetaja ja meisterõpetaja vahe 394 eurot (2167 vs 2561 eurot). Selle nimel peab õpetaja koostama mahuka portfoolio, tootma dokumente ja käima komisjonide ees oma töö kvaliteeti tõestamas. Selle nimel peaks alustav õpetaja astuma magistrantuuri, tegema seda kogu muu elu arvelt.
2024. aasta tööturuandmed näitavad, et näiteks Harju maakonnas teenib magistrikraadi ja õpetajakutsega matemaatikaõpetajaks õppinud inimene väljaspool kooli keskmiselt umbes 400 eurot rohkem kui koolis töötav kolleeg. Ilma komisjonideta. Ilma portfooliota. Ilma bürokraatiata. Ja sageli väiksema stressiga. Sellises olukorras ei ole lahkumine emotsionaalne, vaid ratsionaalne otsus.
Olen igati nõus, et õppivaid õpetajaid tuleb väärtustada. Kuid kui magistriõpe ise ei ole piisav tõend professionaalsest arengust, tekib paratamatult küsimus, miks me siis magistriõpet üldse usaldame. Miks on vaja eraldi komisjone ja miks peab õpetaja oma töö kvaliteeti tõestama keskkooliõpiku paksuste portfooliote abil? Kui kõrgharidus ei ole usaldusväärne märk arengust, siis ei ole probleem õpetajates, vaid süsteemis, mis ei usalda ei õpetajat ega ülikooli.
Probleemi juur on ikkagi see, et õpetajate palga baastase on madal. Selle reipama tõstmise asemel oleme suundumas bürokraatlikuma süsteemi suunas, kus eirame turukonkurentsi muu tööturuga.
Ainus karjäärimudelita riik, aga üks karmima kraadinõudega
Karjäärimudeli üks sügavamaid probleeme on mõisteline. Kvalifikatsioon ja professionaalne pädevus on omavahel segi aetud. Nagu olen ka varem kirjutanud, kvalifikatsioon≠sertifikatsioon. Huvitav on see et ka OECD (PISA) kasutab õpetajatest rääkides sertifikatsiooni mõistet, sertifitseeritud õpetajad, ent Eesti kasutab kvalifikatsiooni mõistet ja seda üsna ebaõnnestunult.
Sertifikatsioon tähendab formaalset, ametlikku paberil tõendamist, et inimene vastab mingitele miinimumnõuetele, mis on kirjalikult fikseeritud ning asutus on selle heaks kiitnud. Kvalifikatsioon tähendab tegelikku professionaalset võimekust ja oskusi, mitte formaalset paberit. Teadusuuringud kinnitavad, et õpetajakvalifikatsioonide tõstmine ei paranda õpilaste õpitulemusi, kui õpetajal endal puudub tugev ainepädevus.
Praegu ütleb paber “kvalifikatsiooniga”, aga ainepädevuse kohta ei ole riigil süsteemset ülevaadet, tehes ulja eelduse, et kõik õpilaste ees olevad “kvalifikatsiooniga” õpetajad omavad seda paberit ka aines, mida nad õpetavad. Praktikas teab ilmselt vaid koolijuht, kas matemaatikat õpetav õpetaja on ka matemaatikat õppinud.
Kuidas edasi?
Kui eesmärk on õpetajate järelkasv, siis ei piisa karjäärimudelist kui õiguslikust konstruktsioonist. Vaja on otsuseid, mis muudavad õpetaja töö päriselt paremaks:
1. Alustada sellest, miks õpetajad päriselt lahkuvad: juhtimiskultuurist.
Kõige olulisem juurpõhjus, miks õpetajad koolist lahkuvad, ei ole kvalifikatsiooni puudumine, vaid juhtimiskultuuri ja töökorralduse kvaliteet. Seda kinnitavad nii teadusuuringud kui ka õpetajate endi tagasiside.
Koolid ei konkureeri omavahel. Koolid konkureerivad muu tööturuga töökultuuri, juhtimise ja töötingimuste poolest. Seetõttu peaks õpetajate järelkasvu keskmes olema koolijuhtide valiku, toe ja arendamise kvaliteet, et nemad omakorda saaks õpetajate töötingimusi parandada.
2. Tunnistada tööturu reaalsust: tõsta baastaseme palka (2026. aastal on õpetaja palga alammäär 1970 eurot).
Eesti õpetajakoolitus ei ole ebaõnnestunud. Õpetajaks õppijaid tuleb piisavalt ja koolitusnumbrid järjest kasvavad. Meil on kvalifitseeritud õpetajaid, probleem on selles, et nad ei püsi. Eestis on juba praegu 2300 õpetajat, kes on õigete paberitega ent ei tööta koolis.
Ja põhjus on lihtne: baastaseme palk ei ole konkurentsivõimeline (lisaks ebamõistlikud töötingimused). Kui matemaatika, loodusteaduste või keelte taustaga inimene teenib väljaspool kooli sadu eurosid rohkem – ilma lisapaberite, komisjonide ja portfoolioteta –, siis ei ole küsimus motivatsioonis, vaid ratsionaalses valikus. Karjäärimudel ei too uusi inimesi süsteemi, kui algtaseme töö ei ole elujõuline. Karjäärimudel võib küll sorteerida olemasolevaid õpetajaid, aga järelkasvu see ei loo.
3. Asendada lootus arvudega, teha haridusökonoomiline mõjuanalüüs.
Õpetajate karjäärimudeli seletuskiri riigikogule eeldab, et karjäärimudeli kehtestamine motiveerib õpetajaid, vähendab lahkumist ja parandab kvaliteeti, kuid ei esita selle kohta ühtegi kvantitatiivset seost ega alternatiivset (riski)stsenaariumi, mis on tõsine puudus eelnõu puhul, mis mõjutab enam kui 17 000 õpetaja tööelu ning enam kui 160 000 õpilase tulevikku.
Vaja on realistlikku mõjuanalüüsi, millele on viidanud ka Eesti Linnade ja Valdade Liidu haridusnõunik Robert Lippin. Planeeritav mudel ilmestab süsteemset vastuolu eesmärkide ja vahendite vahel. Karjäärimudel ei tohi põhineda usul, et “küll hakkab tööle”.
Kallis eksperiment
“Minevikku tasub meenutada selleks, et mitte korrata sama viga ja jõuda kümne aasta pärast samasse punkti.”
Oluline on ka silmas pidada, et me oleme seda juba korra teinud. Isegi riigikogus olev karjäärimudeli seletuskiri tunnistab, et Eestis kehtis õpetajate atesteerimis- ja karjäärimudel kuni 2013. aastani ja see kaotati, kuid jätab täielikult analüüsimata, miks toonane mudel ebaõnnestus ja miks seekord peaks tulemus olema teistsugune. Minevikku tasub meenutada selleks, et mitte korrata sama viga ja jõuda kümne aasta pärast samasse punkti.
OECD ja Euroopa Liidu õigusloome põhimõtted rõhutavad, et enne uue süsteemi kehtestamist tuleb hinnata, kas ja kuidas see tegelikult tööle hakkab, milliseid kulusid see kaasa toob ning kas on olemas lihtsamaid ja tõhusamaid alternatiive.
Kui mõjuanalüüsi ei tehta, suureneb risk, et seadus ei lahenda probleemi, vaid tekitab uusi ning sageli just seal, kus süsteem on niigi pinges. Haridusreforme käsitlevad teadusuuringud näitavad, et kui muudatusi tehakse ilma mõjuanalüüsita, alahinnatakse kõige sagedamini just alternatiivkulu, eriti seda, kui palju aega ja raha hakkab kuluma uuele haldusele. Õpetajate karjäärimudelis tähendab see komisjonide ja dokumenteerimise kasvu, mille tegelik hind makstakse õpetamiseks kuluva aja arvelt, mõõdetuna nii ajas kui ka rahas.
Õpetajate karjäärimudeli puhul palutakse riigikogul uskuda, et keerukam süsteem, rohkem nõudeid ja lisabürokraatia hakkavad iseenesest vähendama õpetajate puudust ja parandama kvaliteeti. Ilma selgete arvutuste ja realistlike stsenaariumideta ei ole see tõenduspõhine poliitika, vaid kallis eksperiment, mille riski kannavad õpetajad, koolipidajad ja lõpuks õpilased.
Olemasoleva analüüsi põhjal ei ole põhjust eeldada, et kavandatav karjäärimudel täidaks oma seatud eesmärki, mistõttu oleks põhjendatud selle kehtestamine edasi lükata kuni mõjuanalüüsi ja realistlike alternatiivide olemasoluni.
Viimast palvet tugevdab seegi, et õpetajate ühtlasest töötasu alammäärast loobumist ei toeta ligikaudu 40 haridusega seotud organisatsiooni, mis näitab, et otsusel puudub laiapõhjaline toetus ning see ei ole veel küps.