Kuigi väga sageli kohtab “gallupeid” sellest, kui väga eurooplased pidavat Euroopa Liitu armastama, kisub asi üha enam sinnapoole, et ühendus hakkab “musta auku” kukkuma. Seejuures ei ole inimesed mitte Euroopa Liidu kui institutsiooni, vaid selle vastu, mis on temast saanud viimase 20 aasta jooksul, mil on rahvusriikide liidust üle mindud föderalismi juurutamisele ning kardinaalselt eemaldutud EL-i alusdokumentide põhimõtetest.
EL on muutunud ebademokraatlikumaks. Oluliselt on piiratud sõnavabadust (nüüd tehakse seda nn vaenukõneseaduse kaudu ka Eestis). Võim koondub üha enam mittevalitavate institutsioonide kätte (Euroopa Komisjon). Brüssel võtab üha rohkem võimu enda kätte ja survestab üha enam liikmesriike.
Euroopa Liit jätkab ainsana hukatuslikku rohepööret, muutes ühenduse maailmamajanduses üha konkurentsivõimetumaks. Brüssel jätkab illegaalse immigratsiooni ja inimkaubanduse soodustamist, kosmeetilised katsed seda piirata on seotud immigratsioonivastaste “paremäärmuslaste” üha kasvava populaarsusega, nagu eri tippametnikud on tunnistanud. Euroopa jätkab ainsana nn uusväärtuste pealesurumist, samas kui USA (ka Ungari ja Slovakkia) on teatanud, et on ainult kaks sugu, mees ja naine, ning just homoagenda levitamise on Lääs kaotanud osa Kolmandast maailmast (eriti Aafrika) Venemaale ja Hiinale.
Euroopa Liit on enda sõjaliselt ära nõrgestanud ja Ameerikast sõltuvaks teinud, kusjuures see on takistanud ka Ukraina abistamist. Poliitiliselt on Euroopa sisuliselt “suurjõudude” seast kõrvaldatud, temaga ei arvestata eriti.
Seejuures jätkab Brüssel liikmesmaadega norimist, enamasti ideoloogia alusel (homo- ja sooideoloogia). Reas maades on Brüssel sooritanud võimupöördeid (Rumeenia, Poola). Pärast äärmisliberaalset pööret Poolas (kus on siiski konservatiivne president) jäi Ungari esialgu üksi, kuid nüüd on taastumas Visegradi blokk koos Tšehhi ja Slovakkiaga, Bulgaarias toimusid laialdased meeleavaldused euro kasutuselevõtu vastu.
Brüsselil on kehvad suhted ka mitme läänepoolse liikmesriigiga – näiteks ei taha Belgia kaasa minna Vene varade konfiskeerimisega, sest see ähvardab riiki ennast suurte materiaalsete kaotustega. Paljud liikmesriigid ei ole rahul Ukraina toetusmeetmetega, millega kaasa minnes kahjustavad nad oma majandust. Paljud Brüsseli ettevõtmised, sealhulgas laenude võtmine Ukraina nimel, tagamaks Vene varade konfiskeerimise tagajärgi, jäävad tulevikku maksumaksjate kanda, on täis riske ja ähvardavad euroala ebastabiilsusega.
Seejuures jätkab Brüssel põikpäist poliitikat nii süsinikuneutraalsuse eesmärgi, illegaalide jaotamise, homoagenda pealesurumise, liikmesriikide suveräänsuse piiramise, üleliiduliste majanduslikult ohtlike ettevõtmiste jätkamise kui ka demokraatia piiramisega. Brüssel ei õpi sellest, mis toimub mujal maailmas, muutudes üha enam üksikuks amokijooksjaks.
Lisaks vapustavad Brüsselit üha uued korruptsiooni – ja muud skandaalid, millesse on segatud Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen, endine välispoliitikajuht Federica Mogherini ja praegune Kaja Kallas, suhted USA-ga halvenevad, Vene-oht samas kasvab. Euroopa Liit muutub ka sisemiselt üha ebastabiilsemaks, seda vapustavad sisserändetaustaga kuritegevus, terrorism ja kultuurisõjad, traditsionaalse ühiskonna ja “uusväärtuste” kokkupõrked. Kõik see jätab mulje, et üks impeerium hakkab kokku vajuma ja seda üritatakse koos hoida totalitaarsete võtetega.
Ja üha rohkem räägitakse sellest, et tänane Euroopa Liit on katastroofiliselt oma aluspõhimõtetest taandunud ja ainus võimalus ühendust päästa on naasmine rahvusriikide liidu juurde. “-exiti”-mõtted muutuvad üha tavalisemaks.
Uued Uudised