Vaidlus kõrghariduse rahastamise üle on uute halduslepingute valguses kuumem kui kunagi varem. Meie arvates on positiivne, kui diskussiooni kaasatakse võimalikult laia ringkonda, sest kõrgharidus pole pelgalt hariduspoliitiline küsimus, see mõjutab pikas perspektiivis Eestit laiemalt ning otsused ei tohi sündida kabinetivaikuses või nn kõrgliiga ja väikese seltskonna läbirääkimistes. Kõrghariduses peitub majanduse ja ühiskonna tulevik.
Majandusteadlaste jaoks on siin kaks kriitilist küsimust: kes juhib ja kes maksab?
Parafraseerides nobelist Roland Coase’i: kui omandiõigused pole selged, ei sünni ka parimat kokkulepet juhtimises ega rahastamises. Kelle oma siis on kõrgharidus?
Eestis kuulub kõrgharidus meile kõigile. Õppija haridus kuulub inimesele endale, kuid süsteem ja infrastruktuur on kollektiivne, kuna ühiskond saab tervikuna sellest kõige rohkem kasu võrreldes iga üksiku inimese erakasuga.
Kollektiivne kõrghariduse pakkumine on korraldatud autoomsete asutuste (meie näitel ülikoolide) kaudu, kellel on akadeemiline vabadus ja vastutus hariduse pakkumise ja kvaliteedi eest ning Eesti Vabariik haridusministri isikus (koos valitud riigikoguga) vastutab kõrghariduse raamistiku, seadusandluse ja rahastamise eest.
Diskussioonides kerkivad vastandused: tasuta vs tasuline haridus, kõrgharidus vs kutseharidus, teadus vs innovatsioon, insenerid vs sotsiaalteadlased, ingliskeelne vs eestikeelne.
Perspektiivide paljusus näitab selgelt, et hariduse valdkonnas on palju üksteisega seotud ja pikalt lahendamata sõlmküsimusi. Need kõik on olulised tasakaalukohad, kuid kes paneb paika kaalukeele? Kas riik peab sekkuma rohujuure tasandil? Ja mis veel tähtsam: kas riigil on selleks võimekus? Analüüsime seda lähemalt majandushariduse näitel.
Eesti kogemus näitab, et riigil kui poliitilise võimu ja bürokraatia kooslusel ei ole paraku alati võimekust teha kvaliteetseid otsuseid ning lootus, et otsese reguleerimisega saavutatakse soovitud eesmärgid, ei ole isetäituv unistus.
Riik on püüdnud viimase 15 aasta jooksul väga tugevalt reguleerida majandusalast kõrgharidust (kõlab nagu nõukaaeg, kuid selline on olnud tulemus tasuta õppe, vastutusvaldkondade jagamise ja välistudengite rohkem- ja vähemlubamise negatiivses sünergias). Väidame, et seda on tehtud ebaõnnestunult ja tervikuna Eesti majanduse arengut kahjustavalt. Mis läks valesti?
Tasuta kõrgharidus kõigile. Kas tõesti?
Rahvusvaheliselt on majanduse ja ärijuhtimise magistriõpe (MBA, EMBA) prestiižikas ja kulukas ning maksjaks on enamasti õppija. Eestis keelati õppetasu küsimine täiskoormusega eestikeelsetel õppekavadel ning riik andis tasuta kõrghariduse reformiga sõnumi: “Riik maksab, sina ei pea maksma.”
Kõrghariduse väärtus võis sellega saada kahjustada läbi tasuta pakkumise kvaliteedimüüdi: “Kui see on tasuta, kas see on ka väärtuslik?” Igal juhul kadusid selle reformi tulemusena Tartu Ülikoolis eestikeelsed magistritasemel tehnoloogiajuhtide, finants- ja turundusjuhtide programmid (tasuta ei jaksanud ja tasulist ei tohtinud pakkuda).
“Kust saavad sellised ettevõtted endale kvaliteetse haridusega töötajaid, kes viiks ettevõtte järgmisele arenguastmele?”
Ingliskeelne õpe, mis asemele tekkis, pole iseenesest halb, see toob siia rahvusvahelist talenti, keda palkavad globaalsed edukad ettevõtted nagu Pipedrive, Bolt, Ericsson jt. Kohalikud traditsioonilisemad ettevõtted rahvusvahelisi tudengeid ei palka. Seega, kust saavad sellised ettevõtted endale kvaliteetse haridusega töötajaid, kes viiks ettevõtte järgmisele arenguastmele?
Riigi tellitud ja makstud SA Kutsekoja raport ütleb, et puudus on kõrgharidusega arvestusala ja eriti ärinõustamise spetsialistidest (viimaseid on vaja aastaks 2032 koguni 3036 varasema 2040 asemel, lisaks on suur osa vanemaealisi, kes vajavad asendamist (OSKA, 2024)). Samal ajal on riik andnud ülikoolidele otsese korralduse selle valdkonna õpet kokku tõmmata. Selgelt on halduslepingud ja OSKA suunised teravas vastuolus.
Praegu on TÜ majandusteaduse bakalaureuseõppes konkurss jõudnud tasemeni, et sisse saamiseks peab gümnaasiumilõpetaja tegema matemaatika ja eesti keele eksami mõlemad vähemalt 90 punkti peale 100-st ehk latt on viimaste aastate noorte suure huvi tõttu päris kõrgel. Kui keegi isegi tahaks oma raha eest eestikeelsel õppekaval majandusteadust õppida, siis TÜ-s ta seda teha ei saa. Vajaksime paindlikku lahendust, kuna soovijaid ja riigi vajadust ju on.
Kas hetkeseisu regulatiivses ruumis on siis tõesti ainus lahendus otsida mõnd sponsorit, kes rahastaks lisakohti ning laseks noortel tasuta majandust õppida? Riigi vastutus on luua regulatiivne keskkond, mis ei põhjusta heaolukadu, vaid vastupidi. Nüüd me näeme riigi tegevuse otsese tulemina heaolukadu nii majanduse kui ärijuhtimise valdkonna kõrghariduse pakkumise kujundamises.
Ülikoolide dubleerimise lõpetamine. Kas tark otsus?
Riik jagas ärijuhtimise ja majandusteaduse kahe suurema ülikooli vahel eelmiste halduslepingute sõlmimisel – TalTechi vastutusvaldkond on ärindus ning TÜ-l majandusteadus. Paberil lihtne tehe, aga praktikas see ei toimi, kuna väike riik ei saa endale lubada kallist eraldamist ei ühes ega mitmes kõrgkoolis.
Ärijuhtimise programmide akrediteerimisel nõutakse majandusteaduse aluste õpetamist ärijuhtidele (rahvusvahelise keskmisena u 20 protsenti ulatuses õppekavast). Ärijuht ilma majandusteaduseta on nagu kokk, kes ei tea, mis temperatuuril vesi keeb (vastupidine näide kehtib ka). Pikemalt sellest, miks on parem ja odavam mõlemat valdkonda koos õpetada, on kirjutanud Sepp ja Ukrainski.
Seni on konkurents TalTechi ja TÜ vahel tõhusalt toiminud just ärijuhtimise alases õppes (TalTechis eesti- ja inglisekeelne ja TÜs tasuline inglisekeelne ärialane õpe). See on toonud avaõiguslikesse ülikoolidesse Eestis nende valdkondade rahvusvahelised akrediteeringud ja auhinnad. Siin-seal kõlab kriitika ülikoolide dubleerimise kohta, majandusteadlased ise on siiski veendunud, et eluterve konkurents viib meid edasi, valdkondlik monopol tapab arengu. Eelkõige, miks sellega riskida seal, kus on võimalik kriitiline mass saavutada eraraha kaasates magistri-, kuid miks mitte ka doktoriõppes?
Seni negatiivseks tembeldatud dubleerimisest on võimalik saada hoopis kasu igas ülikoolis, kuna ärijuhtimise kompetentsid on ka teaduse praktikasse jõudmise lahutamatu osa. Ülikoolides nähakse rahvusvaheliselt innovatsiooni vedureid, kasvavalt partnerluses erasektoriga. Seda kinnitab ka meie teaduskonna kogemus. Miks me kardame olla edukad?
“Lõikame umbrohul ladva maha!”
Inseneride nappuse lahendamiseks vähendati (umbrohuna tajutud) ärinduse õppekohti ekslikul eeldusel, et need valdkonnad konkureerivad sama profiiliga tudengitele. Tulemus? Ärindus pungus (riigi raha eest) hoopis rakenduskõrgharidusse ja kutsekoolidesse.
Rektorite Nõukogu aruanne toob välja, et kümne aastaga proportsioon pöördus seisust 56:44 kõrghariduse kasuks, 39:61 kutsehariduse kasuks. Tasuta õppurite arv vähenes kõrghariduses 188 võrra aastas ja kasvas kutsehariduses 341 võrra aastas (aastate 2010 ja 2025 võrdlus). See otsus ignoreeris nii noorte inimeste ärijuhtimise õppimise soovi kui ka käsitles kõrgharidust suletud süsteemina.
Eesti juhtimisvaldkonna valmiva uuringu raames läbi viidud intervjuud siinsete ettevõtete juhtidega toovad selgelt välja järelkasvu puuduse. Sealjuures ei kurdeta mitte üksnes selle üle, et keeruline on värvata häid spetsialiste, vaid pigem näevad juhid kitsaskohta selles, et noortel puudub “laiem pilt” ja arusaam nii riigi kui majanduse toimimisest.
Kahjuks ei kujune see nn laiem pilt pelgalt kutsehariduse baasil. Ammu on räägitud T-kujulisest haridusest, kuid kas riik on teinud midagi selleks, et ülikooli lõpetajatel oleks võimalik lisaks kitsale erialale (nt inseneeria, robootika, IT) omandada juurde laiapõhjalisi teadmisi nii riigi kui organisatsioonide toimimisest? See viib meid järgmise küsimuseni.
Kutseharidus odavam, aga kas kestlik?
Riigi soov suunata noori üha enam kutseharidusse päädib sellega, et me valmistame ette suurel hulgal (sic! avaliku raha eest) spetsialiste, kes on üsna kitsa spetsialiseerumisega. Kiirelt tuleks analüüsida ja ümber mõtestada, milliseid ameteid tasub õpetada ja milliseid mitte tehisintellekti arengu kontekstis.
Näiteks kutsehariduse ametitest raamatupidaja, andmesisestaja ja (müügi)sekretär on seesugused, mis kaovad tänu tehisintellekti arengule tõenäoliselt esimesena. Seevastu ettevõtete juhid, kelle ülesanded on komplekssemad ning enam kriitilist mõtlemist eeldavad võivad tunda end suhteliselt muretult. Kui üldse, siis on nemad ühed viimased, kes tänu tehisintellektile oma töö kaotavad.
Tehisintellekti majanduslikku mõju uurinud teadlased (Agrawal, A., Gans, J., & Goldfarb, A. (2022). Power and prediction: The disruptive economics of artificial intelligence. Harvard Business Review Press) prognoosivad järgmist. Kuna tehisintellekt suurendab paralleelset vajadust nii otsustamise kui andmete järele (olles esialgu pelgalt ennustusmasin), siis tekib riikide haridusnõudluses lõhe.
Riigid, mis suudavad tõhusamalt tehisintellekti kasutada, näevad tööturul hüppelist nõudlust kõrghariduse järele, samas kui mahajääjad spetsialiseeruvad kutseõppele tehisintellekti toega rollides (ehk allhanke riikidena).
Ilmselt kehtib ka vastupidine seos, kus meil on hetkel veel ajalooliselt kujunenud suhteline eelis ja me ei pruugigi ainult alltöövõtjaks jääda. Küsimus, on selles, millise tootlikkuse ja rikkuse taseme me ise riigina valime. Poliitikal on loomulikult võtmeroll otsuse tegemisel. Ja see on ajakriitiline otsus.
Oluline on küsida, miks avalik ja eraraha peavad käima käsikäes
Majandusteadlastena näeme, et kõrgharidus ei vaja pelgalt rahastamist, vaid strateegilist mõtlemist. Küsimus pole ainult “tasuta või tasuline” ehk “odavam või kallim” variant, vaid see, kuidas tagada inimeste konkurentsieelised (hariduse kättesaadavus), tulevikuoskustele tuginev haridus ja kogu Eesti majanduse areng tehisintellekti ajastul.
“Vähetähtis pole loomulikult ka (eestikeelsete) õppejõudude-teadlaste järelkasvu kindlustamine.”
Suuremad riiklikud investeeringud ülikoolidesse on olulised, seda võib pidada lausa kaasaegse ühiskonna hügieeniteguriks. See tagab võrdse ligipääsu kõrgharidusele ja sotsiaalse mobiilsuse, mis on tähtis eelkõige bakalaureuse taseme kõrghariduses ning annab samal ajal võimaluse tõsta teadustegevuse kvaliteeti. Vähetähtis pole loomulikult ka (eestikeelsete) õppejõudude-teadlaste järelkasvu kindlustamine.
Riiklikest investeeringutest siiski üksi ei piisa. Majandusmudelid näitavad, et haridussüsteemide tõhusus kasvab siis, kui avalik raha kombineeritakse erasektori panustega, olgu selleks siis õppemaksud, ettevõtluskoostöö või sihtotstarbelised annetused. Avalik raha vähendab riske ja loob baasinfrastruktuuri, samas kui eraraha toob turu distsipliini hariduse pakkumisse ja aitab siduda õppekavasid tööturu vajadustega (see on oluline eelkõige magistri- ja doktoriõppes).
Kui riiklik rahastus ületab teatud suhtelise piiri selles süsteemis – ehk riik püüab kõike kontrollida –, tekivad paratamatult kahanevad tulud ja iga lisanduv euro annab järjest vähem kasu.
Lahendus? Nutikad poliitikad, mis soodustavad partnerlust: maksusoodustused, koostööprojektid ja paindlikud õppemaksude kehtestamise skeemid. Kõrghariduse tasakaalustatud rahastamine ei ole pelgalt finantsküsimus, vaid investeering innovatsiooni, inimeste heaolusse ja meie enda riigi kestlikku arengusse.
Üks oluline praktiline soovitus veel. Otsustajad, aga ka kõrghariduse kohta niisama arvajad, võiksid tutvuda praegu pakutava kõrghariduse sisu ja vormiga, selmet kasutada juhtimisotsuste alusena omaenda mälestusi ülikooliajast. Tulge meile külla ja vaadake, mis ülikoolides toimub, nii saame kõik kvaliteetsema arutelu.