Kunstniku sõnul sünnivad tema abstraktsed teosed juhuslikkuse ja teadliku valiku sümbioosis. Suuri formaate eelistav Liisa Jugapuu peab väiksemate piltide loomist suure(ma)ks väljakutseks. Kuna galerii Truus ruum on üpris piiratud, esitleb ta seal rohkem just neid.
«Uut näitusekollektsiooni alustan tavaliselt väiksemate töödega, sest nendega ma maadlen ka vaimselt palju pikemalt,» tunnistab ta. «Aga kui suudan need maalid lõpetada, siis mõttes patsutan endale õlale, et koos nendega tulin mugavustsoonist välja!»
«Mugavustsooniks» peab kunstnik suuri maale, mille loomine on väga spontaanne.
«Kui mul on käsil suur töö, siis võtan selle molbertilt maha. Ma ise liigun selle protsessi jooksul palju, keeran pilti ühtpidi, keeran teistpidi. Aga väikse töö puhul seisan paigal ja tõstan seda samuti eri asendeisse ning ragistan ajusid. Näiteks galeriis Truus on mul väljas väike lõuend «Rohelise kuju», mida tegin ülikaua ja siis ühel päeval sai see justkui hingetõmbega valmis. Tasakaalu leidmine abstraktsel maalil, väikesel eriti, on keeruline. Mäletan, kuidas kunstiakadeemias ütles juhendaja Jaan Toomik hindamisel mulle, et kas ma prooviksin panna suurt värvilaiku oma maalidele, et teised värvid tuleksid esile. Kooli ajal olid mu pildid kribud, aga nüüd olen püüdnud seda nõuannet järgida,» selgitab Jugapuu, lisades, et väikses formaadis ei saa suurt laiku panna, sest see katab lõuendi ära.