Roos Lisette Parmase tõlkes on «Uskuja» õnnestunud vaste originaalpealkirjale «The Christians». Nimelt uskuja, mitte usklik – avar(dav) sõnavalik, pealekauba mitmuse («Kristlased») muutmine ainsuseks, seegi paneb küsivalt proovile iga vaataja sügavalt isikliku, sisemise samastumise võime, tahte, vapruse. Vaekaalul kahtlused ja usaldus. Aga ehk peitub siin kergelt humoorikas teatraalne järjepidevus, lavastas ju Märt Pius 2021. aastal Hnathi näitemängu «Red Speedo», mille pealkirjaks Paavo Piigi tõlkes sai «Ujuja».
Taeva(!)saali on kunstnik Kaia Tungal muutnud askeetlikuks kirikuks, igavikumõõtme loovad valgus ja muusika. Koguduse ja koori pingid kahel pool vastakuti, nii jäädakse laval üksteisega silmitsi. Ka publik paikneb kahes sektoris, mis omakorda lubab pilkudel kohtuda või, vastuoksa, tahaks mistahes põhjusel silmsidet vältida.
Pea- ja nimitegelane, pastor Paul (Alo Kõrve) toob oma jutluses kohe sõrendatult esile eraelulise meenutuse, milles ristumas tugev tung suhelda ja ületamatu vahemaa meie vahel. Suhteliselt lühikese, aga harukordselt pingestatud lavaaja vältel kasvab see vägevaks üldistuseks.