Olete ligi kolm aastakümmet elanud kahe kodu ja kahe kultuuri vahel. Kuidas see kõik alguse sai ja mis hoiab teid endiselt Eestiga nii tugevalt seotud?
1994. aastal läksin õppima Viini – ja võib öelda, et sellest hetkest algas uus etapp minu elus. Kõik juhtus nii kiiresti ja ootamatult, nagu väike tsunami, aga seda kõige paremas mõttes. Õpingud viisid mind edasi ning igal sammul hakkasid avanema uued võimalused ja aegamööda kujunes Viinist minu uus kodu. Olen sinna rajanud oma elu ja pere ning märkamatult on sellest saanud juba üle kolmekümne aasta.
Aga Eestiga on mul endiselt väga tugev side. Siin on mu juured, vanemad, vend oma perega, sõbrad. Ja muidugi muusika. Tänu muusikale olen saanud ikka ja jälle Eestisse tagasi tulla, olla ühenduses Eesti publikuga. See tunne on alati südantsoojendav.
Mis teid praegu kõige rohkem loominguliselt käivitab või inspireerib?
Mind inspireerib kõige rohkem elu ise – inimesed minu ümber, kohtumised, lood, mida kuulen ja näen. Mida rohkem aega möödub, seda tundlikumaks muutub meel nende väikeste hetkede suhtes, mis kunagi ehk märkamatuks jäid.
Muusika on minu jaoks alati olnud viis mõtestada tundeid ja kogemusi ning praegu tunnen, et looming tuleb eelkõige sügavast sisemisest rahust, aga ka tänutundest.
Mida rohkem olen maailmas liikunud, seda väärtuslikumaks on muutunud teadmine, et mul on juured, kuhu naasta.
Annely Peebo
Mind inspireerib väga ka see, kui saan liikuda eri kultuuride vahel – Viini ja Eesti vahel on nii palju sarnasust, kuid samas ka ootamatut kontrastsust.
Kui vaatate tagasi karjääri alguse pöördelistele aastatele – mis on need hetked, mille üle tunnete praegu kõige rohkem tänu- või uhkustunnet?
Kui mõtlen tagasi oma karjääri algusaegadele, siis kõige rohkem tunnen ma tänutunnet.
Need olid ajad, mil kõik oli uus ja veidike hirmutav, aga samas täis imelist energiat ning tahet õppida.
Olen siiralt tänulik inimestele, kes minusse uskusid ja mulle selle võimaluse andsid. Ja uhkust tunnen ise just nende hetkede üle, kus ma julgesin riskida ja edasi minna, sest need sammud kujundasidki mind selliseks, nagu ma täna olen.
Laval näeb publik pigem suurt vormi ja sära. Aga kes olete lavalt eemal – milline on teie igapäev?
Artistina on mul mitu rolli ja erinevat nägu, aga lavalt eemal olen ma ema, koduperenaine, partner, kokk, aednik ja lihtsalt inimene oma rõõmude ning muredega, kes naudib aega pere ja sõpradega. Mulle meeldib sõbrannadega trennis käia ja oma poegadega tennist mängida. Mul on suur sõprusringkond, kellega iial igav ei hakka, ja pea iga nädal naudime toredaid ühiseid üritusi ning kokkusaamisi.
Elan Viini kesklinnast 12-minutilise autosõidu kaugusel, viinamarjapõldude vahel. Mul on suur koduaed, kus kasvavad kõikvõimalikud marjad ja palju ilusaid lilli. Aias on ka avarad muruplatsid. See aed on minu pingete maandamise koht – naudin seal olemist, töötamist ja seda ilu, mida loodus pakub. See tähendab, et minu elu on palju mitmekülgsem, kui lavalt paistab.
Kuidas on muutunud teie suhtumine koju tulekusse aastate jooksul? Mis tunne on Eestisse naasta?
Aastatega pole see tunne mitte nõrgenenud, vaid pigem süvenenud. Mida rohkem olen maailmas liikunud, seda väärtuslikumaks on muutunud teadmine, et mul on juured, kuhu naasta.
Millised hetked või kohad Eestis panevad alati hinge helisema, kui siia naasete?
Väikesed igapäevased asjad. Kohaliku toidu lõhn, tuttavad tänavad või isegi eestikeelne jutt ümberringi – need hetked annavad erilise sooja tunde. Samuti kannavad lapsepõlvega seotud paigad endas mälestusi, mis ei kao.
Sel hooajal esinete Vanemuises. Kui palju tähendab Eestis laval olemine? Kas kodupublik on teistsugune kui välismaal?
Eestis laval olemine on alati natuke nagu koju tulemine – publik tunneb mind, mina tunnen neid… Laval olemise teeb alati kergemaks õhkkond, milles me oma tööd teeme. Ja Vanemuises esinemine on just seetõttu eriline, sest siin on väga soe õhkkond, toetav juhtkond, ülisõbralikud kolleegid ja kaastöötajad.
Kui teil oleks nädal täiesti vaba aega – kuhu läheksite või kuidas seda aega kasutaksite?
Vaba aeg on minu jaoks võimalus „laadida patareisid“ ja kuulata iseennast – ilma lavade, tähtaegade ja kohustusteta. Ja muidugi aeg koos perega. Need hetked, kus ei pea midagi tõestama ega kuskile kiirustama, on kõige väärtuslikumad.
Reisite töö tõttu väga palju. Mis reisimise juures rõõmustab – ja mis väsitab?
Iga reis on väike vaheldus tavapärasesse rütmi ning see kindlasti värskendab ja hoiab mõtte erksana. Uute kultuuride ja inimestega kohtumine aitab näha maailma erinevatest vaatenurkadest. See kõik rikastab ja annab tunde, et maailm on täis võimalusi.
Aga samas kui reisid palju, väsitab see pidev kohvrite pakkimine ja lahtipakkimine, lennujaamades ootamine. Isegi kui reis ise on põnev, tekib mingil hetkel igatsus kõige tuttava järele.
Rail Baltica ühendab Tallinna peagi kiirelt Euroopa rongivõrguga. Kui palju võiks selline ühendus muuta kultuuriinimeste liikumist ja tööd?
Kindlasti teeb Rail Baltica liikumise Euroopasse kordades lihtsamaks ja kultuuriinimesed saavad kiiremini festivalidele, projektidesse ja sihtpunktidesse. Aga sama lihtne on ka väliskunstnikel Eestisse tulla – see muudaks meie kultuurielu kindlasti palju värvilisemaks ja elavamaks.
Kindlasti teeb Rail Baltica liikumise Euroopasse kordades lihtsamaks.
Annely Peebo
Kas kiire rongiühendus Euroopaga muudaks teie tööelu või ka loomingulist rütmi ning tooks teid sagedamini Eestisse?
Olen alati Eestis käinud ja siin esinenud, sõltumata lumetormidest või epideemiast, nii et see pole mulle mingi üllatus – publik on juba harjunud minu näoga! Lisaks on Eestis alati hea olla ka lihtsalt puhkusel – kodumaist atmosfääri nautida, pere ja sõpradega kohtuda!
Mida ütlete neile, kellele tundub, et kultuur on jäänud kaugeks? Mis võiks tuua nad tagasi kontserdisaali või teatrisse?
Kultuur ei pea olema kauge ega keeruline. Tihti piisab ainult esimesest sammust – tulla kontserdile, teatrisse või näitusele ja lasta end üllatada. Seal saab naerda, kaasa tunda, mõelda või lihtsalt puhata igapäevaelust. Harjumus kultuuri nautida peaks algama juba lapseeast. Eriti rasketel aegadel on see kui teraapia – hetk, mis toob hinge rahu ja aitab taas leida elu rütmi. Kultuur on meie kõigi jaoks, ja tihti toob üks õhtu saalis tagasi selle elu tunde ning meenutab, miks me siin üldse oleme ja milleks elame.
Milline on olnud teie kõige meeldejäävam lavatagune seik või viperus, mida naljaga meenutate?
Lavataguseid seiku on olnud nii palju, et neist saaks kirjutada terve raamatu! Lavatagune elu on veidi nagu spordivõistlus – vahel konkurentsitihe ja pingeline, aga samal ajal täis nalja, ootamatuid momente ning veidraid olukordi. Mõnikord on tunne, et proovid on nagu laste sünnipäevapidu – kõik tahavad tähelepanu, aga kokkuvõttes on kõigil millegi üle naerda ja rõõmustada.