Peale taasiseseisvumist moodustasid keisrilõiked kõigist sündidest Eestis kuus protsenti, mida oli ohtlikult vähe. Viimased 20 aastat on selliste sündide osakaal püsinud WHO soovituste järgi eeskujuliku viiendiku ringis, osutab Tartu Ülikoolis kaitstud doktoritöö.

“Keisrilõige on suur operatsioon ja seda peaks tegema ainult meditsiinilisel näidustusel. Kui naine saab ise sünnitusviisi valida, mõjutab see keisrilõigete osakaalu väga tugevalt,” ütleb Tervishoiukõrgkooli ämmaemanduse õppejõud ja Eesti esimene arstiteaduse doktorikraadiga ämmaemand Kaire Sildver. Tema sõnul on Maailma Tervishoiuorganisatsioon WHO ja Euroopa erialaliidud seadnud praegu keisrilõigete soovituslikuks osakaaluks 15–20 protsenti kõigist sündidest. 

“Keisrilõige on suur operatsioon ja seda peaks tegema ainult meditsiinilisel näidustusel.”

Kuidas näeb selle soovituse valguses välja Eesti ja Soome sünnistatistika, võttis Sildver luubi alla oma äsja kaitstud doktoritöös. Täpsemalt uuris ta võrdlevalt operatiivsete sünnituste osakaalu kummaski riigis aastatel 1992–2023. Selleks vaatas ta mõlema riigi meditsiinilise sünniregistri andmetest läbi kõik 31 aasta jooksul aset leidnud sünnitused. “Eesti on suutnud keisrilõigete arvus hoida pigem Põhjamaade trende, mitte minna kaasa lõunapoolsete riikidega, kus selline sünnitamine on väga sage,” toob Sildver välja.

Eesti tase on põhjamaine

Operatiivne sünnitusabi hõlmab keisrilõikeid, aga ka operatiivset vaginaalset sünnitust ehk vaakum- ja tangisünnitust. Kaire Sildver uuriski kõiki selliseid juhtusid, kus naine vajas lapse ilmale toomiseks arstide sekkumist. Tema sõnul võttis Eesti selles küsimuses läinud kümnenditel paljuski Soomest eeskuju.

“Soomes oli selliste sünnituste tase 1992. aastal 15 protsenti ja tõusis vähe,” toob Sildver võrdluseks välja. Aastani 2019 püsis operatiivsete sünnituste osakaal Soomes 16–17 protsendi ligidal. Nüüdseks on see näitaja tõusnud kas koroonaaja või muude tegurite tõttu Soomes viiendiku juurde.

Eesti jäi iseseisvuse taastamise järel, 1992. aasta seisuga, Soomest üksjagu maha. “Meil ei olnud nii palju võimalusi ja seetõttu oli meie keisrilõigete protsent sel ajal kuus protsenti. See ei läinud juba siis kokku WHO soovitusliku keisrilõigete protsendiga, mis oli sel ajal 15 protsenti,” osutab Sildver. Tema sõnul oleks kuus protsenti võrreldav tänapäevase Aafrika tasemega, kus sünnitusabi on raskesti kättesaadav. Liiatigi on WHO nüüdseks kergitanud oma soovituse määra 15–20 protsendini.

“Põhjamaad – Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island – on tegelikult kõik väga eeskujulikud oma sünnitusabi näitajate poolest.”

Kui 1990. aastate alguses oli Eestis inventari vähe ja kasutada olid veel Nõukogude juhendid, siis sealt peale hakkas kohalik sünnitusabi Sildveri sõnul jõudsalt arenema. Paremaks läksid nii võimalused, tehnoloogia kui ka juhendid. “Umbes 2007. aastal keisrilõigete protsent stabiliseerus ja jäi 19–20 protsendi piiri juurde, mis kestab tänapäevani,” märgib ämmaemand. 

Edaspidi on Eestil õnnestunud Sildveri sõnul üpris hästi soovitatud piires püsida: mõnel aastal on keisrilõikega sündinud 21 protsenti, teisel jälle 20 protsenti lastest. “Kui toon võrdlusena välja teisi Euroopa riike, siis põhjamaad – Soome, Rootsi, Norra, Taani, Island – on tegelikult kõik väga eeskujulikud oma sünnitusabi näitajate poolest,” tõdeb ta. Sama ei saa ämmaemanda sõnul öelda kõikide Euroopa riikide kohta. Näiteks moodustavad Poolas keisrilõiked 44 ja Küprosel 54 protsenti kõigist sünnitustest. 

Sildveri sõnul sõltub niisugune statistika esiteks sellest, kas naistel on võimalik ise oma sünnitusviisi valida. “Teine väga tugev mõjutaja on raha. Kui riik rahastab haiglaid või arste nii, et keisrilõige maksab palju rohkem kui normaalne sünnitus, on haiglal või arstil kasulikum teha rohkem keisrilõikeid,” selgitab ta. Lisaks sõltub operatiivsete sünnituste osakaal riiklikult reguleerivatest juhenditest: kuidas ja kui rangelt need on koostatud ning kui arenenud on ämmaemandus selles riigis. Paljud uuringud on Sildveri sõnul leidnud, et kvaliteetne ämmaemandusabi on üks olulisemaid mõjutegureid. 

Iga haigla statistika loeb

Oma doktoritöös käsitles Kaire Sildver muu hulgas operatiivsete sünnitustega kaasas käivaid riskitegureid. Esimene neist on epiduraali kasutamine. Tegemist on valuvaigistava süstiga, millega tuimestatakse naise seljaaju ümbrus, et vähendada sünnitusvalu. “Epiduraali kasutamine on väga palju sagenenud, kuigi Soomes kasutatakse seda lausa poole rohkem kui meil,” sõnab ämmaemand. Teiseks sünnitavad naised kogu Euroopas üha vanemas eas. “Kui naine on vanem, on tal rohkem kroonilisi haiguseid ja muid riske, mis võivad omakorda tõsta keisrilõike ja ka operatiivse vaginaalse sünnituse ohtu,” seletab Sildver.

Samuti andis ta väitekirja valguses Eesti meditsiinisüsteemile soovitusi, kuidas praegust head taset hoida. “Eelkõige peaks iga haigla ise jälgima oma keisrilõigete trende,” märgib ta. WHO soovitab keisrilõikega sünnitajad jaotada Robsoni kriteeriumitest lähtuvalt kümnesse kategooriasse. Igas rühmas on WHO seatud soovituslikud keisrilõigete piirmäärad. Robsoni kriteeriumid sobivad analüüsimiseks ka operatiivsete vaginaalsete sünnituste puhul. 

“Epiduraali kasutamine on väga palju sagenenud, kuigi Soomes kasutatakse seda lausa poole rohkem kui meil.”

“Kui hakkame piirmäärasid ületama, peame sisse vaatama: miks on keisrilõigete tõus tekkinud?” osutab ämmaemand. Võib-olla vajaksid näiteks esmasünnitajad rohkem tähelepanu. Võib-olla vajaks aga uurimist, miks tõuseb korduvkeisrilõigete arv. Igal juhul peaks lisaks riiklikule statistikale iga haigla Sildveri sõnul eraldi oma statistika põhjal järeldusi tegema.

“Sünnituste arv on languses kogu Euroopas, sealhulgas Eestis ja Soomes. Riikliku tervishoiupoliitika seisukohast on oluline suurendada sündimust, tähtis on pöörata tähelepanu sünnitusviisi valikule,” lisab ta. Igal riigil peab Sildveri sõnul olema hästi toimiv Meditsiiniline Sünniregister. Seejuures on kõrge kvaliteediga registriandmed vajalikud tõenduspõhiste tervishoiupoliitiliste otsuste tegemiseks.

Sellisel juhul saavad Sildveri sõnul edasi areneda nii ämmaemandate kui ka laiemalt kogu sünnitusabi valdkond. Isikustatud andmete analüüs on muutunud keeruliseks, kuna lubade saamine on raskendatud ning sellega kaasnevad suured kulud. See aga mõjutab negatiivselt tervishoiu arengut ning takistab riikidevahelisi võrdlusi ja tervishoiu kvaliteedi analüüse. “Tervishoiupoliitilised otsused, ravijuhendid, registriandmete kogumine ja operatiivsete sünnituste trendide analüüs eri riikides aitavad parandada emade ja vastsündinute tervisetulemusi,” tõdeb Sildver.

Kaire Sildver kaitses doktoritöö “Operative deliveries in Estonia and Finland, 1992–2023” (“Operatiivsed sünnitused Eestis ja Soomes 1992–2023”) 24. novembril Tartu Ülikoolis. Tööd juhendasid Tervise Arengu Instituudi vanemteadur Piret Veerus, Tartu Ülikooli epidemioloogia kaasprofessor Katrin Lang ning Finnish Institute for Health and Welfare’i (Soome) ja Karolinska Instituudi (Rootsi) juhtivteadur Mika Gissler. Oponeeris Lodzi Meditsiiniülikooli professor Piotr Sieroszewski.