Riskikapitalist Elon Muski hinnangul võivad olla end isepaljundavad von Neumanni masinad oodatust lähemal. Kuna see võimaldaks hõivata terve galaktika, kaasneb kontrollimatu paljunemisega oht muuta universum ressursipuuduses vaevlevaks amorfseks massiks, nendib R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.
Jaapanis öeldakse valgusfoori rohelise tule kohta sinine. Põhjus tuleneb ammusest keelekasutusest, milles sinist ja rohelist tähistati sama sõnaga. Roheline värvitoon sai eraldi sõna alles hiljem ja vana pidanuks jääma tähistama sinist. Valgusfoori rohelise tule puhul kasutatakse samas endiselt seda vana terminit. Näide kajastab probleemi sõnade ja maailma suhtest. Maailm eksisteerib sõltumata meie sõnadest, aga meie saame maailma kirjeldada ainult sõnadega.
Nendega osutame maailma detailidele ja jagame neid omavahelistes aruteludes, et kõike paremini mõista. Sõnadeta toimetaksime reaalsusest võrdlemisi suures isolatsioonis, piirdudes selle mõjude osas passiivse kogemusliku rolliga. Tegelikkuse mõistmise katsed piirduksid vaid reflektoorsete reaktsioonidega.
Elame võrdlemisi kiirete ja ulatuslike muutuste ajastul. Vajame uue reaalsuse kajastamiseks uusi keelelisi vahendeid või vanu, vähe tuntud kontseptsioone, mis tuleks nüüd kaasata avalikesse vestlustesse. Tööstur Elon Musk mainis hiljuti, et Tesla humanoidrobotist võiks saada universaalne konstruktor ehk von Neumanni masin.
Huvitav, millest ta rääkis? Selgub, et tegemist on põneva ja sugugi mitte võimatu unistusega. Tõeliste geeniuste nappi nimekirja arvatud matemaatik John von Neumann töötas eelmise sajandi 1940. aastatel iseorganiseeruva reeglivõrgustiku idee kallal, mille formaliseeris matemaatilistesse mudelitesse. Need kujutasid iseseisvalt paljunevaid automaatseid abstraktseid masinaid. Tema ideed saab üle kanda füüsilisse reaalsusesse, näiteks teatud tüüpi robotitena.
Seda tehes avaneb hirmutavalt võimas nähtus. Von Neumanni masin võib olla näiteks kosmoselaeval viibiv robot, mis on võimeline ehitama endast uusi koopiaid, kasutades asteroididelt või planeetidelt leitud ressursse. Iga uus koopia reisiks edasi, näiteks teise tähesüsteemi, kus see kogub ressursse ja ehitab uusi koopiaid. Need valmistavad veel koopiaid ja nii edasi. Aset leiaks robotite galaktikateülene eksponentsiaalne paljunemine.
Galaktikaid on palju. Hinnangud kõiguvad sadadest miljarditest kuni kahe triljonini. Neist igaühes omakorda vahest paar triljonit planeeti. Sestap võiks mõelda, et las siis paljunevad, ruumi ju jagub. Näiline ruumirikkus varjab hirmutavat tõdemust. Kui vaid üks tsivilisatsioon, näiteks meie, saadaks välja ühe isepaljuneva roboti, võiks see teoreetiliselt täita terve galaktilise ruumi mõne miljoni aastaga. Meile võib tunduda see pika perioodina, sest meil kulus ahvist inimese tee läbimisele umbes kuus miljonit aastat. Kosmilises ajaskaalas oleks tegemist aga hetkega.
Robotite paljunemisel peab olema mingi eesmärk. Need võivad kaardistada universumi, teha teadustööd, kaevandada ressursse ja miks mitte külvata eluvorme või teha midagi vähem sõbralikku, olenevalt sellest, kes ja kuidas selle programmeeris. Rikki läinud või vaenulik von Neumanni masin võib paljunedes tarbida universumi ressursse ja muuta selle… Siia vajaksime kindlasti uusi sõnu. Idee on kajastada midagi struktuuritut, energia- ja ainevaest, laga-laadset.
See pole pelgalt ulme, sest taoliste masinate valmistamine pole võimatu. Garantiiks ei ole Elon Musk, vaid küllaltki lihtsad eeldused. Piisab, kui need on autonoomsed, oskavad ennast valmistada ja on ühe põlvkonna jooksul vastupidavad. Need tegelased ei pea isegi kiiresti liikuma. Kui nende kiirus moodustaks valguse kiirusest kasvõi ühe protsendi, leviks need kosmilises ajaskaalas lühikese ajaga kõikjale. Oluline on enda paljundamisvõime.
Von Neumanni masinast ei unista ainult Elon Musk. Nendega seotud teemadele mõeldakse seoses tehisintellekti ohutuse ja tsivilisatsiooni arenguvõimalustega. Võimalik, et universumil on piirid, aga inimese ambitsioonikusel vast mitte. See toob tagasi Elon Muski pakutud mõtte juurde. Juhul kui Tesla loob masstoodetava, ennast ise kokku paneva humanoidroboti, suureneb ka inimkonna võimalus olla von Neumanni masin ja levitada end eksponentsiaalselt üle galaktika.
Selleks võib kuluda aega, aga kui palju kuluks aega vastava roboti valmimiseni? See vastus ei tundugi enam võimatult ulmelise ega pikana, vahest kümned aastad? Juhul kui seda soovitakse, võib ideest kujuneda reaalne tegevuskava. See paneb küsima, kas inimkond on siis täitnud talle seatud salajased ootused.
Esmaspäevast neljapäevani võib Kristjan Porti tehnoloogiakommentaari kuulda Raadio 2 saates “Portaal”.