Viimaste kuude avalik vaidlus soode taastamise üle on toonud teravalt esile, kui keeruliseks võib muutuda olukord, kus teaduslikud põhjendused, õiguslikud raamid ja inimeste igapäevased mured satuvad omavahel vastuollu.
Arutelud ajakirjanduses on kujunenud pingeliseks ning jätnud paljudele kõrvaltvaatajatele mulje, et vaidluse keskmes ei ole enam ainult looduskaitse, vaid küsimus sellest, kuidas otsuseid tehakse ja kelle huvides.
Seda pingevälja aitavad avada kaks eriilmelist käsitlust. Marko Kohv selgitab teaduslikele argumentidele toetudes, miks sood on olulised, ning teisalt toob Britta Retel esile juhtumid, kus looduse taastamise sildi all võib jääda mulje, et riik käitub viisil, mida ta eraomanikelt või kohalikelt kogukondadelt ei aktsepteeriks.
Sageli lihtsustatakse see arutelu vastasseisuks: looduskaitse versus maaomanikud, teadus versus emotsioonid, keskkond versus areng. Tegelikult räägivad need kaks vaadet samast asjast. Sellest, kuidas ühiskond peab tegema otsuseid, kui füüsiline loodussüsteem seab piirid, mida ei saa ei eirata ja mille üle ei saa läbi rääkida.
Küsimus ei ole selles, kas sood on olulised
On raske vaielda tõsiasjaga, et toimivad sood täidavad mitmeid elutähtsaid rolle. Nad hoiavad vett maastikus, tasandavad äravoolu, toetavad elurikkust ja aitavad toime tulla üha sagedasemate äärmuslike ilmastikunähtustega. Selle teadmise eiramine oleks vastutustundetu.
Aga sama vastutustundetu oleks järeldada, et üldine teadmine õigustab automaatselt iga konkreetset tegevust igas konkreetses kohas. Iga soo, iga veesüsteem ja iga maastik on oma looga, oma ajalooga, oma naaberaladega, oma inimestega, kes seal elavad ja kelle elu võib muutuda viisil, mida mudel ei ennusta. Seetõttu ei saa soode taastamisest rääkida jättes küsimata, et millist veesüsteemi taastatakse, milliste kõrvalmõjudega seda tehakse ja kelle vastutusel seda tehakse.
Just siin hakkab teaduslik küsimus muutuma otsustusküsimuseks. Teadus aitab meil mõista, miks sood on olulised, kuid teadus üksi ei ütle, kuidas ja millistel tingimustel neid teadmisi konkreetses kohas rakendada.
Samal ajal ei ole sood lihtsalt üks huvigrupp teiste seas, vaid füüsiline süsteem, mis seab piirid ka õigusele ja poliitikale. Neid piire eirates ei teki mitte ainult ökoloogilised, vaid ka sotsiaalsed ja majanduslikud tagajärjed.
Küsimus on, kuidas otsuseid tehakse
Jõuamegi teise vaate keskmesse. Kui looduse taastamine hakkab toimuma viisil, mis jätab mulje erandite tegemisest, kaasamise formaalsusest või õigusnormide paindlikust tõlgendamisest, tekib probleem, mis ei ole enam ökoloogiline, vaid institutsionaalne.
Õigusriigis ei ole protsess tülikas lisand heale eesmärgile. Protsess on see, mis annab eesmärgile legitiimsuse. Kui riik käitub looduse taastamisel teisiti, kui ta lubaks eraisikul või ettevõttel, ei nõrgene mitte ainult usaldus riigi vastu, vaid ka usaldus looduskaitse enda vastu. Ja just see usaldus on edasiste taastamisprojektide õnnestumise eeltingimuseks.
Avalikes aruteludes räägitakse sageli kaasamisest, kuigi tegelikkuses piirdutakse kommunikatsiooniga. Nende teadlik eristamine on väga oluline.
Kommunikatsioon algab siis, kui otsus on juba tehtud ja inimestele selgitatakse, miks see on õige. Kaasamine algab siis, kui otsus ei ole veel lukus ja kui osapooltel on päriselt ka võimalik mõjutada ajakava, tegevuse ulatust või riskide käsitlemist.
“Inimesed tajuvad väga täpselt, kas neid kutsutakse ka kaasa mõtlema või lihtsalt kaasa noogutama.”
Kui midagi sisulist muuta ei saa, ei ole see kaasamine, ükskõik kui varases staadiumis see kohtumine toimub. Kui kaasamine puudub, ei aita ka parimad slaidid ega kõige sõbralikum toon. Inimesed tajuvad väga täpselt, kas neid kutsutakse ka kaasa mõtlema või lihtsalt kaasa noogutama. Ja just see on põhjus, miks paljud loodusega seotud vaidlused ei lahene arutelulaua taga, vaid kohtusaalis.
Mida see kõik praktikas tähendab?
Kui jätta kõrvale loosungid ja vastandumised, taandub küsimus lõpuks väga konkreetsele tasandile: mida peab otsustaja tegelikult teisiti tegema, et looduse taastamine oleks ühtaegu teaduspõhine, õiguspärane ja ühiskondlikult usaldusväärne?
Esiteks tuleb igas projektis selgelt eristada kolme tasandit. Teaduslik tasand räägib sellest, kuidas süsteem toimib ja millised võivad olla sekkumise mõjud. Õiguslik tasand määrab, milline menetlus on lubatud ja millised kohustused sellega kaasnevad. Sotsiaalne tasand puudutab inimesi, kelle elu ja vara see otsus mõjutab ning kes kannavad riski, kui asjad ei lähe plaanipäraselt. Kui need tasandid segi aetakse, on konflikt peaaegu vältimatu.
Teiseks tuleb ausalt välja öelda, millele otsus tugineb. Sageli eeldatakse vaikimisi, et kõik läheb plaani järgi, et mõju jääb väikeseks ja et seire märkab probleeme õigel ajal. Need eeldused võivad olla põhjendatud, aga neid tuleb jagada ja arutada, mitte peita dokumentide vahele. Otsus, mille aluseks olevaid eeldusi ei julgeta välja öelda, ei ole küps otsus.
Kolmandaks peab taastamisotsus sisaldama lisaks kasule ka selget “Mis juhtub siis, kui…” loogikat. Mitte ainult küsimust, mida loodetakse saavutada, vaid sedagi, mida tehakse siis, kui eeldused ei osutu õigeks. See tähendab, et plaanides peab olema ette nähtud, kuidas vajadusel suunda muuta või tegevus peatada, mis omakorda vähendab riski, et eksimust hakatakse hiljem õigustama pelgalt hea kavatsusega.
Neljandaks peab vastutus olema paigas enne tegevuse algust, mitte pärast seda. Kui otsuse teeb avalik sektor, peab olema üheselt arusaadav, kes ja kuidas vastutab seire, tulemuste hindamise ja paranduste eest. Hea eesmärk ei vabasta vastutusest, eriti siis, kui mõju võib ilmneda alles aastate pärast.
Miks on asi jõudnud kohtusse ja mida see tegelikult näitab?
Lõppkokkuvõttes ei räägi soode taastamise vaidlus ainult loodusest ega ainult õigusest, vaid sellest, kas ühiskond suudab keerulistes ja vastuolulistes olukordades kujundada ühist lugu, mida osapooled peavad usutavaks ja enda omaks.
Loodus seab piirid, millest ei saa mööda vaielda, kuid nende piiride sees tegutsemine eeldab kokkulepet selles, mida me koos saavutada tahame ja millist hinda oleme valmis maksma.
Kaasamise tegelik mõte ei ole otsuseid “maha müüa”, vaid luua ühine arusaam ja vastutus. Kui see jääb sündimata, ei kao konflikt kuhugi, ta liigub lihtsalt arutelulauast kohtusaali. Ja see on märk mitte looduskaitse ebaõnnestumisest, vaid sellest, et ühiskondlik lugu jäi seekord rääkimata.
Kommentaaris väljendatud seisukohad on autori isiklikud ega esinda tema tööandja ega ühegi asutuse ametlikke seisukohti. Andres Marandi on hüdrogeoloog ja teadlane ning on läbinud vaidluste lahendamise ja coaching’u väljaõppe.