Festival
Reeperbahn
Toimus Hamburgis 17.–20. septembri 2025

Reeperbahni talendifestival Hamburgi südalinnas tähistas tänavu 20. aastapäeva.
Festival saab kiidelda 80 esinemispaiga ja ulatusliku artistide valikuga, mis hõlmas seekord noorte talentide kõrval ka selliseid esinejaid nagu Yasmine Hamdan ja Twin Tribes.

Festival jaotubki peamiselt Reeperbahni ümbruses, alates kasvõi St Pauli firmapoest ja ökofuturistlikust betoonmonstrumist Bunkerist kuni Elbphilharmonie’ni. Juhuturiste hoiavad öösiti esinemiskohtadest eemal paljunäinud turvamehed. Vaatamata sellele, et nädala teisel poolel muutub pea kogu linnaosa turistidest tulvil meelelahutustsooniks – mida võib võrrelda vähemalt sada korda võimendatud Suur-Karja tänavaga reede õhtul –, on Reeperbahnil üsna turvaline.

Riskivaba näib ka Reeperbahni talendifestivali esinejate valik – iga artisti on iseloomustatud tuttavate žanrimääratluste kaudu ja poliitilisi loosungeid või meelsusavaldusi eriti ei kõlanud, välja arvatud mõni üksik “Free Palestine!” hüüatus lugude vahel. Aktiivsust saab väljendada teisiti – Yasmine Hamdan, kes andis Hamburgis oma esimese kontserdi pärast 17 aasta pikkust pausi, esitas seal loo oma uuelt albumilt “I Remember, I Forget” pealkirjaga “Shmaali”. See põhineb Palestiina naiste lauludel Ottomani ajast, millega naised suhtlesid vangis olnud meestega. Hamdani äsjailmunud albumi pealkiri on küll inglise keeles, kuid selle lood kõlavad araabia keeles, ammutades inspiratsiooni Lähis-Ida muusikatraditsioonidest. Hamdani õrn ja jõuline looming on suurepärane näide sellest, kuidas ühendada traditsioone tänapäevase helikeele ja seadetega. Muusika on Hamdani jaoks alati olnud vastupanuvorm ning laiemalt annab ta hääle neile, kelle oma jääb pommiplahvatuste ja relvatärina taha.

Alonette Autor/allikas: Hannes Wolf / Music Estonia

Žanriliselt võis Hamburgi talendifestivali esinejaid liigitada kolme kategooriasse: heavy, shoegaze ja punk. Shoegaze on olnud taas moes juba mitu aastat ning seda kandis stiilipuhtalt ka Eesti kavas esinenud Mariin K.. Seksoundi alt äsja albumi välja andnud bändil on juba oma kuulajaskond ning Hamburgis Baalsaalis sajakonnale inimesele antud kontsert tõi austajaid juurde. Viinis tegutseva Radio FM4 mänedžer ja talendikütt Michel Attia sõnul on Mariinil kõik võimalused Euroopa festivalidel läbi lüüa ja ta kavatseb neid ka oma üritustele kutsuda.

Attia hinnangul hakkab suurem shoegaze’i hype läbi saama ning juba kolm aastat on räägitud grunge’i uuest tulemisest. See toob meelde ka kohaliku elava hc-punk-skeene, mis sobiks hästi Reeperbahnile – ja mitte ainult talendifestivalile. Hamburgi plaadibutiikide rohkus ja punk-esteetikast kantud tänavapilt näitavad, et sealne kontrakultuur elab ja õitseb. Ning vaadates ööpäevaringselt Reeperbahnil külitavaid punkareid võib veenduda, et eluõigus on seal ka anarhismi äärmuslikumatel, vägivallavabadel vormidel. Muidugi, St Paulisse paremäärmuslastel asja pole.

Justkui sümbolina sai mõne aasta eest uue kuue natsiaegadel sõjavangide ehitatud Bunker Feldstrassel. Hamburgi õhukaitseks püstitatud betoonkolossile rajati katusele rohelised aiad puhkealadega, kuhu viivad hoonet ümbritsevad õhulised trepid. Bunkrisse ehitati ka kaks kontserdipaika-klubiruumi, mis leidsid kasutust ka Reeperbahni festivalil – Resonanzraum ja Uebel und Gefährlich. Viimases andis pooleteisttunnise kontserdi USA wave-grupp Twin Tribes.

Festivalikavasse peidetud staaridel on strateegiline väärtus: nad toimivad publiku magnetina ja aitavad esile tõusta samal festivalil esinevatel uutel talentidel. Eelkõige on talendifestival siiski suunatud muusikatööstusele, tuues kokku festivalikorraldajaid, promootoreid ja mänedžere, kes soovivad oma nimistuid täiendada.

Mariin K. Autor/allikas: Hannes Wolf / Music Estonia

Hamburgi festival on mõõtmetelt suurem kui Tallinna TMW, kuid kodulinna festival sai kiita neilt, kes on siin käinud ja neid võrrelda oskavad. Euroopa muusikalinnade võrgustiku juht Lena Ingwersen märkis, et Tallinn on osanud hoida oma publikut ja ehkki ka TMW on suunatud muusikatööstusele, on siinse kava juures rohkem mõeldud kontserdikülastajale. Sideme hoidmine kohaliku kogukonnaga on selliste butiigifestivalide puhul äärmiselt oluline. Vastasel juhul võib festival muutuda seisva veega mulliks – turundusürituseks etableerunud professionaalidele, keda tegelikult enam ei huvita muu kui fondide toel mööda talendiesitlusi purjetamine, tasuta jookide ja snäkkide nautimise kõrval.

Hamburgis oli kuulda, et Reeperbahni professionaalipilet (300 eurot), mis hõlmab konverentse ja vastuvõtte, on muutunud liiga kalliks ning mõned Saksa muusikatööstuse esindajad kohtuvad hoopis väljaspool festivali kontrollitud ala. Kõrge hind hoiab eemal ka tavakülastajaid, kes võiksid tulla uusi talente avastama. Samas pakkus festival ka piisavalt tasuta linnaruumi kontserte, mis täitsid hästi festivalipäevad. Võrdluseks: TMW festivalipassi saab praegu 59 euro eest, Reeperbahni passi hind on 134 eurot.

Nagu iga festivaliga, mis on aastatega endale traditsioone loonud, tekivad ka Reeperbahnil piirid. Aeg-ajalt tuleb otsustada, kellele festivali tehakse ja kuivõrd saab ning peab kaasama tavakülastajat. Sellest sõltub ka festivali koht kohalikus kultuurilises kontekstis – see, mis teeb sellest eripärase nähtuse. Hamburgi talendifestival on traditsiooniliselt pühendunud rock-pop-suunale, jättes kõrvale elektroonikapõhised žanrid. Samas võiks siin olla ruumi ka näiteks Saksamaal tugevalt arenenud techno’le.

Pridian Autor/allikas: Hannes Wolf / Music Estonia

Tuleb tunnistada, et tavapärane rokkbändi koosseis – trummid, kitarrid, klahvpillid – mõjub mõnel juhul isegi värskendavalt, eriti siis, kui bändis on väga head muusikud. Näiteks Jaapani päritolu Ameerika artist Mei Semones andis uue kuue 20 aasta tagusele Jaapani eksperimentaal-bossa lainele. Tema muusikas kohtuvad Pizzicato 5 ja Cornelius ning seda võiks kirjeldada kui “Astrud Gilberto on acid”. Seevastu Saksa neo-klassikute hulka liigitatud Braths ehitas oma kava elektrooniliselt eelsalvestatud põhjadele, millele mängis peale elektriviiulit – tulemus mõjus pigem instrumentaalse karaokena kui kunstilist väärtust kandva kontserdina.

Uut ongi raske saavutada – pigem on see pikemaajalisem protsess kui ühe aasta avastus. Turvalised žanriraamid võivad küll tagada koha esitlusfestivalidel ja võib-olla ka raadioeetris, kuid need ei köida kuulajaid, kes ootavad muusikalt midagi enamat kui tuttavat enesepeegeldust. Duo Ruut, Alonette, Mariin K. ja Pridian, kes sel aastal Hamburgis Eesti õhtul üles astusid, hõlmavad nii traditsioone kui ka uuenduslikkust. Kõige kergemini Euroopa raadiojaamadesse sobitub õrn ja ballaadlik Alonette, kes laulab ka inglise keeles. Duo Ruudu tugevuseks on eelkõige lavaline kohalolu – muusika omanäolisus, esinemiskindlus ja humoorikad vahetekstid. Duo Ruutu võib pidada just selliseks visiitkaardiks, millisena me ise soovime, et meid nähtaks. Mariin K. ja Pridian aga tegutsevad žanrides, millel on igas riigis oma kindel austajaskond.

Kui võtta aluseks Simon Reynoldsi “hauntoloogia” teooria, võib öelda: iga artist võitleb oma kummitustega. Kaotab see, kes laseb end neist kaasa viia.