Piret Hartman,
SDE peasekretär, endine regionaal- ja põllumajandusminister
Sel sügisel on ühistranspordist ja selle tulevikust üksjagu juttu tehtud. Päästikule vajutas riigikontrolli kriitiline raport maakondliku ühistranspordi korralduse ja plaanitava reformi kohta.
On tõsi, et king pigistab mitmest kohast, aga kuna valdkond on suur ja keerukas, siis on ümberkorraldused võtnud oodatust kauem aega. Kindlasti ei tohi poolel teel peatuda, vaid leida ja rakendada lahendusi, mis hoiaksid ühistranspordi käigus ja muudaksid selle kasutajamugavamaks. See on küsimus sellest, et inimesed elaksid kõikjal Eestis ning pääseksid liikuma. Ei tohi unustada, et 19 protsendi Eesti inimeste jaoks on ühistransport ainus liikumisviis.
Riigikontrolli audit tõi ühtpidi õigustatult välja ühistranspordi killustatuse probleemi ja vähese koostöö eri osapoolte vahel. Tegu on ülikeerulise teemaga, mis hõlmab kõiki Eesti omavalitsusi, samuti bussifirmasid ja teisi transpordiettevõtteid, eri ministeeriume ja nende allasutusi, piirkondlikke ühistranspordikeskusi, aga ka teedeehitust ja -remonti, liinigraafikuid, sealhulgas bussi- ja rongiaegade sobitamist. Ja loomulikult neid, kes busside ja rongidega sõidavad – väga erinevate vajaduste ja võimalustega inimesi alates õpilastest kuni eakate ja erivajadustega inimesteni.
Toon värske näite – Elron muutis Tallinna-Viljandi liinil rongide sõiduaegu ja jättis teatud väljumistel ära Olustvere ja Sürgavere peatused, mis on põhjustanud Viljandis ja Viljandimaal pahameeletormi. Paljude inimeste elu on pööratud pea peale. Loodetavasti teeb Elron siin vigade paranduse.
Selleks, et ühistransport hästi toimiks, tuleb hallata ja omavahel hästi koordineerida erinevaid transpordiliike – bussi ja rongi kõrval ka parvlaevu, lennukeid ning taristut. Muutuste tegemine on seega suur väljakutse, olles otsapidi seotud ka hariduse korraldamise, planeeringute ja keskkonnateemadega.
Paljudele inimestele asendamatu ühistransport on mõistagi ka poliitikute luubi all. Viimasele aastakümnele tagasi vaadates saab öelda, et mitmeid otsuseid, näiteks tasuta bussitranspordi osas, tehti liialt tormakalt. Kõik ei olnud põhjalikult läbi kaalutud ega mõeldud piisavalt sellele, mis saab tulevikus. Tasuta transpordi võimaldamine teatud sihtrühmadele, näiteks õpilastele, on igati õigustatud, kuid silmas tuleb pidada ka jätkusuutlikkust.
Viimased aastad on ühistransport elanud hirmus, kas aasta lõpuks ikka saadakse riigieelarvest täiendavalt raha juurde, et lisakulusid katta. Reeglina on saadud. Koostöös rahandusministeeriumiga viisime tänavu veebruaris valitsusse uued rahastamise põhimõtted, mis ka heaks kiideti. Need olid aluseks 2026. aasta eelarve tegemisel. Kokkulepe seisnes selles, et vajalike kulude katteks on eelarves raha olemas ning erakorralised kulud, näiteks seoses taristu rendiga, kaetakse samuti erakorraliselt ning arvestatakse ka järgmisel aastal eelarve sisse.
Loodan, et see praktika tuli, et jääda. Näiteks 2024. aastal eraldas riik ühistranspordile 148,5 miljonit ning täiendavalt üle 30 miljoni euro. Sellest 72 miljonit eurot kulus bussiliinidele. Summad kasvavad. Ministeeriumi prognoosi järgi läheb 2029. aastal maakondliku bussitranspordi korraldamine riigile maksma 87 miljonit eurot. Hädavajalik raha tuleb leida ja langetada otsused, mis hoiavad ühistranspordi käigus seal, kus kommertsliinid ei toimi.
Üle peab vaatama ka hanked, et ettevõtjatel tekiks suurem motivatsioon pakkuda paremat teenust. Olenemata bussisõitjate arvust saavad ettevõtjad praegu oma raha ikka kätte. Lisaks tuleb viia lõpuni ühise piletisüsteemi loomine, et sõitjatel oleks lihtsam oma käike planeerida ja kombineerida erinevaid transpordivahendeid. Need tuleb panna omavahel paremini ühenduma, et bussid ja rongid ei väljuks samaaegselt või liiga suure ajavahe tagant.
Reform, mille eesmärk oli tuua bussidesse ja rongidesse rohkem sõitjaid ning aidata kaasa sellele, et igas Eesti paigas oleks elu ja inimesi, peab jätkuma. Ühistranspordi puhul on ülioluline regionaalne mõõde. Tänu sellele pääsevad kümned tuhanded inimesed iga päev liikuma – tööle, kooli, huviringi, poodi, arsti juurde, kalmistule, lähedasi külastama. Samuti teenuste juurde, mida me väikeriigina ei suuda igal pool pakkuda.
Kui juhtida ühistransporti vedurist ja mitte vagunist, siis on kõik võimalik. Vastasel juhul tunnevad maal ja väiksemates kohtades elavad inimesed, et riik on neile käega löönud. Kui riigi õhemaks lihvimine jätkub, saab maapiirkondadest tõmbekeskustesse liikumise trend hoogu juurde.