Niisiis, unustagem arusaam, et pettuse ohvriks võivad langeda peamiselt vanainimesed või sotsiaalselt vähevilunud isikud. Hiljuti teatas Tallinnas asuva plaadipoe Biit Me omanik Madis Nestor, kuidas keeruka pettusega tühjendati nii tema isiklik kui ka ärikonto. Mitmetunniste kõnede jooksul suutsid suurepärast keelt kõnelenud petturid uinutada Nestori valvsuse, esinedes küll DHLi, küll Swedbanki küberkaitse üksuse nimel.
Märtsis langes petturite ohvriks suhtekorraldaja Viive Aasma, kui paari tunni jooksul tehti tema kontolt seitse makset Wolti teenuse eest ning kaks makset välismaisesse veebipoodi BestSecret. Aasma tegutses kiiresti ning kuigi pidi tõestama, et ei ole oma kaardiandmetega hooletult ümber käinud, sai ta pangalt raha tagasi. Ehkki välismaise veebipoe poole pöördudes oleks politsei kurjamitele tõenäoliselt jälile saanud, eelistas politsei seda mitte teha, sest niisugune toiming pidavat käima vaid prokuratuuri kaudu.
Mingil arusaamatul põhjusel ei tegele politsei kuigi aktiivselt telefonipetturite tabamisega, põhjendades seda ressursipuudusega või sellega, et ei saa päringuid või toiminguid teha välisriikides.
Kui varem kaitses meid eesti keel, siis nüüd on petukirjad ilmselt tehisaru abil vormistatud üha paremas keeles ja ka helistada võivad oivalist eesti keelt rääkivad petturid.
Sageli ei ole pangadki abivalmid, keeruline on raha tagasi saada – peaaegu võimatu siis, kui petturi ohvriks langenud inimene on selle vabatahtlikult üle kandnud. Isikuandmete kaitsele viidates ei anna pangad pahalaste kohta infot, kui inimesed politsei passiivsuse tõttu ise asja uurida soovivad, ning see ei puuduta üksnes interneti- või telefonipettuseid. Mõned aastad tagasi võeti Tallinnas ära Suurbritannia ülemkoja saadiku Lord Black of Brentwoodi moekas mantel. Restoran viis küll kokku mantli võtja ja ühe konkreetse makse tegija, kuid pank keeldus makse tegija mistahes andmeid avaldamast. Pangale edastati palve võtta isikuga ühendust ja paluda mantel tagasi tuua, kuid loomulikult mantlit tagasi ei toodud.
Pole midagi imestada, et petturid tunnetavad oma karistamatust ja jõudu ning muutuvad üha aktiivsemaks. Politsei peaks olema aktiivsem, kuid ilmselgelt on meil pettuste epideemia vastu tarvis ennetavat süsteemset lähenemist.
Postimees meenutab, kuidas umbes viisteist aastat tagasi vohas Eestis SMS-laenude väljapetmine, milleks oli pahalastel vaja vaid inimese isikukoodi ja telefoninumbrit. Olukord muutus otsustavalt paremaks, kui vastutus nihkus ka laenuandjale, kehtestati laenulaed ning järelevalve paranes.
Järelikult on pettuste epideemia ohjeldamine võimalik ning selleks vajalikud sammud tuleks kokku leppida klientide, pankade, politsei ja seadusandja koostöös.