Saates “Ridade vahel” rääkis Mikita lapsepõlvest Suislepas ning oma lugemis- ja kirjutamisteekonnast. Ta ütles, et ideaalis võiks peale igat raamatu lehekülge mõtiskleda selle üle, mida sa just lugesid.

Väiksena oli Valdur Mikita suur lugeja ja ta käis Suislepa raamatukogus sadu kordi. Aastal 1981 andis vanaisa talle oma vana ratta, et ta saaks olla esimene, kes Suislepa raamatukokku Loomingut laenutama jõuab. Raamatus ilmunud Andrus Rõugu luuletus oli akrostihhon, ridade esitähti ülevalt alla lugedes tuli sealt välja “sinimustvalge”. “Ja ma jõudsingi esimesena, see oli mu elu üks kiiremaid sõite,” rääkis Mikita.

Mikita rajas oma vana koolimaja tagahoovi introvertide kaitseala. “Siin on ainult üks reegel, siin võib teha igasugu üritusi, aga neid tohib teha ainult ühele inimesele,” sõnas ta. “Mulle näib, et Eesti suvi on küll imeilus, aga ta muutub aina lärmakamaks. Pole enam vaikseid kohti, kus saab omaette olla, on vaid üks festival teise otsa. Sellist vaikust tuleb ka hoida. Tegelikult ongi see vaikuse kaitseala,” lausus ta.

Suislepas jääb aina vaiksemaks ja inimesi üha vähemaks. Tema kui introvert nii rõõmustab kui ka kurvastab selle üle. Mitu aastat pole Suislepas enam kooli. “Kust kool kaob, sealt kipub ka elu kaduma. Samas ma usun, et kuna Suislepa on nii ilus koht, siis ega need külad siin tühjaks ei jää, küll see elu tuleb siia varem või hiljem tagasi,” rääkis Mikita.

Kooli söögivahetundides püüdis ta seal samas Õhne jõe ääres poistega kala, kuigi see oli keelatud. Jõeäärse puu all mõtles ta välja mitmeid oma kirjandeid.

“Ridade vahel” Autor/allikas: ERR

“Kõige suurem rõõm on mul selle üle, et vanemad ei pannud mind lasteaeda. Ma usun, et inimene kujuneb välja esimese kolme eluaasta jooksul. Kui laps pannakse keset rohelist muru ja teda ei koormata mingite mõttetute tegevustega, vaid ta lihtsalt on seal, siis hakkavad mingid asjad tööle,” rääkis ta.

“Ma kutsun rohelise psüühikaga inimesteks neid, keda tõmbab metsa poole. Kui neil on õnn väiksena looduses olla nii palju, kui nad tahavad, on see kindlasti suur tõuge. Rohelise närvisüsteemiga inimesi on meil ikka hädasti vaja, see on selline puhas ellujäämiseinstinkt,” nentis ta.

“Ma olin küll väga kirglik Suislepa külaraamatukogu lugeja. Toonane raamatukogujuhataja Edgar Tutt võttis mind, 10-aastast poissi, kui võrdset partnerit,” lausus ta ja lisas, et see oli tõsine elukool, sest mõned jutud, mida Tutt talle rääkis, olid väga riigivastased. “Ta ütles mulle, et ei ole olemas head ja halba raamatut. Minu jaoks oli see suur üllatus. Ma arvan, et esimene kirjandustera tuligi Edgar Tuti käest,” tõdes ta.

“Mulle meeldib väga mõelda, aga üldse ei meeldi kirjutada. Kõige mõnusam on mõelda metsas jalutades või maatööd tehes. Rütmiline maatöö – puude lõhkumine või käsirehaga riisumine – on mind turgutanud küll,” rääkis ta. “Mulle meeldib raamatut lugeda tagantpoolt ettepoole. Ideaalis võiks lugeda ühe lehekülje või vähem ja siis mõelda selle üle, mida sa just lugesid,” sõnas Mikita.

“Mind on ilmselt kõige rohkem kujundanud pärimuslikud lood,” sõnas Mikita. Ta mäletab, kui oli 3–4 aastane ning ta vanaema jutustas talle muinasjuttu. “Mulle tundus, et ta ise uskus kõike seda, mida ta rääkis. Selline kogemus jääb meelde terveks eluks,” lisas ta.

“Kui ma teaks, kuidas noortes inimestes lugemise huvi tekitada, siis ma oleksin väga rikas ja kuulus. Iga järgmine põlvkond alates 1960ndatest loeb vähem kui neile eelnenud põlvkond. Tähtis on, et inimesed kasvõi midagi loeks. Pikkade tekstide lugemise oskus on väga oluline mõtlemisprotsessi osa. Kui inimesed ei saa enam aru pikkadest tekstidest, siis on midagi kaotsi läinud,” tõdes ta. Tema sõnul sõltub lapse lugemiskirg õpetaja lugemiskirest.

Koos kooli kadumisega on Suislepa raamatukogust kadunud ka noor lugejaskond. Raamatukogu juhataja Kairi Lõhmus on oma tööd teinud peaaegu 30 aastat. Kõige toredamaks töö juures peab ta lugejaid, sest neil on alati midagi huvitavat rääkida.

Valdur Mikita leidis raamatukogust Uku Masingu “Rapanui vabastamine ehk Kajakad jumalate kalmistul”. Esimese kursuse tudengina seda lugedes mõtles ta, et kui oskaks lugeda raamatus olevaid Rapanui kirjamärke, oleks üks elu unistus täitunud. “Uku Masing on üks selliseid autoreid, kes on vist natuke ära unustatud, aga kes alati toidab meie hingepidet, eks ta üks suur mees oli ja oskas ilmselt meist ka kaugemale näha,” tõdes Mikita.

“Suislepa on justkui lõppjaam maailma veerekese pääl. Seal, kus kõik on kadunud, aga veel raamatukogu hingitseb ja elab, siis seal pole kõik kadunud ja elu tuleb tagasi,” sõnas ta.