Väike, kuid selles kontekstis tähtsaim sõna „jälle“ toob küsimuse: on see tuli siis olnud heitlik? Või lausa hingitsemas?
„Mul on juhtunud kuidagi nii, et olen palju pidanud läbi elama viimase viieteistkümne aasta jooksul. Oma sees. Väljapoole olen ikka, nagu ma olen,“ ütleb Hanna-Liina, manades välkkärmelt ette naeratuse, mille järgi oleme teda alati tundnud. „Kuvand üldsusele on ikkagi paralleelmaailm – ja see olen samuti mina! Ainult need, kes näevad mind igapäevaselt, näevad ka, kuidas mul päriselt läheb. On olnud erinevaid väljakutseid. Palju olukordi, kus pean hakkama saama, ainuke variant on kuidagi elada üle või läbi. Eelmisel kevadel lõppes üks elutsükkel.“
Tulekujund jääbki vestlust läbima. Ka küsimus, mis juhtus, viib mõtte esmalt läbipõlemisele.
„Sellest räägitakse palju,“ noogutab Hanna-Liina. „Aga see, mis kulmineerus aasta tagasi aprillis, ei olnud läbipõlemine…
Oled juba tellija?Logi sisse