Rein Sikk kuulutab Vikerraadio päevakommentaaris kolkapatriotismi kasulikkust ja utsitab jõulude eel raha kodukülla jätma ning seeläbi seal elu ning vaimsust kasvatama.
Kogu maailm on meist vaid ühe arvutikliki kaugusel. Sellises globaliseerunud ilmas muutub eriti tähtsaks toetada oma kodukandi kaupmehi, meistrimehi, käsitöölisi, kokkasid, kunstnikke ja pagareid. Olla kohalik patrioot, kasvõi kolkapatrioot.
Sest kui sa oma kodukülla, kasvõi kolkasse, raha ei jäta, siis küla hääbub. Kurb, aga paratamatu.
Jõuluaeg toob paraku Laekvere ja Tudu kanti kurvad teated kohalike poodide hingusele minekust. Äkki oleks saanud seda edasi lükata, kui oleksime oma raha sinna rohkem viinud. Äkki. Ei tea.
Juba aastaid on mul tavaks jõulude aegu väisata oma kodukandi Kadrina raamatukogu jõulumüüki. Seal on kohalike käsitööliste tooted reas: ehted, korvid, sokid. Ostan alati midagi. Olgu selleks vineerist jõulukaunistus või kohaliku meistri salv nohu vastu või haavade raviks.
Kui päris aus olla, siis ega mul neid tegelikult väga vaja pole, aga tean, et kui mina ei toeta kohalikke tegijaid ja kui naabrid ei toeta kohalikke, siis jäävad kohalikud tootjad hätta. Nad hakkavad kiratsema ja lõpuks kaob käsitööoskus. Jõulude aegu sobib panustada. Ka piskuga.
Lisaks on kohalike tegijate toetamiseks aina enam häid võimalusi. Üle Eesti löövad laineid laadad nimega OTT ehk otse tootjalt tarbijale. See on raha aus liikumine, mille puhul võib üsna kindel olla, et raha jõuab päris tootjani, päris keetjani ja päris sukakudujani. Mitte ahnevõitu vahendajani.
“Kooli jõululaat on taas võimalus toetada nii tegijaid kui ka tegutsemist. Nii kui oskusi kui ka teadmisi.”
Sel nädalavahetusel marssisid kadrinlased massiliselt Kadrina rahvamajja ja sealt välja, käes suured kotid. Neis olid moosilaadungid ja pirukahunnikud, aga ka seebid, kreemid ja näiteks lambavorstid, millesuguseid tavapoest ei leia. Hulk rõõmsat raha jäi kodukanti. Kooli jõululaat on taas võimalus toetada nii tegijaid kui ka tegutsemist. Nii kui oskusi kui ka teadmisi.
Pühapäeval sattusin aga Toilasse, juba tavaks saanud Pika tänava jõuludele. Seal võõrustasid rahvast raamatukogu ja rahvamaja ning paljud pered oma kohaliku kauba ja käsitööga. Ostsime raamatu kassipojast nimega Muri, mille autoriks kohalik raamatukoguhoidja Lea Rand. Loomulikult lisandus üllitisele autori pühendus. Lisaks mahtusid kotti Pühajõe meistrite imelised küünlaid. Nende põlemisel tekib küünlarasvast midagi legendaarse Sagrada Familia kiriku fassaadi taolist.
Ega jõulud ole ainult ostmise, vaid ka andmise aeg. Näiteks kohalikud mälumängurid panid Kadrinas kollektiivselt õla alla kiriku akende vahetamisele. Kröömike, aga ikkagi.
Kohalike toetamine ei pea piirduma külaga. Hiljuti uudistasin Rakveres Arvo Pärdile pühendatud Ukuaru kontserdimaja, mis veel ametlikult avamata. Kogesin pererahva siirast rõõmu, et paljud uhke kontserdipaiga tööd on tehtud Lääne-Viru meistrite poolt.
Imeline oli uudistada Ukuarus avatavat kunstigaleriid. Tekkis unistus, kuis uus galerii ja kogu kontserdimaja uhkeldaks oma seintel kohaliku kunsti tippteostega. Nendega, mida Rakvere senine galerii on enam kui 25 aastat kogunuid, kuid pole kõigi korraga väljapanekuks kohta leidnud.
Näitamist ootab kenake kogum kohalikku kunsti, mis sobib kokku kohaliku mehe Arvo Pärdi otsiva ja minimalistliku vaimuga. Kohalik kunst rõhutaks, et Pärdile pühendatud Ukuaru majas on maailmakultuuri kõrval väärtustatud just kohalik elu. Ja Rakvere, kus kümnendi eest sündisid maailmakuulsad jõulukuused saab taas isemoodi hingama. Kas see polegi provintsilinna Rakvere vaim, mida otsis kunagi üks poiss nimega Arvo, kui sõitis jalgrattaga ümber laternaposti. Ja kuulas seal olevast mögafonist klassikalist muusikat. Jah, kui soovite, see ongi kolkapatriotism. Juurte tugi, millest sünnivad uued Arvo Pärdid.
Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil arvamus@err.ee. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel.