Hendrik Toompere juunior rääkis Vikerraadios, et nad üritavad teatris kogu aeg imet tabada, aga ka läbikukkumise eest ei kaitse neid mitte miski, sest teatri edu ja ebaedu vahel on vaid õhkõrn piir. Toompere sõnul peab teater rääkima teemadel, mis just nüüd ja praegu inimeste hinges helisevad.

“Hästi on läinud see aasta, meil on väga palju tööd ja on ka palju publikut, selles mõttes, et töö ei lähe tühja,” ütles lavastaja Hendrik Toompere juunior, kes on seitse aastat olnud Eesti Draamateatri kunstiline juht.

“See on selge, et elu käib spiraali mööda ja igale tõusule järgneb langus, ma olen katsunud sellega arvestada, et kui see langus ühel hetkel tuleb, ei tuleks see liiga suure üllatusena,” mõtiskles Toompere. “Me kogu aeg üritame seda imet tabada, aga lõpuks ime või läbikukkumise eest ei kaitse meid mitte miski. Me võime oma plaane teha, aga see, kuidas meil lõpuks läheb, on õhkõrn piir, sealt võib ka alla kukkuda.”

Tagasiside on Toompere sõnul alati väga subjektiivne. “Pead vaatama kirjutajale otsa, võib-olla ta tõstab või tahab rõhutada mingit laiemat tendentsi. Kui on kiitust, tuleb see vastu võtta, ja ma olen väga tänulik, kui inimesed on rõõmsad ja seda ütlevad, aga reaalsus on see, et nii kiituse kui laituse puhul peab olema endal mingi enesekindlus ja siht silme ees, et ei tohi lasta end sellest väga palju kõigutada,” nentis Toompere.

Viimastel aastatel on draamateatri publikuarvuks olnud 120–125 000 vaatajat. “Sel aastal tuleb ka ilmselt selline publikuarv. Ega see number palju suuremaks ei lähe ka, sest seinad pole kummist. Et seda numbrit veel suuremaks saada, peaksime väljuma oma ruumidest. Peaksime minema mõnda suurde spordisaali või laululavale, aga seda plaani hetkel pole,” tõdes Toompere.

Toompere tõi välja, et on ääretult oluline, et teater tegeleks nende murede ja rõõmudega, mis meie ümber on ja mis inimeste hinges valitsevad. “Teater peab olema kõnekas. See on meie põhilisi printsiipe, et ükskõik mis materjali me lavastada võtame, raalime välja, mis meeleolud õhus valitsevad, ja üritame neid lavastusi ja valikuid sellesse konteksti sättida. Sellest lähtuvalt mingid tööd me jätame ka kõrvale,” selgitas Toompere.

Toompere sõnul on võrdselt oluline tuua lavale klassikat ja eesti oma algupärandeid, mida on kirjutanud näiteks Mehis Pihla ja Eero Epner.

1. aprillil ehk Ita Everi 95. sünniaastapäeval esietendub draamateatris “500 aastat sõprust”, mis ei räägi Ita Everi elust, vaid räägib tema sõpruskonnast, seitsmest naisest, kes said sõbraks juba algkooli minnes ja jäid sõpradeks kogu eluks.

“See on ühe põlvkonna lugu, mis võimaldab rääkida teemadest laiemalt,” nentis Toompere. “Meile tundus oluline rääkida Itat ümbritsenud inimestest, see andis hea võimaluse rääkida ka sellest ajastust, need on ka naiste lood, see on meie kummardus sellele kadunud põlvkonnale. Olen viimasel ajal mõelnud ka enda vanavanemate peale, ega see elu neil lihtne ju ei olnud, ometi saadi alati hakkama, need inimesed olid vaprad.”

“Piletihinda me tõsta ei taha. Hind on selline, et me tuleksime ots-otsaga kokku. Me ei taha, et teater muutuks elitaarseks. Me tahaksime hoida võrdsuse printsiipi, nii palju kui see üldse praegu võimalik on. Ka täna on ju pilet juba paljudele kättesaamatuks muutunud,” tõi Toompere välja. “Ma tõesti tahan, et meil oleks erinevat publikut, et me ei tekitaks elitaarset tunnetust teatris.”