Lääne poliitikakujundajad käsitlevad sageli “pehmeid” humanitaarküsimusi – nagu Ukraina laste tagasitoomist Venemaalt – eraldi “kõvadest” julgeolekuküsimustest nagu tulevased julgeolekugarantiid Ukrainale. Tegelikkuses ei ole neid võimalik lahus hoida.
See, mis juhtub Venemaale viidud või okupeeritud aladel elavate lastega, on Ukraina ja Euroopa pikaajalise julgeoleku seisukohalt fundamentaalse tähtsusega. Venemaa süsteemne indoktrinatsioon ja nii omaenda kui ka Ukraina noorte militariseerimine ei näita üksnes kavatsust konflikti pikendada, vaid paljastab ka tegevusplaani, mille eesmärk on tagada pikaajaline voog lojaalseid ja lahinguvalmis sõdureid.
Algne 28-punktiline plaan – vastavalt meediasse lekkinud tekstile – nägi ette humanitaarkomitee loomise, et lahendada küsimusi nagu vangide ja surnukehade vahetamine ning kõigi tsiviilkinnipeetavate ja pantvangide, sealhulgas laste, tagasitoomine.
Rohkem kui tuhat Ukraina last on Venemaalt või okupeeritud aladelt päästetud organisatsiooni Save Ukraine ja algatuse Bring Kids Back kaudu. Iga lapse tunnistus lisab sellele häirivale pildile uusi detaile.
Katja, kes oli sissetungi ajal 16-aastane, on üks sellistest juhtumitest. Ta lahkus oma kodust Hersoni oblastis, uskudes, et suundub Krimmi mereäärsesse laagrisse, kohta, kus saaks pommitamisest eemal turvaliselt puhata. Ema pakkis talle isegi ujumisriided kaasa. Tegelikkuses jõudsid lapsed pärast pikka, kolmepäevast teekonda militariseeritud laagrisse Venemaa Volgogradi oblastis.
“Ma võtan ujumisriided kaasa ja nad viivad meid laagrisse. Seisan ja vaatan: kus on meri? Kus on puhkus?” jutustas Katja Save Ukraine’ile. “Üks sõdur naerab: ‘Kes ütles sulle, et sa tuled mere äärde puhkama? Ei, sa tulid sõjaväelaagrisse.'”
Katjast sai üks tuhandetest lastest, kes paigutati asutustesse, kus poliitiline indoktrinatsioon ja relvakoolitus olid igapäevaelu lahutamatu osa. Ta õppis käsitsema vintpüsse, granaate ja miine.
“Meile öeldi, et peame valima spetsialiseerumise: taktika, meditsiin, esmareageerimine, droonide juhtimine või demineerimine… Õhtuti treenisime miinide paigaldamist ja eemaldamist, granaatide viskamist enda jalge ette, tanki- ja jalaväemiinide tundmaõppimist.”
Ta kirjeldas karme karistusi – sadu kükke, öiseid kaljuronimisi, tunde vihmas seismist tankiõppuste ajal. Kui selgus, et ta on väga täpne laskur, julgustasid Vene ohvitserid teda armeega liituma: “Ka tüdrukud lähevad.”
Hoolimata katastroofilistest kaotustest lahinguväljal on Venemaa loonud noorte sõduriteks kujundamise süsteemi, mis on suuteline toetama tema sõjategevust veel aastaid. Lisaks omaenda elanikkonnale kontrollib Venemaa ligi 20 000 dokumenteeritud Ukraina last oma territooriumil (tegelik arv on tõenäoliselt märksa suurem) ning veel umbes 1,5 miljonit last elab okupeeritud Ukraina aladel.
Neid lapsi integreeritakse süsteemi, mille eesmärk on valmistada ette tulevasi sõdureid mitte üksnes Venemaa sõjaks Ukraina vastu, vaid – nagu Moskva seda üha enam raamib – ka vastasseisuks läänega.
Venemaa militariseeritud noorteprogrammid on laienenud hüppeliselt. 2014. aasta sõjaline doktriin nimetas “eelajateenistuse väljaõppe ja sõjalis-patriootilise kasvatuse” vägede formeerimise keskseteks alustaladeks. Aastaks 2025 eraldas Moskva nendele programmidele 66 miljardit rubla (787 miljonit USA dollarit), mis ületab enam kui kümnekordselt 2022. aasta eraldise.
Ukraina okupeeritud aladel on Venemaa koolisüsteemi põhjalikult ümber kujundanud, et tagada indoktrinatsiooni jõudmine kõigi lasteni, sealhulgas nendeni, kes elavad koos oma vanematega.
Venemaa juhtkond kujutab konflikti avalikult pikaajalise vastasseisuna läänega. 2023. aasta riiklik julgeolekustrateegia nimetab Ameerika Ühendriike “kollektiivse lääne agressiivse Venemaa-vastase poliitika peamiseks õhutajaks”.
Julgeolekunõukogu sekretär Nikolai Patrušev on hoiatanud, et lääne surve jätkub “ka pärast Ukraina “kuuma faasi””. Ukraina luurejuht Kõrõlo Budanov on märkinud, et Venemaa kaitsekulutused viitavad ettevalmistustele võimalikuks vastasseisuks NATO-ga.
2. detsembril väitis Vladimir Putin, et Venemaa on “valmis sõjaks, kui Euroopa sõja alustab” ja välisminister Sergei Lavrov ähvardas vastumeetmetega sellele, mida Moskva peab vaenulikuks Euroopa tegevuseks, sealhulgas rahuvalvajate saatmist Ukrainasse või varade arestimist.
Paralleelselt on Venemaa intensiivistanud oma hübriidoperatsioone, saatnud droone Poola ja Rumeenia õhuruumi, rikkunud Eesti õhuruumi hävituslennukitega, korraldanud küberrünnakuid Euroopa avalike teenuste vastu ning viinud läbi ulatuslikke desinformatsioonikampaaniaid.
Kaks olulist raportit näitavad, kui sügavalt on Ukraina lapsed Venemaa militariseeritud süsteemi kaasatud. Yale’i humanitaaruuringute labor (Humanitarian Research Lab, HRL) tuvastas 210 asutust Venemaal ja okupeeritud aladel, kus hoitakse Ukraina lapsi; vähemalt 39 neist pakkusid struktureeritud sõjalist väljaõpet. HRL määratleb militariseerimist kui “laste psühholoogilist ja füüsilist kohandamist Venemaa sõjaväe tehnoloogia, praktikate ja kultuuriga”, kusjuures mõjutatud on olnud ka vaid kaheksa-aastased lapsed.
HRL-i tegevdirektor Nathaniel Raymond märkis, et uurijaid rabas selle süsteemi ulatus ja industrialiseerituse aste, mis tema hinnangul on suurem kui Nõukogude pioneeriorganisatsiooni puhul ning intensiivsem kui natside nn saksastamiskampaania ehk Poola noorte sunniviisiline assimileerimine. Samuti treenis Hitleri noorteorganisatsioon noorukeid sõjaks. Venemaa on nüüd selliseid süsteeme laiendanud ja skaleerinud pikaajaliseks vastasseisuks.
Raport Return Every Child, mille koostasid Save Ukraine, War Child UK ja Human Security Centre, hõlmas 200 päästetud lapse intervjuud. 55 protsenti lastest kirjeldas indoktrinatsiooni ning 41 protsenti oli saanud otsest sõjalist väljaõpet.
Indoktrinatsioon okupeeritud aladel algab juba lasteaias, on öelnud Save Ukraine’i tegevjuht Mõkola Kuleba. “Juba lasteaias tulevad sõdurid ja räägivad lastele sõjast kui Venemaa suurest võidust ja päästest natside käest. Koolides sunnitakse lapsi liituma Junarmijaga või organisatsiooniga Liikumine Esimeste Eest, osalema sõjaväelaagrites ning 18-aastaselt saavad nad kutse Venemaa armeesse.”
“Õppetöö hõlmab vene keelt, kirjandust ja moodulit “Vestlused olulistest asjadest”, mis keskendub Venemaa ajaloole ja propagandale.”
The Reckoning Projecti (TRP) hinnangul, mis on oma leiud esitanud ÜRO-le, on need praktikad vastuolus mitmete rahvusvahelise õiguse normidega, sealhulgas mõttevabaduse kaitsega ja sunniviisilise värbamise keeluga vastavalt neljandale Genfi konventsioonile. Samuti viidatakse teadetele haavatavate ja puuetega laste halvast kohtlemisest Venemaa võimu all ning tugevalt venestatud haridusest. Õppetöö hõlmab vene keelt, kirjandust ja moodulit “Vestlused olulistest asjadest”, mis keskendub Venemaa ajaloole ja propagandale.
Isegi kui sõda lõppeks homme, jääks Venemaa tuumariigiks, millel on mobiliseeritud sõjatööstus ja miljonid noored, keda on aastate jooksul kujundatud militariseeritud hariduse kaudu.
Lääs peab selle reaalsusega silmitsi seisma. Ta võib kas peegeldada Venemaa taktikaid, militariseerides omaenda lapsi ja röövides neilt lapsepõlve, või sekkuda seal, kus tal on veel mõjuvõimu: eraldada Ukraina lapsed Venemaa poolt loodud süsteemist, mis viib lapsed kaevikutesse.
Ameerika Ühendriikide kongress on esitanud mitu meedet röövitud laste tagasitoomise toetamiseks. Viimane kaheparteiline eelnõu, mis on esitatud mõlemas kojas, näeks ette välisministeeriumi kohustuse määratleda Venemaa terrorismi toetava riigina juhul, kui Moskva keeldub Ukraina lapsi tagastamast.
Hiljutisel senati kuulamisel Ukraina laste röövimise teemal rõhutas kongressi liige Michael McCaul, et Venemaa Ukraina noorte indoktrinatsioon ja militariseerimine “on osa Venemaa püüdest pöörata tulevased põlvkonnad Ukraina, Ameerika Ühendriikide ja Euroopa vastu… Nad valmistuvad ulatuslikuks sõjaks NATO-ga.”
Rahukokkulepe ilma jõustatava mehhanismita nende laste tagasitoomiseks legitimeeriks sisuliselt nende röövimise ja militariseerimise. Okupeeritud alade tunnustamine Venemaa omadena ning okupatsioonivõimudele vabad käed kohalike noorte indoktrineerimiseks ja militariseerimiseks mõistaks 1,5 miljonit Ukraina last samale saatusele. Täiendavate alade loovutamine annaks Moskvale veelgi rohkem Ukraina lapsi, keda kujundada oma järgmise sõja sõduriteks.
The Reckoning Projecti asutasid sõjakorrespondent ja akadeemik Janine di Giovanni ning Kiievis sündinud inglise ajakirjanik ja kirjanik, Venemaa infosõja ja desinformatsiooni asjatundja Peter Pomerantsev vastuseks Venemaa täiemahulisele sissetungile Ukrainasse.