Laura Dahlmeieri isa Andreas on ise tegutsenud üle 40 aasta mägipäästjana ning ta nentis Saksamaa väljaandele Bild, et ilmselt hukkus tütar silmapikselt, kui jäi Laila mäel ronides kivivaringu alla.
Kuna Karakorami mägedes olid õnnetuse ajal väga ohtlikud ilmaolud, ei olnud võimalik suuremat päästeoperatsiooni korraldada. Pärast õnnetust käis piirkonnast üle äge torm ning tragöödia toimumispaik kattus rahnudega. Nii jäi lasksesuusatamise kahekordse olümpiavõitja ja seitsmekordse maailmameistri surnukeha mägedesse, nagu oli olnud ka tema enda juba varem välja öeldud soov.
„Õnnetusele järgnenud päevadel varises mäelt alla suur hulk kive. Need matsid Laura enda alla,“ lausus isa. „Võib-olla läks siis nii, nagu ta soovis. Laura on maetud kohta, kus ta oli õnnelik ja tundis end vabana. Kujutan ette, et kui Laura lebaks kusagil surnuaias asuvas hauas ja tema kalmu külastaks lakkamatu inimvool, vaataks ta üles ja mõtleks: „Jumal küll, keegi on jälle siin! Laske mul rahus olla!“ Ma usun, et Laura rahupaik on mägedes.“
Andreas Dahlmeier lisas, et tegelikult elas perekond juba nädal varem üle väga ärevad hetked, kui olid saanud Laura positsioneerimis- ja ohutussaatjast SOS-märguande. Mõne aja pärast sai siiski selgeks, et tegemist oli valehäirega, kuna Laura oli kogemata vajutanud saatja häirenuppu.
Kuigi kuu aega enne oma 32. sünnipäeva hukkunud Dahlmeieri surnukeha jäi mägedesse, korraldas perekond 11. augustil Garmisch-Partenkirchenis tema mälestusteenistuse. See käis Laura soovide kohaselt, sest oma eluajal oli ta kõik juba paika pannud, kuna teadvustas endale väga hästi mägironimisega kaasnevaid ohte.
Mälestusteenistus oli kinnine ning seal osales 200 kutsutud külalist. Nende seas oli Laura sõpru mägironijate kogukonnnast ja ka laskesuusamaailmast.
„Laura ütles, et tulla tohivad ainult need, kes talle meeldivad. Need, kes talle ei meeldinud, ei olnud teretulnud. Ta oli ka selles väga otsekohene,“ ütles isa.