Kuidas kommenteerite oma erakonnakaaslase Aivar Sõerdi nõustumist riigikontrolli hinnanguga ja tõdemust, et see hinnang näitab tegevuspõhise eelarve läbikukkumist?
See on Aivari [Sõerd] pikaajaline kinnismõte. Mul on väga kahju, et ta raiskab oma energia ja kompetentsi tühiasjadele. Eelarvereform ei ole kindlasti eelarve põhiprobleem ja see ei sega kuidagi raha kasutamist – see väide on otseselt vale, aga ka lihtsalt mõttetu. Ta on raamatupidajana tubli, kuid raiskab oma poliitilise energia mingitele sellistele teemadele, mis on sisuliselt tehnilised.
Ja keegi ei saa täpselt teada, mis on tegelikult eelarve põhiprobleem. Eelarve põhimure on ikkagi see, et kulud ületavad tulusid. Arvepidamine ja prognoosimine on tegelikult Eestis heas korras – seda on nii palju auditeeritud ja hinnatud. Kuigi ettenägematusi on alati, on üldjoontes kahju, et ta sellise kommentaari annab.
Aga ikkagi see 2,15 miljardit, mis jäi mullu kasutamata – see on suurusjärgus 10 protsenti eelarvest. On arusaadav, et kindlasti on mingid summad, mida ei suudeta ühe aasta jooksul ära kasutada – projektid ongi pikemad –, aga see protsent on ikkagi väga-väga suur?
Millega võrreldes suur? Kui palju meie lihtne kodanik oma rahas aasta jooksul nii täpselt ära planeerib? Seda niimoodi juhtubki.
See on väga mitmeharuline küsimus. Me oleme kogu aeg tegelikult olukorda parandamas olnud. Riigikontroll ütles, et petumäng läheb järjest hullemaks. See on otsene vale. Tegelikult on ülekantavate vahendite summa vähenenud ja teiseks me oleme reegleid karmistanud – me ei luba enam niimoodi üle kanda. Ülekandmise suur muutus jääb kuskil kuue-seitsme aasta taha ja selle autor ei ole mina. See oli Jüri Ratase valitsus, kes otsustas, et ülekandmise piirmäär kaob ära.
Sellel oli oma põhjendus ja need põhjendused on alles, aga sellel olid ka negatiivsed tagajärjed, mida oli ka oodata: raha kasutamist ei vaadatud enam aasta lõpuni nii täpselt. Nüüd me oleme otsimas aasta-aastalt kompromissi. Ei saa öelda nii nagu riigikontroll, kellel jääb järjest rohkem vale mulje ja kes selliseid apokalüptilisi avaldusi teeb. Meil ei ole varsti enam inimesi, kes seda tööd on nõus tegema, kui kogu aeg käib selline lammutamine ja halvustamine.
Seekord räägib riigikontroll sellest, et temal ei ole võimalik aru saada. Arvepidajatel on võimalik aru saada. Meil on võimalik aru saada. Riigis on need arusaajad olemas. Aga kogu aeg neid halvustatakse.
Üldiselt ei ole vastutus eelarve töö eest ainult rahandusministeeriumis – kõigis valdkondades on see planeerimise ja kulutamise täpsuse vastutus. Me ei ole need ülemused ministeeriumitele, kes saavad kärkida ja paukuda. Kuid suhtlus toimub kogu aeg – mina pidasin oma viimase sõnumivahetuse eile südaöösel. Üks riiklikult väga oluline objekt, väga frustreerunud minister püüdis mind veenda, et ühte raha eraldada. See puudutas ka ülekantavaid summasid. Ma ütlesin, et reeglid on teistsugused, ma ei saa seda teha.
Kõigile on reeglid ühesugused. Me oleme sellise probleemi ees ka, et mitte igas ministeeriumis ei ole see kultuur sama, aga mingeid kurje kavatsusi kellelgi ei ole. Ega seda raha ei varastata kuidagi ega jää õiged asjad selle pärast tegemata, et nad täpselt sellesse üheaastasesse hullusärki ära ei mahu.
Üsna ränk süüdistus on tegelikult see, et ministeeriumid tekitavadki reaktsioonina valitsuse soovile riigikulusid kärpida endale selliseid puhvreid järgmistesse aastatesse. Ühest küljest saab küll näidata, et jah, me kärbime, aga samas on raha juba tegelikult ootamas ja seda saab järgmise aastal samamoodi edasi kulutada.
Samamoodi ei saa edasi kulutada. Aga mis seal siis ränka on? Planeerimise ruum on aastatega tekkinud suurem, kui ta oli sel ajal, kui ülekandmise piirmäär oli karmim – nüüd on see ära muudetud. Nagu ma ütlesin: otsime kompromisse ja võtame seda raha ära, mis üle jääb – mida vahepeal sel määral ei tehtud. Me ei luba enam ka valitsusreservi raha järgmisesse aastasse üle kanda.
Nii et kogu aeg tegelikult selle täpsuse kallal töötatakse, aga ideaalvarianti ei eksisteeri. Kui me anname hinnanguid Eesti riigile, siis arvepidamine on Eestis korras, raha kasutamine on aus, ei varastata – see on kõige tähtsam. Aga mulje jääb nii, nagu oleksid seal mingisugused asjatundmatud tegelased. Tegelikult teevad väga professionaalsed inimesed väga tänamatut tööd ja see ei ole viisakas, mida need haugatused, mida riigikontroll teeb, endast kujutavad.
Viimane avaldus oli nagu tegeldaks pettusega. Ei, see on loomulik, et erialaministeeriumid teevad suured plaanid. Ministeeriumid omavahel konkureerivad, et kes saab oma plaanid sinna sisse või ei saa, ja sel hetkel on võimatu päris adekvaatselt hinnata. Ei ole lihtne kõrvalt hinnata, kui hästi nad toime tulevad. Aga sellega tegeldakse ja rahandusministeerium on see koordineerija. Aga ei saa öelda, et see asi on kuidagi väga subjektiivne ja ebaaus, nagu riigikontroll püüab muljet jätta.
Jah, püütaksegi teha rohkem. Ma võin tuua näiteks selle projekti: kas keegi kahtleb, et piir tuleb valmis ehitada? Kas keegi kahtleb, et me ei pea seal ambitsioonikat plaani tegema? Ja nüüd tehti. Tulemus on see, et neid plaane ei suudeta täita. Tulemus on ka see, et ma eile südaöösel veel vahetasin sõnumeid ja selgitasin, et neid reegleid ei saa niimoodi lõdvalt tõlgendada.
Aga see on igapäevane töö. Riigikontroll ärkab niimoodi kord aastas või natukene rohkem ja räägib mingisugusest minevikust, mis on juba ammu möödas ja mis ei ole kellelegi uudis. See ei ole ka nii must, nagu tema sõnad peegeldavad. Mis pettusest me räägime? Kuidas saab sellisel moel süüdistada inimesi, kes teevad oma tööd ausalt ja teenivad Eesti riiki?
Ehk siis, kui me räägime sellest samast, mis te praegu välja ütlesite: siseminister soovib, et need summad, mis on selleks või eelmiseks aastaks idapiiri ehitamiseks eelarvesse kirja pandud – tegelikult ta neid summasid automaatselt kätte ei saa ja tuleb uuesti taotleda?
See on lihtsustatult õigesti öeldud, aga kirjeldus on terve lehekülg, miks see rahandusministri “ei” siis on antud. See ei tähenda, et me takistaksime piiri ehitamist – vastupidi –, aga see takistab seda, et oma kõhu alla igaks juhuks raha ei pandaks.
Keegi ei saa öelda, et siin kahjustataks kuidagi riiki. On loomulik, et tehakse suuri plaane, mis alati ei teostu. Miks nad ei teostu? Väga paljudel põhjustel: mõnel juhul on looduskaitse, mõnel juhul on põhjus see, et hanked vaidlustatakse. Mingil hetkel võib-olla ei ole ressurssi, tööjõudu või ilmnevad ootamatud asjaolud. Ei ole mõtet niimoodi riiki kohelda ja rääkida mingisugusest pettusest. See ei ole pettus. See on väga pühendunud inimeste töö, kes vaatavad väga kurvalt seda, kuidas riigikontroll meid regulaarselt kommenteerib.
Meil tekib seda kõrvalt vaadates küsimus, et kuidas on Eesti riigieelarve tasakaaluga? Kui summad niimoodi kanduvad järgmistesse aastatesse üle, siis võib-olla see tasakaalu mure polegi nii suur?
Loodame, et ta on väiksem jah, kui plaanid tehakse suuremad. Aga ma ei saa näiteks kritiseerida – rahandusminister ei saa ju öelda siseministeeriumile, et te ei saa hakkama piiri selle jupiga või nende kilomeetritega, mis te olete ette võtnud, ja et ma kärbin sealt. See on kindlasti väga põletav teema. Täna alustasime varahommikul valitsuse istungil probleemi arutamisega.
Igal juhul on piiri vaja ja on kahetsusväärne, et meil ei ole piirilepingut, et venelased võivad märatseda ja meil on väga raske seda väljapoole seletada, et tegelikult meil ametlikku piirilepingut ei ole. Teemad on väga mitmeharulised, aga me ei saa kuidagi panna selliseid silte nendele rahandusinimestele, kes teevad väiksema palgaga tööd, kui nad erasektoris saaksid, aga teenivad ausalt oma riiki.