Kikepera looduskaitsealal on plaanis sulgeda kraave selleks, et luua tingimused Eestile iseloomulike märgade metsade taastumiseks. Loodusliku veerežiimi taastamise plaan on hoolikalt läbimõeldud ja ette valmistatud nii, et looduskaitsealal oleks mõju piisav, ent ei ulatuks ühelegi eramaale, kui maaomanik sellega nõus ei ole.
Praegused taastamistööd on kavandatud ainult riigimaal. Kõik taastamistööd põhinevad 2017. aastal valitsuse kehtestatud kaitse-eeskirjal ja keskkonnaameti kinnitatud kaitsekorralduskaval.
Kikepera vaidluses maaomanikke esindav Britta Retel kirjutab oma kommentaaris, et Kikepera taastamistöid tehakse eramaal ilma omanike nõusolekuta. See väide ei vasta tõele. Taastamistöid kavandati ja projekteeriti põhimõttel, et kui taastamisalal paikneva või alaga piirneva eramaa omanik tegevusi ei kooskõlasta, tuleb tagada tema maal mõju puudumine.
Kohtusse pöördunud maaomanikele on võimalikke lahendusi tutvustatud, samuti osales üks neist ka taastamistöid tutvustaval avalikul koosolekul. Kuna maaomanikud ei olnud taastamismõjudega oma kinnistul päri, välistati kraavide sulgemine nende kinnistul ning neid alasid mõjutavad kraavid jäeti lahti ka riigimaal. Maaparanduse projekteerija Kobras OÜ ja ka Tartu Ülikooli hinnangud kinnitasid, et eramaad jäävad mõjualast välja.
Lisaks kohtuvaidluse all olevate maaomanikega suhtlemisele kohtusime korduvalt Saarde valla inimestega, mille tulemusena muudeti taastamistööde plaane: kraavide sulgemise lahendusi muudeti kõdusoopuistutes, mõnede kraavide sulgemisest loobuti ja osade alade taastamisest loobuti ka tervikuna. Kogukonnale mõeldes on plaanis ka renoveerida Kikeperas Mõrdepera oja ääres asuv Luiga metsaonn ja puhkekoht.
Britta Reteli sõnul on Kikepera stsenaarium ja taastamistööde “hävitav” tulemus näha Maarjapeaksel. TÜ analüüs näitas aga, et taastamistööde järgselt on 88 protsenti Maarjapeakse metsadest elujõulised ning 12 protsendil pindalast on puistu hukkunud.
“Teatud piirides puistu hukkumine ei ole kuidagi vastuolus kaitseala kaitse-eesmärkidega.”
Analüüs vaatas ka kõiki ajavahemikul 2013–2021 taastatud soometsi ja leidis, et kokku on nendes tugevate kahjustustega alasid vaid ligi neli protsenti. Teatud piirides puistu hukkumine ei ole kuidagi vastuolus kaitseala kaitse-eesmärkidega ja seda protsessi tuleb ikka ette kas siis inimese tegevuse tulemusel või loodusnähtuste tõttu.
Surnud puit on oluline elupaik umbes veerandile kõigist metsaliikidest ning kõdupuiduga on seotud kuni 40 protsenti ohustatud liikidest. Ka Kikeperas on eeldatav tulemus, et üksikutel väiksematel aladel (mõnekümnest kuni mõnesaja ruutmeetrini) võivad puud hukkuda, seda peamiselt soonikukohtades või mõne paisu lähiümbruses.
Kuivenduse tõttu on looduslikult madalamates ja vesisemates kohtades kadumas hõredad soometsad, mis sisaldavad endas ka lagedaid madalsoo laike ning voolusooni.
Me ei tohiks unustada, et Kikepera ja ka laiemalt Eesti metsamaastikule on soometsad jt märjad metsad iseloomulikud ning nende metsade toimimise eelduseks, eelkõige kaitsealadel, ei ole metsakuivendus. Sellistel metsadel on omaette väärtus Eesti looduses.
Taastamistöid “uputamiseks” nimetamine on eksitav. Kraavide sulgemise tulemusena tõuseb veetase pinnases looduslikule tasemele ja soometsades on see soodsatel tingimustel keskmiselt 30 cm maapinnast allpool. Olenevalt sademetest võib veetase tõusta ka maapinnani ja maapinna madalamates osades pinna peale. Kikepera taastamistööd on planeeritud selliselt, et alal paiknevad metsamaad ei jääks vee alla.
Taastamistööde kavandamisel hinnati mõjualas paiknevate koosluste seisundit nii Reteli viidatud inventuuri kui ka teiste varasemate inventuuride põhjal, mis kinnitasid, et kooslused on tugevasti inimtegevusest mõjutatud.
Kokkuvõttes leidsid Tartu Ülikooli, RMK, keskkonnaameti ja Eestimaa Looduse Fondi eksperdid, et kuivendusvõrgu edasine toimimine pärsiks märgadele metsadele, sookooslustele ja nendega seotud liikidele soodsate tingimuste kujunemist. Taastamistöödest loobumisel jätkuks kuivenduse mõju sealsetele kooslustele ning kaitsealadele seatud kaitse-eesmärgid ei oleks täidetavad.
Jüri-Ott Salm ja Marko Kohv on Kikepera looduskaitseala märgade metsade taastamise projektijuhid.