Keegi arvajatest on öelnud, et kogu maailm hakkab üha enam sarnanema suurele vaimuhaiglale. Ei taha sellega vaimuhaiglatele kui vajalikele asutustele liiga teha, kuid midagi pole parata, oleme viimasel ajal olnud tunnistajateks maailma senise korralduse, õigemini selle põhimõtete kiirele murenemisele.
Tegemist ei ole mingi suure pauguga, mis kõik segi paiskab, pigem on see mingi murenemine, mis on väldanud juba aastaid. Ja kui veel lähemalt vaadata, siis on selle lagunemise ilminguid olnud aastakümnete vältel, lihtsalt asi ei olnud veel nii massiline ja hoiatavaid nähtusi peeti eranditeks. Et noh, selline nohu või hetkeline lihasekramp, küll see üle läheb. Aga ei läinud, pigem süvenes.
Praeguse seisu puhul võib ilmselt pidada üheks protsessi kiirendajaks USA administratsiooni tegevust rahvusvahelise korra lammutamisel. USA-d peeti liiga kaua senise ilmakorra tagatiseks. Kuid nüüd on selgunud, et meil on rahvusvahelises poliitikas sündinud Ameerika Ühendriikide suurune auk.
Eelmise ja praeguse sajandi vahetusel püsis inimestel arusaam, et rahvusvaheline kord tähendab kogumit reeglitest, institutsioonidest ja kohustustest. Praegu aga elame oludes, kus õigus enam ei määra lubatava piire, rahvusvahelised institutsioonid on kaotanud mitte ainult efektiivsuse, vaid ka oma sümboolse kaalu. Jõud on taas saamas või juba saanud riikidevahelise suhtlemise peamiseks määrajaks. Rahvusvaheline kord ei kadunud päevapealt, see lahustus ajapikku kompromissides, erandites ja ka tihti vaikimises.
Rahvusvaheline õigus on alati tuginenud riikide heale tahtele. Kuid seda on aastakümneid nappinud. Ikka ja jälle on kusagil toimunud midagi, mida peeti erandiks ja hälbeks. Alati eeldati, et ilmakorra rikkujad kutsutakse korrale ja vajadusel ka karistatakse vastavalt kokkulepitud tingimustele, aga pahatihti seda ei juhtunud.
Suurtel on alati olnud suurte õigused, väikestel on väiksemad õigused. Vaadakem kasvõi rahvusvahelise kriminaalkohtu tegemisi, valdavalt on algatatud kohtuasju Aafrika riikide despootide või ehk ka mõne endise sotsialismimaa tegelase suhtes. See on üks peamisi põhjuseid, miks globaalne lõuna süüdistab globaalset läänt nende diskrimineerimises.
Viimasest ajast on ka markantsemaid näiteid. Kasvõi Venemaa presidendi Vladimir Putini ja Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu arreteerimisotsuste langetamine süüdistatuina sõjakuritegudes, kuid kõik teavad, et nende jõudmine kohtupingile Haagis on kaduvväike.
Pealegi on hulk riike, nende seas USA, Venemaa, Iisrael ja mitmed teised, keeldunud kohtu statuudiga ühinemast. Ehk need riigid ei tunnista kohtu õigust nende kodanike üle kohut mõista. Lisame, et selle seltskonnaga liitus ka Ungari, mis teatas lahkumisest Rooma statuudist seoses Iisraeli peaministri visiidiga.
“Seega ei ole rahvusvaheliste struktuuride tegevuse takistamine ja nende olemasolu eiramine sugugi äsja tekkinud nähtused.”
USA on suhtumise kohtusse viinud eriti kaugele. Juba kohtu loomise järel 1998. aastal võttis USA kongress vastu seaduse nimega Haagi invasioon. See andis presidendile volitused kasutada kõiki vajalikke vahendeid USA valitsusliikmete vabastamiseks juhul, kui need peaksid olema kohtu määruse alusel kinni peetud. Seega ei ole rahvusvaheliste struktuuride tegevuse takistamine ja nende olemasolu eiramine sugugi äsja tekkinud nähtused.
Samal ajal tasub märkida, et ka autoritaarsed režiimid peavad vajalikuks oma tegevust rahvusvahelise õiguse alusel õigustada. Venemaa nägi vaeva, et oma suuragressiooni Ukraina vastu seaduslikule alusele sättida. Hamas püüdis samal viisil õigustada oma terrorirünnakut Iisraeli vastu.
Iisrael on korduvalt viidanud rahvusvahelisele õigusele oma massiliste Gaza vastu suunatud rünnakute põhjendamiseks. Ja Iisrael on ka aastakümneid eiranud ÜRO resolutsioone Jordani jõe okupeeritud läänekaldal asundusi rajades. Ehk siis see toob esile tõiga, et rahvusvaheline õigus on olemuselt eelkõige kogum vajalikke sõnu ja tihti kaotavad need sõnad seose reaalsusega.
Omaette lugu on rahvusvaheliste organisatsioonidega. Venemaa on neist järjest vähemates liige, USA on Trumpi administratsiooni ajal järjest taolistest ühendustest väljunud. Võiks arvata, et ÜRO aitab, kuid ei, ÜRO on heauskselt loodud ühendus, mille nõrkus kirjutati sisse selle asutamisel julgeolekunõukogu vetoõiguslike liikmete sätestamisega. Sellega määrati viis riiki, kes võisid maailmaorganisatsiooni plaanis teha ükskõik mida ja blokeerida seejärel kõik hukkamõistvad otsused. Olukorra muutmiseks oleks vaja aga just nende viie nõusolekut, mida päris kindlasti ei saa kunagi tulema.
Tõenäoliselt on praegu tegemist loomuliku protsessiga, mis lihtsalt satub liikuma negatiivses suunas. Ükski seadus, ka rahvusvaheline, ei ole kivisse raiutud, kõik muutub koos oludega. Ja võimalik, et me oleme lihtsalt ajaloolise arengu faasis, kus riigid pöörduvad tagasi ajaloos enamuse ajast valitsenud jõu põhimõtete juurde. Ainult et purustava jõu plaanis palju kõrgemal ja ohtlikumal tasandil.
See viitab ilmakorra muutumisele. Rahvusvahelised ühendused ei pruugi kuhugi kaduda, lihtsalt nende roll ja kasutamine muutub. Erinevus sõnade ja tegude vahel süveneb ja taustal on mitte ainult rahvusvahelised, vaid ka rahvuslikud arengud.
Venemaast ei maksa demokraatia plaanis üldse rääkida, aga praegu on oma demokraatlikku riigikorda lammutamas USA administratsioon. Seni on seda riiki peetud läänemaise demokraatliku ilmakorralduse ankruks, nüüd võib selle mõiste unustada. USA ei ole lahendus, see on pigem kasvav probleem ja sellega tasuks harjuda. Mida kiiremini, seda parem.
Ajal, mil USA on kaotanud oma rolli demokraatliku maailma või üldse rahvusvahelise liidrina, on tõusmas Hiina. Kui USA tõmbub välja rahvusvahelistest organisatsioonidest, siis Hiina hoopis süvendab osalust neis, püüdes hakata neid oma nägemuse järgi voolima. Kui USA loobub arenguabist ja kolmanda maailma toetamisest, siis asub Hiina kiirelt tema asemele. Niisiis võib maailm liikuda uue korra poole, mida hakatakse kujundama juba Hiina mallide kohaselt.
Viited lugemishuvilistele