Muuseumiühingu suve hakul valminud raport toob välja, et iga teine muuseumitöötaja tunneb end madalapalgalise või palgavaesena. Järgmisest aastast jõustuv vähem kui kümneportsendiline palgatõus kultuuritöötajate palgakriisi aga ei lahenda, kirjutab Anu Viltrop.
Muidugi mõistan, et “palgapidu” tuli meie õuele seetõttu, et riigi tänavuseks prognoositav eelarvemiinus tuleb esialgu planeeritust 800 miljoni võrra väiksem. Samuti on tulekul valimised.
Kultuuritöötajatele lubatud ligikaudu kümne protsendine palgatõus võeti muuseumivaldkonnas vastu siiski segaste tunnetega. Ühtpidi on hea meel, et riigieelarve läbirääkimistel saavutati nii kultuuritöötaja miinimumpalga tõus (täna 1600 eurot bruto, tuleval aastal 1720 eurot bruto) kui ka mõningane lisaraha riigi hallatavate muuseumisihtasutuste palgafondi, mis võimaldab muuseumijuhil palkade diferentseerimisel olla paindlikum. On väga hea meel, et kultuuriminister võttis valdkonna soovitust kultuuritöötaja miinimumtasu tõstmise olulisusest tõsiselt: paljudele kohalike omavalitsuste muuseumide töötajatele on miinimumtasu suurus palgaläbirääkimistel oluline argument.
Pahameelt on palju seetõttu, et loodeti suuremat palgatõusu. Tulevaks aastaks kokkulepitu ei vii sammugi lähemale näiteks “Kultuur 2030” arengukavas seatud eesmärgile tõsta kultuurivaldkonnas hõivatute keskmist brutopalka 90 protsenti Eesti keskmisest. Muuseumiühingu suve hakul valminud palga- ja tööõnne raport kirjeldab muuseumitöötajate ootusi: muuseumitöötaja keskmine palk peab jõudma vähemalt riigi keskmise palgani. Rahulolematust niru palgatõusu üle on väljendanud ka teised kultuuritöötajad, aga ka päästjad, politseinikud ja õpetajad.
Muuseumiühingu suve hakul valminud raport toob välja, et 28 protsenti vastanutest saabki tänavu kultuuritöötaja miinimumtasu ehk 1600 eurot bruto. 19 protsenti vastanute palgatase on sellest veelgi madalam. Uuringust selgub seegi, kultuuritöötaja miinimumtasust kõrgem palk tähendab valdavalt ikkagi töötasu alla 2000 euro bruto kuus. Uuring tõdeb, et iga teine muuseumitöötaja tunneb end madalapalgalise või palgavaesena. Värsked uudised ei anna põhjust loota, et see tunne lähiajal muutub.
Nõutuks teeb, et koalitsioonipoliitikud serveerivad palgatõusuna maksuküüru kaotamist ja tulumaksutõusu ärajätmist. Sellised leevendusmeetmed hakkavad järgmisest aastast kehtima kõigile ühtmoodi ega vii kultuuritöötajate palgataset riigi keskmisele lähemale. Veel enam: see ei kata isegi viimaste aastate inflatsioonitõusu. ERR on veenvalt näidanud, et vahepealsed maksutõusud ja järgmiseks aastaks planeeritud maksuleevendused jätavad muuseumitöötajad valdavalt kaotajate sekka. Maksumuudatustest võidavad peamiselt kõrgema sissetulekuga inimesed, st inimesed, kelle brutotasu on üle 2200 euro kuus. Seega on selline argument muuseumitöötaja suhtes parimal juhul lihtsalt küüniline.
Rahvandusministri Jürgen Ligi sõnavõtte kuulates jääb mulle tihti mulje, justkui oleks inimesed ise (nagu näiteks muuseumitöötajad) oma madalas palgatasemes süüdi. Minu meelest ei peaks kõik noored saama krüptoärikateks, ärimeesteks või ministriteks. Ka muuseumitöö peaks olema täiesti aktsepteeritav karjäärivalik, kuid mis noori muuseumitöö juures hoiaks?
Karen Jagodin viitab värskes “ID” intervjuus, et muuseumides on käsil põlvkonnavahetus: kui seni on muuseumides inimesi tööl hoidnud missioonitunne, siis noorem inimene ootab eest tänapäevast juhtimiskvaliteeti, mõnusat töökeskkonda ja elamisväärset palka, et saaks makstud nii pangalaen, laste trenn kui poearve. Kui need tingimused pole täidetud, läheb noor tööle mujale.
Muuseumiühingu uuring kinnitab, et lahkumismõtteid mõlgutatakse paraku päris tihti. Üks muuseumitöötaja kirjutas uuringus nõnda: “[Minu suurimaks murekohaks on see,] et olengi missioonitöötaja. Töö väga meeldib, aga sellega pere ei loo… hetkel saan lubada endale midagi ainult siis, kui teen kõrvalt muid töid ka. Põhipalgast ei ole võimalik midagi peale baasvajaduste rahuldada. Suurim murekoht ongi hetkel see, et tahaks peret kasvatada, aga see tähendaks suht palju mehe kulul elamist, kuna siis kaob ära lisatöö tegemise võimalus. See on masendav.”
Tänased madalapalgalised toodavad tulevikuks uusi muresid, sest teatavasti sõltub pensioni suurus sissetulekust. Seega ootame nüüd riigi poolt ettepanekuid, mismoodi kultuuritöötaja palgatase riigi keskmisele järele jõuaks, et muuseumitöötajad saaksid parimal viisil ühiskonda teenida nii täna kui tulevikus. Napilt 10 protsendi suurune palgatõus meid kaugele ei kanna ja valdkonna probleeme ei lahenda.