Astrobioloogid on pikka aega pidanud Saturni kuud Titani ja Jupiteri kuud Europat kõige paremateks kohtadeks, kust otsida maavälist elu. Värskelt avaldatud uuringud tõmbavad neile lootustele nüüd pidurit: Titanil ei vedelat ookeanit ollagi ja Europa jääkoorik on oodatust tunduvalt paksem.
Päikesesüsteemi äärealadel asuvad jäised kuud on pakkunud teadlastele mõtteainet juba aastakümneid. Seni valitsenud arusaama kohaselt loksuvad nii Saturni suurima kuu Titani kui ka Jupiteri jäise kaaslase Europa jääkooriku all hiiglaslikud vedela vee ookeanid. Kuna vesi on elu eeldus, muutis see need jäised kuud astrobioloogide peamiseks sihtmärgiks.
Kaks uut analüüsi viitavad aga sellele, et tegelikkus võib olla keerulisem ja eluvaenulikum.
Titani jääpuder
Saturni suurima kuu Titani pinnal voolavad vedelad süsivesinikud, moodustades jõgesid ja järvi. Samas on teadlased pikalt kahtlustanud, et jäise pealispinna all peidab end veest ja ammoniaagist koosnev ookean. Oletus tugines NASA Cassini missiooni käigus kogutud andmetele, mis näitasid, et kuu pind liigub Saturni raskusjõu mõjul rohkem, kui üleni tahke keha puhul oodata võiks.
Ajakirjas Nature avaldatud uuringus võtsid NASA ning mitmete ülikoolide teadlased Cassini kogutud gravitatsiooni- ja raadiosignaalide andmed uuesti luubi alla. Seekord kasutasid nad andmetöötluses uudset meetodit, mis vähendas taustamüra ja tõi esile varem märkamatuks jäänud detailid.
Tulemused näitasid, et Titani sisemuses näeb oodatust palju suuremat hõõrdumist ja soojenemist. Kui Titani sisemuses leiduks vedel ookean, reageeriks see Saturni loodejõududele teisiti. Mudel viitab seega, et kuu sisemus ei koosne mitte vedelast veest ega täiesti tahkest kivist, vaid pigem tihedast jääpudrust, kust leiab paiguti vedela vee taskuid. Uuringut juhtinud Flavio Petricca NASA reaktiivliikumise laborist (JPL) kinnitas, et uus analüüs välistab globaalse pinnaaluse ookeani olemasolu täielikult.
Avastus ei muuda Titanit Petricca hinnangul tingimata igavaks. Planeediteadlane märkis, et kuigi globaalse ookeani puudumine on esmapilgul šokeeriv, suudab uus teooria kõik olemasolevad mõõtmistulemused senisest paremini ühtseks tervikuks siduda. Vedela vee taskud võivad pakkuda aga eluks vajalikke tingimusi ja transportida toitaineid kuu kivisest südamikust pinnale.
Europa ligipääsmatu ookean
Kui Titanil ei pruugi suurt ookeani üldse olla, siis Europal tõotab astrobiolooge kimbutada teine probleem. Kuigi teadlased on veendunud, et Europal leidub üleilmse ulatusega ookean, võib asuda see inimkonna jaoks kättesaamatus sügavuses.
Ajakirjas Nature Astronomy avaldatud uuringus analüüsid teadlased NASA Juno kosmosesondi 2022. aasta möödalennu andmeid. Uurimisaparaat on varustatud muu hulgas mikrolaineradiomeetriga, millega on võimalik näha sügavale jääkooriku sisse, mõõtes sealt kiirguvat soojust.
Tulemused näitasid, et Europa jääkoorik on vähemalt 20 kilomeetri paksune, ulatudes kohati ilmselt ligi 30 kilomeetrini. Varasemad optimistlikumad hinnangud pakkusid kooriku paksuseks vaid mõne kilomeeteri.
Juno missiooni juhtivteadlane Steven Levin tõdes, et tegemist on esimese otsese füüsilise mõõtmisega, mis asendab senised teoreetilised mudelid. Paks jääkoorik kuulutab eluotsingule sünget tulevikku, sest seniste oletuste kohaselt saab leiduda sealses ookeanis elu vaid juhul, kui pinna ja ookeani vahel toimub ainevahetus. Vette peab jõudma nii hapnik kui ka toitained.
Uuringust selgus, et Europa jääs leidub küll pragusid ja tühimikke, kuid need paiknevad peamiselt pindmistes kihtides. Teisisõnu ei pruugi need ulatuda piisavalt sügavale, et kuu pinda ookeaniga ühendada. See vähendab võimalust, et ookean on eluks sobilik või inimesed suudavad sealseid elumärke pinnalt tuvastada.
Tulevik toob selgust
Parema pildi saamiseks ei tule aga kaua oodata. NASA valmistub juba järgmisteks missioonideks. Aastal 2028 stardib Titani suunas missioon Dragonfly, mis viib sinna drooni-laadse lennumasina. See maandub Titani pinnal ja hakkab sealsete seismomeetrite abil kuulama kuu sisemisi värinaid, andes lõpliku vastuse selle siseehituse kohta.
Samuti on Jupiteri suunas teel Europa Clipper, mis jõuab pärale 2030. aastal. Missiooni üks peaeesmärke on kaardistada Europa jääkooriku paksus ja otsida kohti, kus ookean võiks olla pinnale lähemal.